Vaata lisaks
- Ökojälg
- Vaata näiteks videolõiku veejalajälje arvutamisest,
Aina kasvav inimpopulatsioon, tarbimine ja elatustaseme tõus on teinud küsitavaks planeedi ökosüsteemide kandevõime ning kestlikkuse. Inimkond on hinnangute kohaselt viimase 50 aasta jooksul kulutanud rohkem loodusvarasid ning tootnud rohkem saasteaineid ja jäätmeid kui inimkonna ajaloos kokku.
Üks laiemalt levinud tarbimise näitajaid on ökoloogiline jalajälg. Ökoloogiline jalajälg koosneb mitmest indikaatorist. Üksikisiku ökoloogiline jalajälg arvutatakse selle järgi, kui palju põllumajandus- ja karjamaad, metsa, täisehitatud maad, merd ja energia tootmiseks kasutatavat maad tema tarbimise ja jäätmete ladustamise jaoks vaja on. Lisaks hinnatakse jalajälje arvutamisel inimeste toitumisharjumusi ja sõidukite kasutamist. Viimasel ajal on rohkem hakatud rääkima ka üksikuid tegureid jälgivatest jalajälgedest, nt CO2- ja veejalajäljest. Samal ajal ei anna üksikute tegurite uurimine üldjuhul tervikpilte, näiteks võib biokütuse tootmisega väheneda küll CO2-jalajälg, kuid samas suureneb põllumaa hõivatus.
Info
Ökoloogilist jalajälge väljendatakse globaalsetes hektarites inimese kohta aastas (gha/in a). Üks globaalne hektar on tingühik, mis vastab maakera keskmise bioloogilise tootlikkusega hektarile. Et inimkond oleks jätkusuutlik, ei tohi inimeste ökoloogiline jalajälg ületada keskmiselt 2,1 globaalset hektarit aastas.
Maa elanike keskmine ökoloogiline jalajälg on praegu 2,3 globaalset hektarit, mis ületab napilt tarbimise jätkusuutlikkuse piirnormi. Riikide ja kontinentide erinevused on siiski suured. Aasia ja Aafrika elanikud jätavad maha rahuldava 1,4 globaalse hektari suuruse jälje, aga eurooplane nõuab endale tubli 5,0 ja Põhja-Ameerika elanik koguni 9,6 globaalset hektarit. Eesti elaniku keskmine ökojalajälg on aga 6,4 gha / in a ehk kui kõik inimesed elaksid nagu eestlased, kuluks meie igapäevaste vajaduste rahuldamiseks kolm maakera, ning kui me elaksime sama moodi nagu ameeriklased, läheks neid vaja viis. Eestlaste ökoloogiline jalajälg on suurem kui keskmisel eurooplasel eelkõige põlevkivi kasutamise tõttu, kuid oma roll on sellelgi, et Eesti pindala kohta on inimesi üsna vähe, mis teeb ökoloogilise jalajälje inimese kohta suuremaks. Näitajat mõjutavad ka eestlaste tarbimisharjumused.
Kestlikkusest rääkides on oluline ka biokandevõime, mis tähendab maakera võimet taastoota inimese tarbitud ressursse ning taastuda inimeste tekitatud survest. Biokandevõime järgi arvutatakse, kui suur võib inimkonna ökoloogiline jalajälg olla, et see veel jätkusuutlik oleks ehk et taastootmismäär ei ületaks kulutuse määra. Kujundlikult võib võtta seda kui aasta eelarvet, kus biokandevõime on sissetulekud ja ökoloogiline jalajälg väljaminekud. Kui väljaminekud ületavad sissetuleku, jääb eelarve kahjumisse. Seda päeva, mil meie ökoloogiline jalajälg aastas ületab aastase biokandevõime, nimetakse Maa ületarbmispäevaks või ökoloogilise võla päevaks (Earth Overshoot Day, ecological debt day), mis 2020. aastal oli 25. märtsil. See tähendab, et 25. märtsist alates elame juba järgmise aasta ressursside kulul (n-ö võttes raha järgmise aasta eelarvest).
