Teadus inimesest

Inimese ja tema päritolu, identiteedi ja inimkonna arengu uurimisega tegeleb mitu teadusharu.

Bioloogia (kr k bios – elu, logia – uurimus) uurib kõiki elusorganisme, nende ehitust, talitlust ning suhteid keskkonnaga. Bioloogia kui teadusharu on arenenud sajandeid. Inimorganismi ehituse kohta hakati rohkem informatsiooni saama vana- ja antiikajal (umbes 5500–1500 aastat tagasi), kui arenes kirurgia. Inimese anatoomiat hakati põhjalikumalt uurima renessansiajastul (14.–17. saj).

Antropoloogia (kr k anthrōpos – inimolend) jaguneb mitmeks haruks. Füüsiline antropoloogia uurib inimeste anatoomiat ja bioloogilist arengut. Kultuuriantropoloogid (etnoloogid) uurivad inimeste kombeid, tavasid ja tõekspidamisi. Näiteks võivad antropoloogide uurimisobjektiks olla kauged hõimud, aga ka hoopis kodulinna mootorratturid.

Psühholoogia (kr k psykhē – hing) uurib tunnetusprotsesse (taju, mõtlemist, mälu, tähelepanu), emotsioone, käitumise motivatsiooni, isiksust, psüühika arengut lapsel, inimestevahelisi erinevusi, käitumist inimrühmades, suhtlemist ja palju muud.

Inimeseõpetus on kõigi nimetatud teadusharudega seotud ning otsib vastust sellistele olulistele küsimustele, nagu näiteks mille poolest erineb inimene loomast, kas inimvõimetel on piir, kas on olemas mõni asi, mida inimene teab ilma seda õppimata, kas inimlaps oskaks kõnelda ka siis, kui teda oleksid kasvatanud vaid loomad.

Kõik inimesed on oma peamistelt vaimsetelt omadustelt ühetaolised. Seega on kõik inimesed võimelised mõtlema, tundma, omandama teadmisi ja oskusi.