Tšetšeenide ja Hezbollah’ õppetunde

Mõlemale sõjale oli iseloomulik tsiviilisikute raske eristamine kombatantidest, kuna vastupanuvõitlejad ei kandnud vormirõivaid (või kandsid teise riigi omi) ja üritasid tsiviilelanikkonna sekka sulanduda.

Esimese Tšetšeenia sõja üheks iseärasuseks oli asjaolu, et Vene föderaalväed kandsid suuri kaotusi mitte ainult otseses lahingutegevuses, vaid juba lähenemisel Tšetšeenia piiridele. Nende vastu töötas hästi Kaukaasia rahvaste ühtekuuluvustunne ning Inguššia, Dagestani ja Tšetšeenia välikomandöride organiseeritud tegevus. Elanikkonna sellisele ühtekuuluvustundele oli üles ehitatud Dudajevi valitsusvägede taktika kampaania esimeses perioodis.

Taktika nägi välja nii, et Vene vägede kolonnid pandi seisma ja blokeeriti tsiviilelanikkonna poolt ning seejärel hävitati vabadusvõitlejate tulega. Selle tarbeks blokeeriti teed betoonplokkide, diagonaalis teele pargitud busside ja veoautode ning muuga. Inimesed kogunesid külades massidena sõjaväekolonnide ette ja keeldusid lahkumast. Selle käigus võeti vabatahtlikult üksusest eemale liikunud sõdureid pantvangi, pandi tekkinud segaduses masinaid põlema, varastati neilt kütust jne. Selline tegevus avaldas Vene sõduritele esiteks psühholoogilist mõju ja teisalt sundis neid alternatiivseid liikumisteid otsides liikuma väljapoole etteantud liikumiskoridore ja seega väljapoole ala, kus õhuvägi neid toetada sai.

Hezbollah kasutas samuti Liibanonis sõjapidamiseks elanikkonda ja tsiviilrajatisi. Eesmärk oli kasutada tsiviilelanikkonda inimkilbina, kompenseerimaks oma sõjalist allajäämist. Teisalt püüti elanikkonna meelsust enda kasuks pöörata. Hezbollah ehitas oma rajatised asulatesse, hoiustas relvi elumajades ning rajas kaitsepositsioonid asustatud aladele. Rakettide laskmiseks Iisraeli kasutati paljusid tsiviilrajatisi ja elumaju. Tsiviilisikud toimivad sellises konfliktis soomusena: elumaju ei hakata vastu pommitama ning kui seda tehakse, ei ole reeglina võimalik selgitada ja tõestada, et tegelikult olid sihtmärgiks kombatandid. Nagu ütles üks IDFi (Israel Defence Forces) ohvitser: „Hezbollah’ võitleja ärkab hommikul üles, joob oma kohvi, võtab raketi kapist välja, läheb paneb selle naabri aeda üles, kinnitab taimeri ja läheb koju tagasi ning õhtul vaatab CNNist, kuhu see maandus.“

Kuna positsioonisõda palju tugevama vastase vastu oleks olnud mõttetu, asetasid tšetšeenid enda kaitse põhirõhu pealinna ja sinna viivate teedele. Nii tšetšeenid kui Hezbollah olid teinud lahinguvälja luureettevalmistuse väga korralikult ning tundsid maastikku, kus nad lahingutegevust pidama kavatsesid hakata. Samas kummagi poole edu linnakeskkonnas võideldes ei oleks olnud nii silmapaistev, kui vastaspool poleks teinud jämedaid taktikalisi vigu.

Venemaa Föderatsiooni (VF) soomusvägede rünnakud olid pigem ähvardava iseloomuga ning täiesti abitud asustatud aladel. Võitluses asustatud aladel oli tšetšeenidele iseloomulik lubada vastase (soomus)kolonnid sügavale linna ja avada tuli alles siis, kui tänavad tihedalt soomukeid täis olid. Tšetšeenia sõdurid blokeerisid soomustehnika kolonnid ja hävitasid need peaaegu ilma vastupanuta. Soomukite pihta lasti majade ülemistelt korrustelt ja keldritest, samuti läbi kõrvalasuvate hoonete miinipildujate ja granaadiheitjate tulega. Tankide ja soomustransportööride pardarelvastus ei võimaldanud anda vastutuld ehitiste ülemiste korruste pihta.

