Kuigi Eestil ei ole oma õhutranspordivõimet, võib juhtuda, et liitlased on valmis meid toetama kas võitlejate või varustusega näiteks õhu kaudu. Selleks, et saadetisi vastu võtta või ka ise õhuvahendiga evakueeruda, on vaja teada põhitõdesid varustuse vastuvõtmisest õhu kaudu ja õhuvahendite maandamisest.
Tavaliselt puudub eriettevalmistuseta üksusel lennumasinaga sideühendus, aga kui operatsiooni piirkond ja aeg on varem kokku lepitud, saab õigetele tingimustele vastava ja nõuetekohase märgistusega ala ette valmistada ja saadetise vastu võtta iga üksus.
Õhusaadetiste ja -dessantide viskeala
Kui liitlased on valmis heitma meile varustust või õhudessanti võitluse toetuseks, võib planeeritud viskeala piirkond, viske aeg, viske kõrgus maapinnast, lennuki lähenemissuund ja kokkulepitud viskeala tähistus tulla kõrgemalt staabilt, kuid ala täpse luure, ettevalmistuse, märgistuse ja julgestuse peab tagama kohapealne üksus.
Taktikalises olukorras võib dessandi või saadetise viskekõrgus olla vaid paarsada meetrit maapinnast, et õhusõiduk ei oleks kerge sihtmärk vastase õhutõrjerelvadele. See jätab piloodile väga vähe reageerimisaega saadetise heitmiseks. Seetõttu peab viskeala olema õigesti valitud ja märgistatud.
Reeglina heidetakse langevarjurid õhusõidukist välja iga sekundi järel, varustuse pakid iga kolme sekundi järel.
NB!
Viskeala on sõjaolukorras alati julgestatud, et vältida vastase sekkumist viskeoperatsiooni.
Õhusaadetise viskeala (drop zone, DZ) valimine
Asukoht, takistused ja nähtavus
Viskeala peab olema vaba takistustest (puud, elektriliinid, majad, aiapostid, suured kivid jms) ja võimalikult sile, kuid soovitatavalt pehme, mitte kivine, betoon- või asfaltpind. Langevarjurite maabumiskohale ei tohi elektriliinid olla lähemal kui 1000 m (dessantüksuse ülem võib teha erandi). Parimad laskumispaigad on põllud, heinamaad või piisavalt suured metsalagendikud. Väldi viskeala määramist veekogu lähedale.
Kuna piloot peab välja arvestama saadetise väljaviskamise koha ja sooritama viskeoperatsiooni visketsooni nähtavate markeeringute järgi, siis peab vaatlusväli olema piisavalt vaba, nii et takistused (nt metsaserv) nähtavust ei sega. Seetõttu tuleb arvestada takistuse kõrguse ja esimeste lennusuunaliste markerite suhtega 1 : 15 – kui metsa kõrgus on 10 m, siis peavad esimesed markerid asuma metsapiirist vähemalt 150 m kaugusel.
Viskeala mõõdud
Langevarjurid | |||
Heitekõrgus maapinnast (AGL) | Viskeala laius | Viskeala pikkus | |
1 langevarjur | Mitu langevarjurit | ||
Kuni 300 m / 1000 jalga (foot, ft) | 550 m | 550 m | Lisa 70 m pikkuses iga järgneva langevarjuri kohta |
Üle 300 m / 1000 jala (ft) | Lisa 30 m viskeala pikkusele ja laiusele iga 30 m / 100 jala lisakõrguse kohta (15 m igas suunas) | ||
Raske varustus ja lahingutehnika | |||
Heitekõrgus maapinnast (AGL) | Viskeala laius | Viskeala pikkus | |
1 platvorm | Mitu platvormi | ||
Kuni 300 m / 1000 jalga (ft) | 550 m | 915 m | Lisa 370 m pikkuses iga järgneva platvormi kohta (C-130); 460 m (C-17) |
Üle 300 m / 1000 jala (ft) | Lisa 30 m viskeala pikkusele ja laiusele iga 30 m / 100 jala lisakõrguse kohta (15 m igas suunas) | ||
Varustusekonteinerid ja -paketid (C-130) | ||||
Heitekõrgus maapinnast (AGL) | Viskeala laius | Konteinerite arv | Viskeala | |
Üks rivi | Kaks rivi | |||
Kuni 300 m / 1000 jalga (ft) | 370 m | 1 | 1-2 | 370 m |
Üle 300 m / 1000 jala (ft) | Lisa 40 m viskeala pikkusele ja laiusele iga 30 m / 100 jala lisakõrguse kohta (20 m igas suunas) | |||
Varustusekonteinerid ja -paketid (C-17) | ||||
Heitekõrgus maapinnast (AGL) | Viskeala laius | Konteinerite arv | Viskeala | |
Üks rivi | Kaks rivi | |||
Kuni 300 m / 1000 jalga (ft) | 370 m | 1 | 1-2 | 540 m |
Üle 300 m / 1000 jala (ft) | Lisa 40 m viskeala pikkusele ja laiusele iga 30 m / 100 jala lisakõrguse kohta (20 m igas suunas) | |||
Näide: 10 langevarjuri viskeala kõrguselt 300 m on 550 m lai ja 550 + 9 x 70 = 1180 m pikk. C-130lt 3 varustuskonteineri viskeala kõrguselt 400 m on 370 + (100 : 30) x 40 = 503 m lai ja 460 + (100 : 30) x 40 = 593 m pikk.