Vaata lisaks
Nagu ökoloogiline jalajälg, võib riikide tasandil ka Maa biokandevõime olla erinev. Mõne riigi biokandevõime võib olla suurem kui tema ökoloogiline jalajälg (näiteks on see nii Eesti puhul). Siit tuleb vajadus säästvama eluviisi järele. Üks tuleviku võtmeküsimusi on tööstusriikide inimeste tarbimise vähendamine. Tööstusriikide elanikel on palju võimalusi tarbimist ja loodusvarade kasutust vähendada. Kokkuhoid saab alguse iga inimese isiklikest tarbimishoiakutest ja -valikutest. Muutustega pisiasjades saab igaüks anda panuse tarbimise üldisse vähendamisse. Näiteks kulutab inimesi täis auto või korralikult täidetud nõudepesumasin proportsionaalselt vähem energiat kui need, mis töötavad pooltühjalt. Rõivaste parandamine ja mööbli renoveerimine ning taaskasutamine on vähem kulukad kui uute valmistamine.
Vaata lisaks
Probleemne on arengumaade tarbimise kasv. Üha enam on ka arengumaade inimestel raha, mille abil tarbida ressursikulukaid tooteid, nagu autod ja koduelektroonika. Prognoositakse, et aastaks 2050 moodustavad maailma suurima ostujõu Hiina ja India keskklass. Kahjuks pakutakse arengumaades vähe keskkonnasäästlikke tooteid, pliivaba bensiini või toimivat jäätmekäitlust. Nii põhjustab tarbimise kasv paljudes arengumaades järjest suurenevat energiatarbimist ja saasteprobleeme.
Toote nn varjatud ressursikasutust nimetatakse ökoloogiliseks seljakotiks. Seda väljendatakse kilogrammides ning see näitab kogu ressursikogust, mis ühe toote valmistamiseks kulus, lahutades sellest toote enda lõpliku kaalu. Ökoloogilist seljakotti arvestatakse viies kategoorias: vesi, õhk, muld, taastuv biomass ja taastumatud abiootilised materjalid. Näiteks arvuti ökoloogiline seljakott on hinnanguliselt 200 kg taastumatuid materjale lõpliku toote 1 kg kohta.
Aina enam kasutatakse toote keskkonnamõju hindamiseks ka olelusringi ehk elutsükli analüüsi, mis vaatleb n-ö toote kogu elu tooraine hankimisest kuni selle jäätmeteks muutumiseni. Erinevalt ökoloogilisest seljakotist vaatleb see tootmisprotsessi täpsemalt ning võib ka võtta arvesse, mis toimub tootega pärast selle valmimist. Ka väljendatakse mõju detailsemalt kui ökoloogilisel seljakotil: tihti on ära määratud hulk kategooriaid (kasvuhoonegaaside heide, maakasutus, mõju elurikkusele, osoonikihi kahjustamine jne). Analüüsi tehakse samuti konkreetse tooteühiku kohta (üks teksapaar, 1 liiter piima, 1 kg liha jne).
Uurimiseks
- Mitmendal kohal oli Eesti värskeimas raportis, mis uurib inimtegevuse mõju loodusele? Millised organisatsioonid ja asutused tegelevad sedalaadi info kogumisega?
- Püüdke nädala jooksul vähendada oma tarbimist ja ökoloogilist jalajälge. Kas see õnnestub, missugused on muljed ja kogemused? Kuidas seda saaks teha ka pikemas plaanis? Millist kriitikat on esitatud ökoloogilise jalajälje kalkulaatorile? Kas on alternatiivseid ja/või paremaid meetodeid, kuidas arvestada inimeste tarbimise mõju maakera kandevõimele?