Pärast Arguni, Šali ja Gudermesi langemist oli peaaegu kogu Tšetšeenia territoorium jagatud eraldi tsoonideks ning rindejoon kujutas endast ümberasustatud alade üksteisest eraldatud vastupanukoldeid. Linnast eemalduti, kui asula ümber paiknevast kaarest oli saamas ring. Tšetšeenid murdsid piiramisrõngast välja ning hajusid linna vahetus läheduses. Pärast Vene vägede liikumist linna muutus pilt täpselt vastupidiseks – tšetšeenid tükeldasid Vene väed osadeks, piirasid võimalusel ümber ja seejärel hävitasid. Sellistel juhtudel oli Vene vägede suurtükivägi täiesti kasutu. Mõlemale osapoolele iseloomulik taktika oli oma tugipunktide ümbruse (tšetšeenide puhul ka hoonete, üksikute esemete, laipade) ulatuslik mineerimine.

Liibanoni sõja juures oli ühe vaatleja hinnangul kõige üllatavam Hezbollah’ visa vastupanu külades. Hezbollah’ eesmärk ei olnud vastase asulates hoidmine, vaid tema kurnamine ja kaotuste tekitamine. IDF suutis Liibanoni linnadesse ja küladesse siseneda, aga ei suutnud neid hõivata või hoida, sest kaotas asulas sees alati palju mehi ja tehnikat. Asustatud piirkondades suutis Hezbollah IDFile peale suruda selle taktika, mille järgi tema tahtis sõda pidada. Kuna kitsastel tänavatel olid tankimanöövrid võimatud, oldi Hezbollah’ vastu sunnitud sõdima jalastunult õhu- ja kaudtuletoetuse toel.

Nagu Tšetšeeniaski, tõi Hezbollah’ taktika kaasa ulatuslikud purustused linnades. Hezbollah’ võitlejad elasid Iisraeli massiivsed õhu- ja kaudtulepommitamised oma majaalustes punkrites üle ning mehitasid positsioonid alles selleks ajaks, kui IDFi jalavägi nendeni jõudis. Näiteks lahing Bint Jbeili linna pärast kestis üheksa päeva, mille lõpuks oli linn varemetes, aga ikka Hezbollah’ kontrolli all ning jäi sinna kuni sõja lõpuni.

Hezbollah kasutas asustatud piirkonnas sarnaselt tšetšeenidele palju varitsusi ja majade kõrgemaid korruseid.

Nii nagu võitluse linnas ja asulates, võib ka suure osa tšetšeenide ja Hezbollah’ edust kanda ründajate eksimuste arvele. Selleks ei pea olema taktikageenius, et aimata lahingu tulemust, kui soomukid saadetakse rünnakule kolonnis, ilma jalaväe toetuseta ees ja külgedel, ning kitsal maastikul, nagu orus või linnatänavatel.

Nii tšetšeenid kui Hezbollah kasutasid linnatänavatel vastase soomukite vastu võitlemiseks kerge varustusega väikeseid, mõnemehelisi löögiüksusi ja partisanisõja taktikat. Hezbollah’l olid selleks otstarbeks spetsiaalsed Nasr brigaadi kolmemehelised nn hunter-killer üksused, kes käepäraste kergete TT-relvadega Iisraeli soomukeid rivist välja lõid. Sarnaselt Hezbollah’le kasutasid tšetšeenid soomukite hävitamiseks väikeseid mobiilseid löögiüksusi. Need koosnesid granaadiheituritest, kuulipilduritest ja täpsuslaskuritest.

Kasutati nii tavalisi granaadiheitjaid, „Molotovi kokteile“ kui TT-granaadi külge kinnitatud napalmilaengut, mis granaadi plahvatusel süttis, läbi kumulatiivjoa tekitatud avause soomukisse voolas ning sees oleva laskemoona süütas.

Soomuskolonnide hävitamiseks löödi varitsuse käigus kas IEDde või TT-granaadiheitjaga rivist välja kolonni esimene ja viimane soomuk, pärast mida hävitati kolonni keskosa. Tšetšeenid kasutasid seda väga edukalt Groznõi kesklinnas, kus piiratud nägemis- ja laskeulatusega tankid olid 4–10korruseliste majade vahel varitsustele kergeks saagiks.

Hezbollah’l õnnestus see kõige paremini Wadi al Saluki orus, kus kombineeritud TT-varitsuses löödi Iisraeli soomusbrigaadi 24st Merkava 422 tankist 11 tükki rivist välja.

