Luku 1.1 (Ajalugu 5. kl (Eesti ajalugu))

Ajalugu on põnev ja kasulik 

Kõik see, mis toimub just praegu, on olevik. Kuid peagi on see minevik ega saa enam kunagi korduda. Minevikuks on saanud eilne päev ja möödunud öö, samuti su sündimine ja esimene koolipäev. Ka siis, kui ema või isa jutustavad sulle oma lapsepõlvest, on tegemist minevikus toimunud sündmustega.

Miks on minevik tähtis?

Ajalugu kõnetab tänapäeva inimest ning aitab tal mineviku sündmuste kaudu taibata oma aja probleeme ja nende lahendusviise. Minevik elab edasi meie mälestustes, see on osa meie elust. Me mõtleme möödunule, anname sellele tagantjärele hinnanguid ja püüame oma minevikukogemusest midagi kasulikku õppida.

Et mõista inimest, peame tundma tema elulugu. Ka rahvastel, riikidel ja kultuuridel on oma „elulugu”. Selleks et tänapäeva elust aru saada, peame tundma varasemat arengulugu nii hästi kui võimalik. Alles siis saame mõista, kuidas ja miks on kaasaegne maailm kujunenud just niisuguseks, nagu see praegu on. Ühtlasi innustab see tegutsema siin ja praegu, st omas ajas ning just selles kohas, kus ollakse.

Kaadrid Eesti tuntumatest ajaloofilmidest

Film „Malev” jutustab naljatoonis eestlaste võitlusest rüütlitega (õpikus 8. peatükk).
„Viimne reliikvia” kirjeldab sündmusi Liivi sõja ajal (õpikus 11. peatükk).
„Kevade” on lugu Tartumaa koolilaste elust umbes 130 aastat tagasi (õpikus 16. peatükk).
„Nimed marmortahvlil” kujutab koolinoorte võitlust Eesti iseseisvuse eest (õpikus 18. peatükk).

Kus me minevikku kohtame?

Mineviku märke kohtame igal pool enda ümber – ajalehe- ja teleuudiseid jälgides, vanu maju või losse külastades, jõulu- ja kevadpühasid tähistades, riigihümni kuulates, filme vaadates, koolitöid tehes ja koduste toimetuste juures. Kuulame meelsasti vanavanemate jutustusi nende lapsepõlvest ja noorusest. Nende mälestuste kaudu saab tükike minevikku meie jaoks otsekui elavaks. Oma juurte ja päritolu tundmine hõlbustab meie arusaamist iseenda ja kaasaja keerukatest suhetest.

Minevik ümbritseb meid kõikjal ja tekitab palju küsimusi. Miks on mõned riigid omavahel lakkamatult vaenujalal? Miks on rahvaste kombed nii erinevad? Milliseid keeli maailmas räägitakse? Miks ehitati talumajad enamasti puust? Mida tähistavad monumendid ja ausambad? Need on keerulised küsimused, mille vastuseid tuleb sageli otsida kaugest möödanikust. Peame minevikku põhjalikult tundma.

Mõnikord võib tänavapildis kohata lähestikku väga erineva vanusega rajatisi. Tartus seisab mitmesaja aasta eest püstitatud Jaani kirik kõrvuti mõnikümmend aastat tagasi ehitatud korterelamuga. Kahe hoone vanusevahe on umbes 650 aastat.

Mis on ajalugu?

Ajalugu on teadus, mis uurib inimkonna minevikku: möödunud aegade olustikku ja sündmusi ning püüab selgitada nende toimumise põhjuseid. Ka loomadel ja looduskeskkonnal on oma minevik, mille uurimisel teevad ajaloolased koostööd paljude teiste teadusalade esindajatega.