NB! Pilootidel ja nende ülematel on lahinguolukorras õigus otsustada viskeala mõõtude vähendamist.
Piloodid võivad kasutada laskumistsooni määramiseks mõõtühikuna ka jarde: 1 jard (yard) = 0,9144 m.
Täiendavad nõuded viskealale
Mitme lennuki korral, mis ei lenda sirges rivis, lisa 100 m viskeala laiusele. Päikesetõusul ja -loojangul lisa 100 m viskeala pikkusele ja laiusele.
NB! Langevarjureid ja puruneda võivaid saadetisi ei heideta alla, kui pinnasetuul ületab kiirust 7 m/s. Viskealas tuleb tuule tugevust pidevalt mõõta ja lubatud tuulekiiruse ületamisel peab operatsiooni tühistama (vt allpool märgistust laskumise tühistamiseks). Samuti ei saa heitmist sooritada, kui ilmaolud (pilved, udu, sadu jne) või tehistakistused (suits, suunatud valgus jne) piiravad nähtavust selliselt, et piloot ei näe viskeala.
Viskeala märgistamine
Puutepunkt
(point of impact, PI) on asukoht maastikul, kuhu esimene langevarjur või pakett peaks maanduma. See peab asuma viskeala keskjoonel.
Markeerimisvahendid
Päevavalges kasutavad erimeeskonnad spetsiaalseid markeerimisplagusid VS-17, mis on tugevast kangast, mõõtmetega 180 x 60 cm, punane/oranž ühelt ja valge teiselt poolt. Harva on patrullüksusel just selliseid plagusid käepärast, seetõttu tuleb need asendada kas oranžide helkurvestide, punaste kilekottide vms improviseeritud märgistega, mis sarnaneksid piloodi jaoks VS-17 plagudega.
Öösel tähistatakse viskeala valgusallikatega, milleks sobivad taskulambid, laetavad prožektorid, valguspulgad (ka infrapuna-) ning isegi põleva vedelikuga täidetud anumad või väikesed lõkked. Kasuta valget valgust.
NB! Kustuta viskealas kõik muud tuled ja lambid vähemalt 5 minutit enne lennuki saabumist viskeala kohale kuni viskeoperatsiooni lõppemiseni, et mitte ajada piloote segadusse.
Viskeala märgistustähised
Viskeala tähistatakse kokkulepitud tähe kujuliselt. Levinumad tähised on A, T, H ja pööratud L, kuid kokkuleppel võib kasutada ka muid tähti. Tähe tavapärane suurus on 11 x 11 m, kuid kokkuleppel võib olla ka väiksem. Markeering A on tavaliselt kasutatav tähistus olukorras, kus visketsoonis puudub eriettevalmistusega meeskond ja viskepunkti õhus peab määrama õhusõiduki meeskond. Kui on kokku lepitud mingi muu tähis, siis peab kõrgem staap, mis kooskõlastab viskeoperatsiooni, sellest vastuvõtvale üksusele teada andma.
Pimedal ajal on viskeala valgustatud ääre- ja lõputähised soovituslikud.
NB! Alati, kui võimalik, kasuta üles ja lennuki saabumise suunda suunatud valgusega tähiseid, et mitte paljastada märgistust vastasele maa peal.
Viske tühistamine
Kui tingimused ei luba operatsiooni läbi viia (vastane ilmub alasse, tugev tuul jms), siis tuleb anda piloodile viske tühistamise märguanne. Selleks võib kasutada punast suitsu, punast valgusraketti (NB! Õhusõidukist eemale, mitte kunagi selle suunas!), punase valgusega taskulampe või vastavat koodmärgistust viskealas, kuid selleks võib olla ka kokkulepitud märgistuse puudumine.