TT-taktika tähtis osa oli ka soomukite eraldamine neid toetavast jalaväest. See õnnestus Hezbollah’l ja tšetšeenidel üpris hästi, kuna VFi ja IDFi sõdurid ei olnud piisavalt hästi harjutanud soomusüksuste ja jalaväe koostööd või üldse linnalahingut.

TT-relvi kasutati lisaks nende peamisele otstarbele ka kindlustatud punktide rivist välja löömiseks. Tšetšeenid tulistasid hoonetesse varjunud föderaalvägesid rünnates enne kallaletungi igasse aknasse „fugassid“. „Fugass“ kujutas endast tavalist RPG-7 granaati, millele oli teibiga kinnitatud kaks 400grammist trotüülilaengut. Tulemused olid muljetavaldavad.

TT-raketid said Hezbollah’ lemmikrelvadeks juba enne sõda, mil nendega rünnati IDFi väljavalitud tugipunkte. IDF oli ajavahemikus 1998–2000 selleks veel täiesti ette valmistamata ning kandis oma tugipunktides piisavate kindlustuste puudumise tõttu kaotusi. Iraanis välja õpetatud TT-raketi meeskonnad tapsid Teises Liibanoni sõjas mitmeid Iisraeli sõdureid, eriti juhul, kui viimased majadest varju otsisid

Nii tšetšeenid kui Hezbollah teadsid, et vastase esimene löök oleks nende strateegilise raskuspunkti pihta. Seetõttu ei koondatud oma relvastust, juhtimissüsteeme ega muid vajalikke võimeid ühte kohta kokku, mis teinuks nad üheks löögiga hävitatavaks. IAF (Israel Air Force) võis pommitada puruks iga maja, millel Hezbollah’ lipp lehvis, ning Vene õhuvägi tšetšeenide pealinna ja lennuväljad, aga see ei sundinud neid alistuma. Vastupanuvõitlejatele olulised ressursid olid juba aegsasti hajutatud ja peidetud.

Kuna konventsionaalne sõda endast nii palju tugevama vastase vastu oleks olnud mõttetu, pidid nii tšetšeenid kui Hezbollah leidma võimalused, kuidas võidelda tingimustes, kus vastasel on nii kaudtulerelvade ülekaal kui täielik õhuüleolek. Operatsiooniala oli mõlemas operatsioonis võrdlemisi väike ja kaitsjad kasutasid ära just neile soodsat maastikku. Välditi kokkupõrkeid tasandikel ja lagedatel aladel ning kaitse raskuspunkt pandi asustatud aladele ja mägedesse. Kui võimalik, rünnati vastast lähidistantsilt, kus viimasel ei olnud võimalik oma raskerelvastuse ja kaudtule üleolekut ära kasutada. Nii tšetšeenide kui Hezbollah’ jaoks olid pelgupaigaks mäed. Kuna lahingud fikseeritud kaitseliinidelt olid välistatud, kasutasid tšetšeenid ja Hezbollah palju traditsioonilisi sissisõja elemente.

Et edukaks vastupanuks oli vaja nii relvi kui mehi, kes neid kasutaks, hajutasid ja peitsid vastupanuvõitlejad väga hoolikalt oma varjendeid. Hezbollah rajas vahemikus 2000–2006 selleks põhjaliku tunnelite, varjendite ja peidikute süsteemi, nii et osad punkrid ehitati avalikult ja olid peibutisteks, sellal kui põhilised kindlustused rajati varjatult. Relvastust ja varustust peideti ka küladesse ja eramajadesse ning paljud raketišahtid ehitati maasse ja maskeeriti põhjalikult.

Ka venelased üritasid õhurünnakutega tšetšeenide tähtsamaid kaitsepositsioone ja soomusüksusi hävitada, ent ei saavutanud suurt midagi, sest tehnika oli hajutatud suure maa-ala peale ja baasidesse jäetud ainult väikesed vaatlusmeeskonnad. Tšetšeenid mehitasid oma kaitsepositsioonid alles selleks ajaks, kui vastane nendeni jõudis. Enne seda olid need väikeste valvepostide vaatluse all, mis tingis küllaltki väikesed kaotused Vene õhulöökide poolt. Kaitsev üksus tegeles enne põhipositsioonide mehitamist viivitustegevusega, korraldades oma tugipunktideni viivatel teedel ettevalmistamata positsioonidelt varitsusi.

