Lahingu­kannatanute käsitlemine tule all

1. esimene kannatanu märkaja või teadvusel kannatanu ise annab kohe kaaslastele teada: „MEES MAAS, MEES MAAS, MEES MAAS!“. Kõik dubleerivad ja suruvad vastase agressiivse tulega maha, et anda kannatanule võimalus edasiste tabamuste eest varjuda;
2. teadvusel kannatanu püüab kohe leida paremat varjet edasiste tabamuste eest ja alustab varje taga endale esmaabi andmist. Kui kannatanu on segaduses, siis juhendavad teised võitlejad teda tegutsema;
3. kui vigastus võimaldab, jätkab kannatanu tule andmist vastase pihta ja annab kaaslastele teada oma vigastuse olukorrast, et teised saaksid adekvaatselt planeerida tema äratoomist lahinguväljalt.

NB! Mitte ühtegi kannatanut ei käsitleta surnuna enne, kui elumärgid on korralikult kontrollitud, v.a ilmselge surmava vigastuse korral (läbiv ajuhaav ja läbivad masstabamused torsosse). Seega on alljärgnevad protseduurid kohustuslikud seni, kuni pole selget kinnitust, et kannatanu on surnud.

1. üksus ei peata rünnaku hoogu – tehakse „MEES MAAS, MEES MAAS, MEES MAAS!“ ettekanne, jäetakse meelde täpne koht ja liigutakse üksusena edasi;
2. kannatanule kõige lähemal asuv võitleja liigub võimalusel kannatanu asukohast läbi ja teeb käigult visuaalse kontrolli (hüüa kannatanut, et ta annaks sulle juba enne kohalejõudmist oma olukorrast ülevaate);
3. kui kannatanu on endiselt vastase tulele haavatav, siis lükkab või lohistab võitleja kannatanu käigult parima varje taha, mis lähedal leidub, ja jätkab liikumist koos üksusega. Jäta asukoht täpselt meelde, et hiljem kannatanule järele tulles mitte aega raisata;
   
   ​​NB! Alati, kui võimalik, keera teadvuseta (või teadvusel, kuid tegutsemisvõimetu) kannatanu kõhuli, et ta ei lämbuks oma verre juhul, kui tal on kopsuhaav. Kui sa ei saa käsi relvalt võtta, siis lükka ta jalaga varjesse ja kõhuli.
   
   ​​NB! Kui kannatanu tundub meeltesegaduses, siis võta tema relv ära ja viska eemale, et ta edasiliikuvatele või talle hiljem järele tulevatele omadele kogemata viga ei teeks.
4. kannatanule minnakse järele pärast sihtmärgi julgestamist. Eelistatult on üks järele minejatest see võitleja, kes haavatu asukohast läbi läks;
5. kannatanu juurde jõudes alustatakse koheselt esmaabi andmist.

1. „MEES MAAS, MEES MAAS, MEES MAAS!“ – üksus peatab eemaldumise ja kõik annavad kattetuld vastase pihta;
2. kannatanule lähim võitleja sööstab haavatu juurde ja selgitab käigult seisukorra:
   • kui kannatanu on teadvusel ja liikumisvõimeline, siis haaratakse ta püsti ja liigutakse madalal hoides välja omade kattetule varjus;
   • kui kannatanu on teadvuseta, haaratakse rakmetest ja lohistatakse nii kannatanut kui ennast madalal hoides parima tõusmist võimaldava maastikukoha taha. Sealt edasi saab haarata kannatanu selga või kahe vahele ja liikuda eemaldumissuunas ohutusse kaugusesse;
3. esmaabi saab alustada siis, kui olukord seda lubab – kui üksus on ennast kontaktist lahti rebinud või hoiab positsiooni piisavalt kaua.

NB! Kui kannatanu on raske ja sa tead, et ei suuda teda üksi lohistada või tassida, anna abivajadusest kohe teistele teada. Alati, kui võimalik, võta kaasa vähemalt kannatanu relv. Kui kannatanu seljakotis on üksusele oluline varustus või informatsioon, siis tee kõik selleks, et vähemalt need asjad kaasa võtta.

1. „MEES MAAS, MEES MAAS, MEES MAAS!“ – võitlejad on varjus ja annavad vastasele agressiivset vastutuld;
2. kontaktist vaba allüksus sooritab kiirrünnakudrilli ja enne, kui ründav üksus pole andnud „TULI SEIS!“, ei saa kannatanuga allüksus midagi teha peale kannatanu juhendamise ja lootuse ülalhoidmise. Kohe, kui „tuli seis“, asub kannatanu lahingupaariline esmaabi osutama ja valmistab ta ette liikumiseks;
3. kui allüksus ründab kohe läbi vastase lähivaritsuse, siis tegutsetakse nagu rünnakudrillis;
4. kui allüksusel on võimalik varitsusest eemalduda, siis tegutsetakse nagu eemaldumisdrillis.

1. snaipritulest haavata saanud võitleja on tihti peibutiseks, et snaiper saaks lasta abi osutajat. Kes näeb tabamuse saanud võitlejat: „MEES MAAS, MEES MAAS, MEES MAAS!“ ja võib anda ka kauguse ja suuna, kui teised ei pruugi kannatanut näha;
2. snaipritule korral varjuvad kõik ja kui snaipri asukoht ei ole selgelt tuvastatav, siis vastutuld ei avata, vaid heidetakse kohe suitsugranaadid enda ja haavatu ümber. Haavatule lähim võitleja hoiab haavatut oma vaatlussuunal;
3. kui suitsukate on tekkinud, sööstab lähim võitleja haavatuni ja lohistab ta tagasi esialgse positsioonini. Ülejäänud allüksus jätkab suitsugranaatide heitmist enne, kui eelmiste kate hajub;
4. kui kannatanu on allüksuse juures, käivitab pealik liikumise ohtlikult alalt välja. Kaks võitlejat kannavad haavatut, teised teevad suitsukatet ja on valmis lähikontaktiks;
5. jõudes pealiku määratud kogunemispunkti, antakse haavatule esmaabi.

1. kitsastes oludes ja ilma varjeta edasi liikudes on esimestel võitlejatel suur oht saada tabamus;
2. nii koridoris kui ka kaevikus laskub ka kergelt viga saanud võitleja ise kõhuli maha ja annab ise teada või teeb seda tema järel tulev võitleja: „MEES MAAS, MEES MAAS, MEES MAAS!“;
3. koheselt võtab ette laskesuuna kukkunud võitlejast järgmine võitleja ja liigutakse edasi. Lamavast kaaslasest astutakse üle. Kui kannatanu on selili, siis keeravad rivi viimased võitlejad ta kõhuli;
4. järgnev julgestusmeeskond või määratud evakuatsioonimeeskond viib lamava kannatanu määratud kannatanute kogumispunkti ja seal osutatakse talle esmaabi.

NB! Ära eemalda kannatanu kiivrit ega kaitsevarustust enne, kui ta on viidud kannatanute kogumispunkti, et vältida uusi vigastusi kas tuletegevusest või õnnetustest kannatanu transportimisel.