Helikopterite maandumisala
Helikoptereid saab kasutada võitlejate transpordiks, varustamiseks ja nii võitlejate kui haavatute evakuatsiooniks. Kopter on kõige haavatavam laskumisel, seetõttu tuleb maandumiskoht nii luurata kui ka julgestada alati, kui võimalik.
Helikopteri maandumisala (pickup zone, PZ / landing zone, LZ / hot landing zone, HLZ) valimine
Suurus
Minimaalne ringikujulise maandumisala läbimõõt, mis peab mahutama kopteri takistustest või teistest kopteritest eemal, on järgmine.
- Suurus 1: kerged vaatluskopterid (R-44, OH-6, OH-58D) – 25 m / 80 jalga (feet).
- Suurus 2: kerged transpordi- ja rünnakukopterid (UH-1H, H-65, AH-1W) – 35 m / 125 jalga.
- Suurus 3: keskmised transpordi- ja rünnakukopterid (UH-60, AH-64, H-2) – 50 m/160 jalga.
- Suurus 4: suured transpordikopterid (CH-47, CH-46, CH-53, H-3) – 80 m / 265 jalga.
- Suurus 5: tundmatud kopterid ja troppidega varustuse transport – 100 m / 328 jalga.
Pinnase nõuded
Väldi pehmet, liivast, tolmust, lahtise lume, kändude, suurte ja lahtiste kivide ning lohkudega ala. Esemed, mis võivad tuules lendu tõusta ja vigastada kopteri labasid või mootoreid, tuleb eemaldada.
Rohi või hein ei tohi olla kopteri maandumisalal kõrgem kui 30 cm vastavalt kopteri suurusele, raadiuses maandumisala keskelt:
- suurus 1 – 15 m;
- suurus 2 – 20 m;
- suurus 3-4 – 35 m;
- suurus 5 – 60 m.
Maapinna kalle
See mõjutab kopteri maandumist järgmiselt:
- 0 – 7% – kõik kopterid saavad maanduda,
- 7 – 15% – ratasteta kopterid jäävad hõljuma, ratastega kopterid saavad maanduda nina ülespoole,
- üle 15% – maad puudutamata (hõljumisel peale- ja mahaminek).
Kalle protsentides on 1/100 ühest täisosast ehk 1% kallet on 1 cm ühe meetri kohta. Seega 7% 50 m läbimõõduga maandumisalal on kõrguse vahe 3,5 m ühest servast teiseni; 100 m läbimõõduga alal on see 7 m.
Tuul ja päike
Püüa alati maandada kopter vastutuult. Tuule suunda kuni 45 kraadi vasakule või paremale maandumissuunast loetakse vastutuuleks.
Vilunud piloot suudab maandada kopteri ka risttuules kuni 9 sõlme (4,6 m/s) ja 5 sõlmega taganttuules (2,6 m/s). Kui tuul ületab 9 sõlme, siis peab piloot maandama vastutuult. Samad tingimused kehtivad ka kopteri õhkutõusmisel.
Kui võimalik, püüa vältida kopteri maandamist otse madalal horisondil oleva päikese suunas, et mitte pilooti pimestada.
NB!
Lennundus tegutseb sõlmede ja jalgade mõõdustikus. Piloodi informeerimiseks arvutage m/s sõlmedeks suhtega 0,514 m/s = 1 sõlm; 0,328 m = 1 jalg.
Takistused lähenemis- ja lahkumisteel
Täislastis kopterid ei saa laskuda ega tõusta vertikaalselt ja vajavad horisontaalset vaba ruumi. Maandumisalaga piirnevate takistuste korral (kõrged puud, elektriliinid, majad jms) kehtib päevavalguses 1 : 10 reegel: kui kopter peab lähenemisel või õhkutõusmisel ületama näiteks 10 m kõrguse puu, siis peab maandumisala keskkohani olema 100 m vaba maad. Öösel tuleb arvestada suhtega 1 : 14 ehk iga meeter takistuse kõrgust võrdub 14 m maapinnal.
Maandumisala märgistamine
Päevasel ajal märgistab esimese või ainukese laskuva kopteri maandumispaiga üksikvõitleja, kes hoiab oma relva ülessirutatud kätega pea kohal, olles ise näoga kopteri suunas. Parema märgatavuse saavutamiseks võib võitleja selga panna helkurvesti või rinnale kinnitada mingi ereda riide- või kiletüki. Kopteri laskumisel liigub võitleja eest ära.
Maandumiskoha märgistamiseks võib kasutada ka suitsugranaati (mitte fosforit!), kuid tuleb kindlasti arvesse võtta, et suits ei tohi paljastada maandumiskohta vastasele. Samas annab suitsu kasutamine piloodile teavet tuule suunast ja kiirusest maapinnal.