Nii Hezbollah’ kui Dudajevi valitsusväed võitlesid olukorras, kus nad kontrollisid oma territooriumi, nii et täielikult sissitaktikale ei keskendutud. Esimesed kokkupõrked Tšetšeenias näitasid, et kõige efektiivsem on suurema vastasega võidelda just väikeste üksustega ja sissitaktikat kasutades. Suured üksused, kes end otsustavalt vastasega sidusid, kandsid reeglina suuri kaotusi ja tegutsesid vähem efektiivselt. Sõja edenedes hakati vältima kokkupõrkeid tugevate üksustega Groznõis ja väiksemates asulates.

Tšetšeenia võitlejad kasutasid lisaks tavapärasele sissitaktikale mastaapseid ründe- ja kaitseoperatsioone strateegilise tähtsusega objektide hõivamiseks ja hoidmiseks. Seda teostasid eri suurusega üksused, alates 15–20 inimesest kuni 500ni. Hõivatud objekte hoiti enda käes nii kaua kui võimalik. Taktika põhialuseks oli ootamatu, otsustuskindel, lühiajaline tegevus.

Samuti iseloomustasid tšetšeenide taktikat pidevad häirimistegevused. See sundis föderaalvägesid muutma oma tegevust rohkem kaitsvaks, kui reaalne olukord seda võib-olla nõudnud oleks. Selle tõttu kannatas Vene vägede ründetegevus ja edasijõudmine. Kasutati rünnakuid paiknemisalade ja vaatluspostide pihta, teeäärseid varitsusi, snaipritegevust, diversiooniakte raudteel, rünnakuid üksikute Vene sõdurite või väikeste gruppide vastu ning transpordivahendite ründamist. Üllatusrünnaku järel taandudes üritati alati oma surnud ja haavatud kaasa võtta ning relvi, dokumente jms mitte maha jätta.

Alles pärast sõja lõppu hakati mõistma, et Hezbollah treenis ja valmistas juba aastaid enne sõda ette üksusi, kes kasutaksid raskete soomus- ja jalaväeüksuste vastu „löö ja põgene“ stiilis sissitaktikat. Nagu enamikes sissiarmeedes, loodi nn rakustruktuur, kus iga eesliinil paiknev Hezbollah’ üksus teadis ainult oma ülesannet ja oma relvapeidikute asukohta. Seetõttu said vangi langenud Hezbollah’ võitlejad Iisraeli ülekuulajatele ainult piiratud informatsiooni avaldada. Oma langenuid ei jätnud maha ka Hezbollah, mistõttu Iisraeli ja nende endi hinnangulised andmed organisatsiooni kaotustele erinevad kümnekordselt. Hezbollah ei püsinud ainult kaevikutes ja punkrites paigal, vaid kasutas oma käsitulirelvi, miinipildujaid, rakette ja TT-relvi edukaks manööversõjaks, rünnates IDFi üksusi ja siis eemaldudes.

Nii tšetšeenid kui Hezbollah pidid tegutsema tingimustes, kus kaudtule kasutamine oli suurtükiväe vastutule või õhuväe vastulöökide tõttu nende jaoks väga raskeks tehtud. Relvi ei grupeeritud kunagi kaudtuleüksusteks (mis oleks nad teinud kergemini märgatavaks sihtmärgiks), vaid kasutati üksikuid eelnevalt väljasihitud kaudtulerelvi ilma tuleparanduste sisseviimise võimeta.

Tšetšeenid kasutasid üksikuid kaudtulerelvi venelaste positsioonide tulistamiseks. Relvad sihiti eelnevalt välja ja asetati positsioonidele. Pärast kolme kuni nelja miinipildujast tehtud lasku, Grad’ist lastud kogupauku või suurtükist tulistamist muudeti kohe positsiooni ja asuti järgmisele tulepositsioonile. Tulejuhtimise ja parandustega tegelev isikkoosseis venelaste tagalas kehastus tsiviilisikuteks või sõjapõgenikeks. Kaudtule mõjust pildi saamiseks ja info kogumiseks saadeti inimesi mõnikord ka opositsionääridena Vene üksustesse.

