Looduse roheline maa

„Aidake siis vanaemal puid lõhkuda või midagi!”

„Jajah, me peame minema,” lehvitab poiss teisele poole turvaväravaid jäänud emale. Tüdruk lehvitab ka.

„Lõpuks ometi!” ohkab poiss, kui mõlemad on turvakontrollist läbi pääsenud.

Need on Lohe ja Eliisabet, keda kutsutakse ka Bettiks või Liisaks või Iisaks. Lohet kutsutakse ikka Loheks. Nad lähevad vanaema juurde. Ja lõpuks ometi on nad nii vanad, et võivad lennata ilma vanemateta, kes muud ei tee, kui muretsevad igasuguste mõttetute asjade pärast. Vanaema elab Hiiumaal ja lennukiga saab sinna mitu korda kiiremini kui ükskõik kuidas teisiti.

„Ei tea, kas me ikka saame hakkama,” kahtleb Eliisabet.

„Mis mõttes?” küsib Lohe. „Kas sa arvad, et meid pannakse kohe lennukit juhtima või?”

„Lugupeetud reisijad,” ütles stjuardess.

„Lugupeetud reisijad,” korrutas Betti. „Meid on siin täpselt kaks ja kuskil taga veel üks tegelane.”

„Lugupeetud reisijad,” ütles stjuardess uuesti, „lennuki rikke tõttu tuleb kõigil reisijatel viivitamatult evakueeruda. Palun kõigil püsti tõusta ja rahulikult lennuki ukse juurde tulla, kus kõik reisijad varustatakse lange­varjuga.”

„Mida?” ajas Lohe end poolpüsti ja vaatas selja taha. Kolmas reisija ei liigutanud oimugi. Temast paistis ainult juuksepahmakas.

„Lähme juba,” togis akna pool istuv Betti poissi.

„Jah, lapsed, teie esimesena,” ütles stjuardess, „meil ongi täpselt kaks laste langevarju.”

Reisisaatja käed natuke värisesid, kui ta lapsed langevarjurakmetesse aitas ja neile rutuga sõnu peale luges. „Hüppad näoga sõidusuunas, siis keerad kõhuli, loed kahekümneni ja tõmbad sellest rõngast,” loetles stjuardess ühe hingetõmbega. „Jäi meelde?”

„Aga maandumine?” küsis Betti.

„Hoidke maandudes kannad koos ja proovige kükakil maanduda, siis ei löö jalgu ära. Kas jäi meelde?”

Lapsed noogutasid, mõlemal langevarjuranits seljas.

Kõik toimus nii ruttu, et ei Lohe ega Betti jõudnud kartmagi hakata.

„Kohtumiseni all! Minul on kollane langevari, selle järgi leiate mu üles,” oli viimane asi, mida lapsed kuulsid, enne kui nad teineteise järel lennuki uksest välja hüppasid, Betti ees ja Lohe tema järel.

Lohe aga oli kõik see aeg oma langevarjul ühte ja teist nööri sikutanud, et teada saada, mis vigureid see lendav kaadervärk teha mõistab. Nii ei jäänud tal kuigi palju aega selleks, et hea maandumiskoht leida. Koha ta muidugi leidis. See oli lagendikuäärse vahtra otsas. Poiss leidis endale pesa umbes pooles võras.

Betti aga kordas endamisi: „Jalad kokku, kükakil, jalad kokku, kükakil…”

Ja nii ta maanduski. Kükakil ja natukene käkaskaela, aga siiski lagendikule, mitte põõsasse ega puu otsa. Ta rabeles end langevarjust lahti ja läks vahtra alla, mille lehestikust tolknes kaks tennistes jalga.

Puu otsast oli kuulda kohmerdamise ja pusimise hääli. Jalad liikusid kordamööda Betti vaateväljast välja ja siis jälle tagasi.

„Seda varju ma küll siit alla ei saa,” kostis võrast porinat.

„Ei olegi vaja,” ütles Betti. „Kui neil seda hirmsasti tarvis on, tulevad ise järele. Roni parem alla, me peame selle reisisaatja üles otsima.”

Puu otsas ronimist olid nad mõlemad juba väiksest peale harjutanud, nii et krips-kraps seisiski Lohe peagi Betti kõrval.