Öösel märgistatakse maandumiskoht kas taskulampide või keemiliste valguspulkadega (ka infrapuna-). Valguse värvi valides tuleb teada, et öövaatlusseadmetega ei näe siniseid ja rohelisi märgistusi. Punase valgusega märgitakse ainult maandumisala läheduses olevad takistused (suured kivid, üksikud puud jms, mida ei ole võimalik eemaldada).
Maandumisala märgistamisest lähemalt
Maandumisala märgistatakse kas T-kujuliselt (NATO) või pööratud Y kujuliselt (US). Need mõlemad tähised näitavad juhtkopterile maandumiskohta ja lähenemissuunda. Ülejäänud märgistused näitavad maandumiskohti teistele, järgnevatele kopteritele. Iga kopter peaks maanduma ca 5 m märgistusest vasakul; suured transpordikopterid 10 m.
Öösel võib veel kiirkorras märgistada esimese või ainukese kopteri maandumiskoha võitlejaga, kes esimese kopteri maandumiskohas keerutab käes kahte tavalist või infrapunavalguspulka, mis on seotud ca 1 m nööri külge.
Öösel hädaolukorras võib autode olemasolul kasutada maandumisplatsi märgistuseks autotulesid, kui vastane ei ole läheduses. Selleks paigutatakse kaks autot teineteisest ja maandumiskohast 35 m kaugusele vastutuult nii, et tuled ristuvad maandumiskoha keskel.
Kopter lendab autode vahelt läbi ja maandub valgustatud alal. See meetod ei tööta hästi suurte transpordikopteritega.
NB!
Kopterite maandamisel tuleb julgestada vastase võimalikud lähenemisteed, et koptereid ei saaks maandumisel ja õhkutõusmisel rünnata.
Kuna öösel kasutavad piloodid öövaatlusseadmeid ja on valgusele eriti tundlikud, siis väldi alati valgusallika otsest suunamist kopterile, et mitte piloote pimestada.
Maandunud kopterile lähene otse küljelt või eest, mitte kunagi saba poolt (sabarootor!). Kopteri kereni jõudes siruta kopteripoolne käsi välja ja toeta vastu kopteri keret, et mitte ekslikult kõndida pimedas ja müra tõttu kopterist eemale, kui näiteks liiv või muu praht nägemist takistab. Kanna kiivrit ja kaitseprille, et kaitsta ennast lenduvate kivikeste ja prahi eest. Talvel ära kopterile lähene ega sealt välju enne, kui rootorid seisavad või piloodid lubavad, sest rootorid võivad paisata kopteri küljest jäätükke kümnete meetrite kaugusele.
Sisenedes kopterisse relvaga, suuna relv alati alla vastu põrandat ja istudes hoia raua suue vastu põrandat. Ainult paukpadruniotsikuga suuna relv üles.
Kokkuvõte
- Viskeala peab olema vaba takistustest (puud, elektriliinid, majad, aiapostid, suured kivid jms) ja võimalikult sile, kuid soovitatavalt pehme, mitte kivine, betoon- või asfaltpind.
- Viskeala tähistatakse kokkulepitud tähe kujuliselt. Levinumad tähised on A, T, H ja pööratud L, kuid kokkuleppel võib kasutada ka muid tähti.
- Langevarjureid ja puruneda võivaid saadetisi ei heideta alla, kui pinnasetuul ületab kiirust 7 m/s.
- Helikoptereid saab kasutada võitlejate transpordiks, varustamiseks ja nii võitlejate kui haavatute evakuatsiooniks.
- Kopter on kõige haavatavam laskumisel, seetõttu tuleb maandumiskoht nii luurata kui ka julgestada alati, kui võimalik.
- Püüa alati maandada kopter vastutuult (tuule suunda kuni 45 kraadi vasakule või paremale maandumissuunast loetakse vastutuuleks).
- Helikopteri maandumisala märgistatakse kas T-kujuliselt (NATO) või pööratud Y kujuliselt (US).
Liitlased on valmis heitma seitsmeliikmelist õhudessanti. On teada, et heitekõrgus on 250 m maapinnast. Kohapealne üksus valib viskealaks metsalagendiku, mille servas on ligikaudu 12-meetrine mets. Milline on viskeala?
1. Esimesed markerid asuvad metsapiirist …
- 150 m
- 165 m
- 180 m
2. Viskeala laius on …
- 500 m
- 550 m
- 1000 m
3. Viskeala pikkus on …
- 550 m
- 970 m
- 1040 m