Ajalooteadus uurib küll inimkonna ajalugu, kuid erinevas mahus ja eri viisidel. Mida kaugemale ajas tagasi minna, seda vähem on teada tol ajal elanud inimestest ja seda raskem on neid uurida. Suureks murranguks oli kirja leiutamine umbes 5500 aastat tagasi praeguse Iraagi alal ja Egiptuses. Sellest ajast alates, kui muistsed inimesed hakkasid oma mõtteid ja tegusid kirjasõnas jäädvustama, teame neist hoopis rohkem. Koos kirja leiutamisega algab ka ajalooline aeg

Egiptuse hieroglüüfid. Üks vanimaid kirjasüsteeme oli piltkiri, kus iga sümbol tähistas mingit eset, olukorda või tegevust.
Inimesed on Maal elanud miljoneid aastaid. Inimkonna pikast arenguloost moodustab ajalooline aeg õige väikese osa. Kujutagem ette, et 1000 aastat ajateljel vastab ühele sentimeetrile looduses. Sel juhul oleks kolm miljonit aastat umbes 60 meetrit ning ajalooline aeg võtaks enda alla kõigest 5 sentimeetrit.

Inimesed on maal elanud mitu aastat.

Ajalugu on teadus, mis uurib minevikku.

Ajalooline aeg algas leiutamisega.

See toimus umbes  aastat tagasi .

Ajalooteadlased

Ajaloo uurimisega tegelevaid teadlasi nimetatakse ajaloolasteks. Esimesed ajaloolased tegutsesid juba tuhandete aastate eest muistsete valitsejakodade juures. Nad kirjutasid üles kuningate tegusid, ülistasid nende õilsat päritolu ning õigustasid nende võite ja vallutusretki. Selle kõrval tundsid ajaloolased huvi ka võõraste maade ja rahvaste vastu, panid kirja rändurite ja meresõitjate jutustusi. Nad püüdsid eristada tõde ja väljamõeldist, olulist ja ebaolulist ning näidata lugejatele, et ajaloo tundmine on ühtaegu huvitav, kasulik ja õpetlik. Kogutud teadmiste, tähelepanekute ja järelduste põhjal kirjutasid ajaloolased raamatuid, tänu millele said ka teised inimesed ajaloost osa. Varasematel aegadel peetigi ajaloolasi pigem kirjanikeks kui uurijateks.

Tänapäeval on ajalugu teadus, mida õpitakse ülikoolis. Haritud ajaloolane tunneb hästi minevikusündmusi, kuid lisaks sellele peab ta valdama teadusliku uurimistöö võtteid. Uurimistööd alustades püütakse kõigepealt kindlaks teha tõsiasjad ehk faktid minevikus toimunu kohta – kõik see, mis tegelikult toimus. Kahjuks ei ole paljusid tõsiasju enam võimalik tuvastada ja meie ettekujutus minevikust jääb paratamatult lünklikuks. Kindlaks tehtud fakte püütakse omavahel seostada ja mõista, et saada toimunust võimalikult täpne ettekujutus. Sageli põhjustab see suuri arutelusid ja isegi vaidlusi, kuid see on normaalne osa ajaloolase igapäevasest tööst. Vaba mõttevahetuse käigus testitakse erinevaid oletusi, neid kas tõendades või ümber lükates. Ühtlasi tekivad nii uued ideed ja arusaamad, mis avardavad meie teadmisi minevikus toimunust ja aitavad kaasa ajaloo paremale mõistmisele.

Ajalooteemalise doktoritöö kaitsmine Tartu ülikoolis. Kuna ajaloolased võivad tõsiasju erinevalt tõlgendada, on tulemuseks mitu erinevat pilti toimunust ehk mitu erinevat lugu. Ei saa olla ainult ühte ja ainuõiget arusaama ajaloost. Arvamuste ja vaadete mitmekesisus annab meile võimaluse ajalugu sügavamalt mõista.
Koera peaga inimesed. Mõnikord segunes muistsete ajaloolaste töödes tegelikkus väljamõeldisega ning legende esitati kui tõeliselt toimunud sündmusi.

KUIDAS MINEVIKKU HINNATA?

