PUNKT

Oli teksti kirjutamise tund. Väike poiss viimases pingis istus vaikselt oma kohal ja vahtis nõutuna ühte punkti: ainsatki head mõtet ei tulnud pähe, ei mingit pide­punkti, millest kinni haarata. „Millest küll kirjutada, mis võiks olla mu loo keskpunkt?” mõtles väike poiss pliiatsiotsa närides.

Poisi lauasahtlis läks samal ajal olukord üha pinevamaks. Miks poiss ometi ei kirjuta? Miks ei siruta ta kätt sahtlisse komade, punktide, koolonite, hüüu- ja küsi­märkide järele? Punkt, kellel tavaliselt kirjandi kirjutamise aegu eriti kiired ajad olid olnud, oli õige ärevil. Ta tammus ühest punktist teise, sügas kukalt ja läks üha närvilisemaks. Kell klassi seinal aga muudkui tiksus, tunni lõpp-punkt tuli üha lähemale ja aega kirjutamiseks jäi aina vähemaks.

Ja siis ta korraga tuli – see kaua oodatud hea mõte! Poiss asus kiiresti kirjutama, üks hea idee tuli teise järel, pliiats paberil jõudis mõtetega vaevu sammu pidada. Kirjutuslauasahtlis läks sagimiseks ja sebimiseks: Punkt tormas ­Komale otsa, Hüüu- ja Küsimärgi punktid läksid omavahel vahetusse, Jutumärgid aga pöörasid korraks omavahel isegi tülli. Poisi lugu oli aga peagi valmis saamas: see pajatas noorte elu valupunktidest, selles oli mitu põnevat pöördepunkti ning see oli kirja pandud väga põnevast vaatepunktist. Punkt kell 12, kui koolikell vahe­tundi helises, pani poiss oma loole punkti.

Ka sellel väikesel lool on nüüd punkt, aga oma uue eesti keele õpikuga „Punkt” oled alles alguses. Soovime sulle toredaid ja teadmisterohkeid eesti keele tunde ning palju häid mõtteid, et kevadel võiksid panna nii 6. klassile kui ka kogu teisele kooliastmele väärika punkti.