Kuna Hezbollah’ üks eesmärke oli tekitada mulje, et IAF ei suuda nende Iisraeli pihta rakettide tulistamise võimet kuidagi alla suruda, pidid nende raketiüksused Iisraeli pideva tule all hoidma. Sarnaselt tšetšeenidele pani Hezbollah rõhku 122 mm Katjuša-rakettidele (sest kesk- ja pikamaa raketisüsteemid hävitati sõja esimestel päevadel), mille tulistamiseks töötati välja lihtne, ent efektiivne süsteem: kui õhk paistis IAFi õhusõidukitest puhas olevat, liikusid Hezbollah’ raketigrupid positsioonile. Esimene grupp paigutas laskeseadeldise, teine raketi ja kolmas seadis raketi laskevalmis, kasutades selleks kaugjuhtimisseadet või taimerit. Grupid olid kergelt varustatud, väikesearvulised ja liikusid sageli jalgratastel. Kogu protsess võttis aega vähem kui 28 sekundit.

Kesk- ja pikamaarakette (niipalju, kui neid veel pärast Iisraeli õhulööke alles oli) lasti sügavamalt Liibanoni territooriumilt Litani jõe piirkonnas. Nagu tšetšeenidelgi, asusid need relvasüsteemid masinatel ja paigutati kohe pärast laskmist ümber.

Tšetšeenide korraldatud psühholoogilise sõja üheks elemendiks said näiteks Vene sõdurite laipade eksponeerimine ja rüvetamine. Hezbollah’l selline võimalus puudus, sest erinevalt VF kaitseväest ei jätnud IDF oma langenuid sadade kaupa maha.

Dudajevi režiim ähvardas enne pealetungi algust tuumarelva kasutamise ja Islami fundamentalistide rünnakutega Venemaa pihta. Lisaks vastase hirmutamisele üritati näidata ennast heas valguses: vangi võetud Vene sõdurid kinnitasid kaamera ees, et neid koheldakse ja toidetakse tšetšeenide poolt paremini kui oma endises väeosas.

Tšetšeenide psühholoogiline sõda ei oleks olnud nii edukas, kui Vene relvajõududel oleks olnud mingidki kogemused meediaga ümber käimisel. VFi enda infosõja kampaania oli märkimisväärselt edutu ja lisaks ei tehtud mingeid piiranguid meedia liikumisele ja tegevusele, samas kui tšetšeenid olid alati valmis intervjuusid andma.

Ka Iisraeli meedia ei andnud enda kaitseväele eksimuste korral armu, nimetades näiteks lahingut Bint Jbeili linna pärast „idiootlikuks sõjaliseks manöövriks“.

Hezbollah’, nagu ka kõigi teiste terrorit kasutavate rühmituste tegutsemismeetodite hulka kuulub võitlus „südamete ja meelte“ pärast. Selleks on organisatsioon loonud ulatusliku haridus- ja kultuurivõrgustiku ning oma meediaimpeeriumi, kuhu kuuluvad peale tähtsaima telekanali Al-Manar veel raadio, ajalehed ja mitmed internetileheküljed. Erilist rõhku pannakse „lahingulise informatsiooni“ ehk IDFi positsioonide, vaatluspostide jm ründamise kajastamisele ning džihaadi (püha sõda) ja šahada (märtrisurm Allahi nimel) väärtuste edendamisele.

Teise Liibanoni sõja käigus pidas Hezbollah oma infosõjavahendeid kasutades nii araabia kui lääneriikide ja Iisraeli enda publikule suunatud edukat ja kavalat informatsioonisõda Iisraeli vastu. Põhieesmärk oli veenda avalikku arvamust Iisraeli sõjakäigu ebaseaduslikkuses.

Põhiliselt rõhuti sõnumile, et Iisraeli tegevuse käigus saab väga palju süütuid inimesi kannatada. Iisraeli publikule suunatud sõnumi eesmärk oli alandada moraali, põhjustada paanikat ja hirmu raketirünnakute ees ning tekitada Hezbollah’st kujutus kui väga tugevast organisatsioonist. Nagu tšetšeenidelgi, oli Hezbollah’ eesmärk jõuda ka rahvusvaheliste telekanalite eetrisse.