Ajaloole hinnangut andes tuleb olla ettevaatlik. Kord toimunud sündmusi ei tohiks hinnata tänapäeva arusaamade kohaselt. Mineviku inimesed elasid tingimustes ja olukordades, mis on praeguseks ammu muutunud ja unustusse vajunud. Nad ei teadnud, mis juhtub kümne või saja aasta pärast, vaid tegutsesid oma teadmiste, lootuste ja uskumuste kohaselt. Nende ettekujutus maailmast erines meie omast, samuti võisid nad tähtsaks pidada hoopis teistsuguseid asju kui meie. Tuleb meeles pidada, et mõnigi sündmus või tava, mis tänapäeval tundub veider, võis omas ajas olla vajalik ning igati mõistlik.

      • Konstantin Päts oli rahva isa.
      • Konstantin Päts juhtis 1918. aastal Eesti isesesvuse väljakuulutamist.
      • Konstantin Päts oli suur riigimees.
      • Konstantin Päts oli Eesti esimene president.
      • Konstantin Päts müüs Eesti maha.
      • Konstantin Päts sündis 1874. aastal Pärnumaal.

      Ajaloolane ja kirikuõpetaja Villem Reiman

      Eestikeelsele ajalooteadusele pani umbes saja aasta eest aluse Villem Reiman (1861–1917). Ta sündis Viljandimaal Kolga-Jaanis taluperes, õppis Tartu ülikoolis usuteadust ning töötas kodukohas kirikuõpetajana. Sel ajal tegelesid Eesti ajalooga kohalikud saksa soost ajaloolased. Nad tegid ära suure töö allikate kogumisel ja väljaandmisel, kuid vaatasid minevikusündmustele oma vaatepunktist. Eestlastest ajalooharrastajad mõistsid ajaloo all sageli vaid mitmesuguseid rahvajutte ja legende. Ka Villem Reiman oli ajaloohuviline, kes kirjeldas Eesti ajalugu eestlaste silmade läbi, kuid tegi seda oma rahvuskaaslastest teaduslikumalt. Ta luges minevikus kirjutatud teoseid, tutvus paljude unustusse vajunud dokumentidega, tõlgendas neid ja avaldas oma järeldused teaduslikes artiklites. Lisaks huvitus Villem Reimann perekonna- ja suguvõsaajaloo uurimisest ning pani ise kirja mitme silmapaistva eestlase eluloo. Samuti soovitas ta koguda meenutusi vanematelt inimestelt, kes mäletasid paljude aastakümnete eest toimunud sündmusi. Villem Reimani tähtsaim teos „Eesti ajalugu“ ilmus eraldi raamatuna trükist pärast tema surma.

      Villem Reiman vaidles sageli saksa soost ajaloolastega ja kirjeldas Eesti ajalugu uudsest vaatepunktist. Tema teos aitas tekitada eestlaste hulgas huvi oma maa mineviku ja kultuuri vastu. Siiski leidus Villem Reimani kirjatöödes ka palju sellist, millega tänapäeva ajalooteadus enam ei nõustu.

      Villem Reiman
      Villem Reimanile püstitatud mälestussammas Kolga-Jaani kiriku ees.
      Villem Reimani tähtsaim ajalooteos, „Eesti ajalugu“ (1920). 

      Ajalooõpetus

      Ajaloo õppimine pakub teadmisi mineviku kohta ning aitab mõista, kuidas see mõjutab tänapäeva. Mineviku kohta küsimuste esitamine aitab näha probleeme, luua seoseid ja teha järeldusi. Ajaloosündmuste mõistmiseks tuleb ennast asetada tol ajal elanud inimeste olukorda ning püüda nende muresid ja rõõme näha nende enda silmade läbi. Ajalugu näitab, et arusaamad, tavad ja mõtteviisid on pidevalt muutunud ja muutuvad ka edaspidi. Nende üle arutledes ja neile hinnanguid andes mõtleme sügavamalt järele ka oma seisukohtade üle ja õpime neid paremini põhjendama.