Lapsed jooksid keset lagendikku ja vaatasid ringi. Eemal vedeles Betti taevasinine langevari, vahtravõrast kumas Lohe oranž, aga stjuardessi kollast ei paistnud kusagil olevat. Äkki näitas Lohe taeva poole: seal liugles kollane langevari.

„Me peame siis... kuskile sinnapoole minema,” rehkendas Lohe.

„Läki, muidu me ei leia teda pärast üles.”

Lagendik ei olnud kuigi suur ja õige pea olid lapsed metsas. Jooksu pealt suuna üle vaieldes liikusid nad langevarju arvatava maandumiskoha poole, kui Betti äkki Lohe käest kinni haaras, nii et poiss peaaegu pikali kukkus.

„Mis sul hakkas?”

„Vaata, Lohe! Kuidas me siit alla saame?” Nende jalge ees laiutas kuristik. Kanjon. Nemad olid kõrgel üleval, ja all, õige sügaval, voolas jõgi. „Täitsa lõpp. Hmh. Vasakule või paremale? Langevari liikus vist vasakule.”

Õige jah, langevari. Nad uurisid hoolega taevast ja maad, aga ei midagi. Ei kollase vilksatustki.

„Mul on ka tunne, et vasakule ikka,” tähendas Lohe veidi kõhklevalt. Lapsed hakkasid mööda kuristikuserva minema.

Mõne aja pärast oli Lohe see, kes Bettil käest haaras.

„Mis nüüd?”

„Siit saab äkki alla ronida.”

„Olgu, võib ju proovida. Alla me siit ju igal juhul saama peame.”

Õige järsk oli see laskumine, seda tuleb tunnistada, aga alla nad said, kord üks ees, kord teine. Ikka küljetsi, küljetsi, et libisema ei hakkaks. Sest ega mäenõlval seisa miski paigal peale nende, kellel juured maa sees kinni.

„Oo, kollane!” hõikas Betti ja lapsed pistsid sinnapoole jooksu.

Kollane oli küll. Ja langevari oli ka küll. Aga reisisaatjat ei olnud. Ei lillelõhnagi nende kenast stjuardessist, kes oli lubanud nende eest hoolitseda.

Nad keerutasid koha peal ringi, kergitasid langevarju üht serva ja teist serva. Ei midagi. Istusid ühekorraga mahakukkunud puutüvele ja ohkasid. Ühekorraga.

„No kuidas me…” hakkas Lohe ütlema, kui Betti korraga püsti kargas.

„No mida sa…” hakkas Lohe ütlema, kui Betti käe tõstis ja ühele puu­tüvele osutas.

„No mida ma…” hakkas Lohe ütlema, kui nägi sedasama, mida Bettigi. Nool. Mingi punaka asjaga oli puutüvele joonistatud nool.

„Huulepulk!” teatas Betti võidukalt. „Tal ei olnud pliiatsit ja paberit, siis ta tegi selle huulepulgaga!”

Täitsa võis nii olla, jäi Lohe nõusse. Pikemalt mõtlemata seadsid nad sammud noole näidatud suunda.

„Hiiumaal ei ole loomaaeda,” teadis Lohe.

„Äkki peaks ikka vaatama. Ühtegi teist teed ka ei paista. Ja pealegi…” Betti osutas tõkkepuule joonistatud punakale noolele, „… tundub mulle, et just sinna me peamegi minema.”

Kergel sammul astus laste juurde üks härrasmees.

„Mu noored sõbrad, kellega mul on au?” küsis mees aupaklikult.

„Mina olen Lohe ja see on Betti. Nurkse,” vastas Lohe.

„Kui väga meeldiv, mu noored sõbrad, või kohe õde-venda. Väga meeldiv, tõepoolest, mind võib onu Ljošaks kutsuda,” ütles mees.

„Ei, me ei ole õde ja vend…” hakkas Betti seletama, aga Lohe tonksas teda küünarnukiga.

„Hea küll, hea küll, see ei mängi hetkel mingit rolli. Palun astuge edasi, astuge edasi,” kutsus onu Ljoša.

„Vabandage, aga kas te olete siin näinud üht stjuardessiriietes naist, sellist heledamate juuste ja punaseks värvitud huultega?” uuris Lohe.

„Ei tule kohe meelde, küll aga on mul jutustada teile üks lugu ühest selliste heledamate juustega tegelasest. Minu järel, mu noored sõbrad, minu järel.”

Lohe ja Betti haakisid end onu Ljoša sappa ja jõudsid lõvipuuri juurde.