Kuna autori hinnangul ei olnud tšetšeenidel tarvis avaliku arvamuse mõjutamiseks infot moonutada, oli nende meetod selleks piiramatu ligipääsu tagamine konfliktipiirkonda.  Hezbollah meetod oli risti vastupidine: piirati välisriikide meedia juurdepääsu piirkonda ning seega oli rahvusvahelisel meedial ainus sõja kajastamise võimalus kasutada seda materjali, millega Hezbollah neid varustas. Pärast sõja lõppu oli Hezbollah’ infosõja kampaania põhieesmärk tekitada „ülekaaluka võidu“ kujund, mis ei olnud Iisraeli enesekriitika tõttu väga raske ülesanne.

Nii Dudajevi valitsusväed kui Hezbollah pöörasid põhjalikku tähelepanu luuretegevusele.

Tšetšeenide taktika eriti tugevaks küljeks võib pidada luuretegevust. Selleks kasutati põhiliselt kohalikku elanikkonda (enamasti naisi, vanureid, lapsi), kes said praktiliselt vabalt ligi föderaalvägede kolonnidele, tugipunktidele, vägede paiknemisaladele. Nemad rääkisid Vene sõduritega, lugesid umbkaudselt sõdurite, varustuse ja relvade arvu ning seejärel edastasid saadud informatsiooni vastupanuvõitlejatele. Luuret korraldasid ka spetsiaalsed luuregrupid ning transpordivahenditel raadiosidega varustatud meeskonnad.

Hezbollah’l olid head taktikalised luureandmed: ta tundis tõenäolisi liikumisteid läbi Liibanoni, IDFi ülemaid ja, mis kõige olulisem, nende taktikat.

Organisatsiooni luure oli jaotatud mitmesse valdkonda: HUMINT (inimluure), SIGINT (signaalluure) ja avalik luuretegevus. Nagu tšetšeenid, nii eelistas ka Hezbollah esimest ning oli Iisraeli luureteenistuse andmetel selles väga heal tasemel.

Hezbollah kasutas juba Iraagi sõjas laialdaselt tuntust kogunud improviseeritud lõhkeseadmeid. Miine ja IEDsid kasutati nii lahingus koostöös tankitõrjerelvadega (näiteks Wadi al Saluki lahingus) kui eraldi. Näiteks paigutati neid kogu Lõuna-Liibanoni kaitsesektorisse, aeglustamaks IDFi mehhaniseeritud üksuste pealetungi.

Miinid kui väga odavad ja efektiivsed relvad on traditsiooniliselt olnud nõrgema osapoole üks parimaid vahendeid enda puuduvate või väiksemate soomusvägede kompenseerimiseks.

Esimeses Tšetšeenia ja Teises Liibanoni sõjas kasutati lisaks standardsetele miinidele laialdaselt ka isevalmistatud lõhkeseadmeid. Tšetšeenid kasutasid tugipunktide kindlustamiseks ja varitsuste korraldamiseks aktiivselt miinivälju ja IEDsid. Viimaste valmistamiseks kasutati suurtükiväe fugassmürske. Ulatuslikult kasutati püünismiine ja muid lõhkeseadmeid asustatud aladel võitlemisel.

Liibanonis kasutati miine ja IEDsid nii lahingus koostöös tankitõrjerelvadega (näiteks Wadi al Saluki lahingus) kui eraldi, näiteks paigutati neid kogu Lõuna-Liibanoni kaitsesektorisse, aeglustamaks IDFi mehhaniseeritud üksuste pealetungi.

Viletsa koordineerimise ja side tõttu oli venelaste omavaheline tulevahetus Esimeses Tšetšeenia sõjas küllaltki tavaline nähtus, eriti kui tegemist oli eri ministeeriumide üksustega. Näiteks kestis 1995. aasta lõpus üks tulevahetus VFi üksuste vahel tervelt 40 minutit, enne kui saadi aru, kellega lahingut peetakse. Vähese väljaõppega sõdurid tulistasid paanikasse sattudes enam-vähem kõike, mis liikus. Neil oli tõenäosus vastast tabada sama suur, kui omadele üksustele pihta saada. Tšetšeenid kasutasid seda vastase nõrkust ära ja leiutasid vahendeid, kuidas seda veelgi sagedasemaks muuta. Selleks hiiliti pimeduses kahe Vene üksuse vahele ja avati mõlema pihta tuli. Imiteerimaks suuremat rünnakut, kinnitati mõnikord TT-granaatidele trotüülilaenguid, mis kõlasid plahvatusel nagu suurtükimürsud või miinipildujamiinid. Niipea, kui venelased tšetšeenide (ja üksteise) suunas vastutule avasid, taanduti.