      See, millele me nii oleviku kui ka mineviku puhul tähelepanu pöörame, sisendab meile märkamatult väärtusi ning aitab vormida hoiakuid. Kodumaa-armastus, lugupidamine oma esivanemate ja keele vastu, kultuuripärandi hoidmine on olulised igas ühiskonnas. Selliste väärtuste alalhoidmine ja edasiandmine toimub paljuski koolihariduse kaudu, muu hulgas ka ajalootundides.

      Klassituba Peningi vallakoolis 1898. aastal.

      Ajalooõpetaja Emma Asson

      Esimesed Eesti koolilastele mõeldud, ajalooteaduse ja pedagoogika saavutusi arvestavad ajalooõpikud kirjutas Emma Asson (1889–1965). Ta sündis Võrumaal Vaabinas kooliõpetaja peres, õppis ajalugu Venemaa pealinnas Peterburis ja Tartu ülikoolis. Igapäevane õpetajatöö Tartu ja Tallinna koolides näitas, et paljud ajaloo õppematerjalid olid vananenud, raskepärased ja õpilastele igavavõitu. Oma kogemustele tuginedes hakkas Emma Asson ise ajalooõpikuid koostama. Seejuures lähtus ta värsketest teadmistest ning esitas ajalugu Eesti ja eestlaste vaatepunktist. Tema kaunilt illusteeritud ja heale paberile trükitud õpikud järgisid kooliprogrammi ning olid lastele jõukohased. Need võeti hästi vastu, sest sobisid nii õpilastele kui ka õpetajatele. Kokku kirjutas Emma Asson kümneid ajalooõpikuid, käsiraamatuid ja muid ajaloo õppematerjale. Õpetajatöö kõrvalt töötas ta Haridusministeeriumis ja osales poliitikas, kus tegeles eriti haridusküsimuste ning naiste ja emade probleemidega.

      Emma Asson
      Nupuke ajalehest Tallinna Teataja 20. maist 1910.
      Ajalugu andis Emma Asson, hilisem poliitikategelane. Ta oli kirjutanud ajaloo õpperaamatu, mille kasutamine keelati ülemalt poolt ära. Õpetaja lubas meil kodus sellest õppida, kuid kooli kaasa võtta ei soovitanud. Ometi võtsime ja ühel sellisel päeval ilmus kooli kontrollima inspektor. Vägagi võimutruu mees. Seda sagimist, mis meie klassis nüüd lahti läks. Kiiruga pildusime keelatud õpikud kütmata ahju ja seal nad „küpsesid“, kuni inspektor oli koolist lahkunud.
      Emma Assoni kunagise õpilase Salme Taevi mälestustest. – Tartu Ekspress, 11.09.2014.

      Sugupuu uurimine

      Lisaks teadusele võib ajalooline uurimistöö olla ka põnev ja kasulik hobi. Paljud inimesed koguvad sihipäraselt andmeid oma kaugemate eellaste kohta ja püüavad neist rohkem teada saada. Uurimistöö põhjal koostatakse tabeleid või nimistuid esivanemate kohta. Mõnikord võib eellaste tuvastamisest olla ka praktilist kasu, näiteks aitab see selgitada põlvnemist või sugulussuhteid.

      Esivanemate põlvkondi saab esitada kahel viisil. Puukujulisel joonisel tähistab tüvi ühist eellast, oksad aga tema lapsi, lapselapsi ja kõiki hilisemaid järglasi.
      Lehvikukujuline joonis lähtub praegu elavast inimesest, kel on kaks vanemat, neli vanavanemat, kaheksa vanavanavanemat jne. Osal inimestel on õnnestunud oma sugupuu juuri leida mitme sajandi tagant.

      KORDAMINE

      1. Miks peaksime tundma oma rahva ja riigi minevikku?
      2. Mida uurib ajalugu?
      3. Miks on ajaloofaktide erinev tõlgendamine kasulik ja vajalik?
      4. Kuidas tuleks hinnata minevikus toimunud sündmusi?
      MÕISTED
      • ajalugu – teadus, mis uurib inimkonna minevikku
      • ajalooline aeg – inimkonna ajalugu alates kirja leiutamisest
      • fakt – tõik, tõsiasi
      Odota