Kuna tšetšeenid teadsid föderaalvägede raadioprotseduure ja -sagedusi, püüti föderaalvägede juhtimist halvata venelaste raadioeetris valesõnumite edastamisega, kaasa arvatud tulekäskudega omade vägede pihta. Esines ka mitmeid juhtumeid, kus tšetšeenid „parandasid“ venelaste tuletellimusi – pärast seda, kui föderaalväed olid tšetšeenide positsioonide pihta lähiõhutoetust tellinud, võeti pilootidega ühendust ning parandati koordinaate, tellides niimoodi tule Vene üksuste endi peale.

Juba Esimese Tšetšeenia sõja alguses toimunud kokkupõrgetes tuli välja vastupanuvõitlejate snaipriüksuste aktiivsus ja VF armee täielik abitus selle taktikalise elemendiga võitlemisel. 1995.–1996. aasta statistika näitab, et üle 26% Vene sõduritest said haavata kuulidest. Mõnedel andmetel oli snaiprite tule tõttu Groznõi lahingutes 1995. aasta jaanuari seisuga peaaegu kogu 8. armeekorpuse roodu ja rühma taseme ohvitserkoosseis rivist välja löödud. Linna kaitseks ja snaiprisõjaks üldiselt olid tšetšeenid teinud põhjalikke ettevalmistusi. Positsioonid valmistati korralikult ette, rajati sideühendused ja viimistleti taktikat. Snaiprirelvastust oli samuti piisavalt – Tšetšeeniast lahkumisel jätsid föderaalväed maha 533 SVD-tüüpi snaipripüssi.

Snaiprid töötasid reeglina mobiilsete gruppide koosseisus, kuhu kuulusid lisaks kaks laskurit, kuulipildur ja granaadiheitur. Laskurite ülesandeks oli sihtmärkide leidmine ja sidumine tulega, mille käigus tekitati snaiprile ka piisav taustamüra, et viimase tegevust mitte reeta. Granaadiheituri ülesandeks oli tegelemine soomustatud sihtmärkidega ja eemaldumise julgestamine. Kasutatud snaiprigrupi positsioonid tavaliselt mineeriti. Lahingutes asustatud aladel paiknesid snaiprid klassikalistel põhimõtetel – hoone keskmistel korrustel tubade sügavuses. Esmalt üritati haavata ühte sõdurit jalgade piirkonda, tehes ta sedasi liikumisvõimetuks. Appi tulnud kaasvõitlejaid haavati samal viisil ja lõpptulemusena hävitati kogu grupp.

Snaipreid kasutati mitte ainult lahingutes asustatud alal, vaid ka üldise sissitaktika osana. Nende efektiivsus ja kasutamise levik sundis venelasi rääkima „snaiprisõjast”. Tšetšeenide täpsuslaskurid kasutasid oma tegevuseks mitte ainult standardseid snaipripüsse SVD ja VSS, vaid ka optikaga varustatud automaate ja sportpüsse. Põhilisteks snaiprite tegevuspaikadeks olid föderaalvägede paiknemisalad, kontroll-läbilaskepunktid ja julgestuspositsioonid.

Täpsuslaskureid kaasati ka varitsuste korraldamiseks, kus nad tegutsesid kattegrupi koosseisus. Prioriteetsemad sihtmärgid olid ohvitserid ja seersandid.

Winogradi sõnul suutis mõnetuhandeline poolmilitaarne organisatsioon Hezbollah osutada mitu nädalat edukat vastupanu Lähis-Ida tugevaimale armeele, kel oli kasutada täielik üleolek õhuruumis ning kõiksugused tehnoloogilised eelised. Samasuguse üllatusliku võidu saavutas 1994.–1996. aasta Tšetšeenia vastupanuliikumine endise maailma mastaabis superjõu, VFi vastu.

Mõlemas sõjas piisas võiduks sellest, et agressor ei saavutanud oma eesmärke. Kuna mõlemad sõjad olid asümmeetrilise iseloomuga, oli territooriumi vallutamine ja selle hoidmine ründava poole taktika edu saavutamiseks vajalik. Kaitsjad pidid selle lihtsalt piisavalt raskeks tegema. Nii tšetšeenid kui Hezbollah olid sõjaks valinud väga õige taktika ja kasutasid osavalt ära vastase nõrkusi.