Mis on sõda ja miks sõdu peetakse? Millised ajaloolised sündmused on kujundanud Eesti selliseks nagu see täna on? Selles peatükis saad teada, kuidas sõjapidamine on ajaloo jooksul muutunud ning mis mõju on sõdadel olnud ühiskonnale. Õpid nimetama Euroopa sõjaajaloo tähtsamaid sündmusi ning analüüsima nende põhjuseid tagajärgi.
Sõja mõistest ja mõttest
Sõda defineeritakse kui riikide-, rahvaste-, aga ka muude gruppide vahelist vägivaldset relvastatud konflikti, mille käigus proovivad vastased kehtestada oma tahet, kaitsta oma huve või peale suruda oma ideoloogiat. Sõdade põhjused on väga mitmekesised. Pigem võiks küsida, mille pärast pole sõda alustatud.
Enamasti on olnud sõdade põhjuseks majanduslik, poliitiline, eksistentsiaalne, religioosne või kultuuriline vastasseis või nende kooslus. Sõdu on liigitatud erinevate tunnuste ja põhimõtete alusel. Sõdu saab periodiseerida antiik-, kesk- ja uusaegseteks sõdadeks või jagada keskkonna järgi õhu-, mere-, linna-, kosmose- ja kübersõdadeks. Väärtuspõhiselt on sõdu jagatud õiglasteks ja ebaõiglasteks. Viimane jaotus sõltub mõistagi rahvuslikust või poliitilisest vaatepunktist. Sõjad on olnud ka ajaloo periodiseerimise aluseks.
Sõdu on alati peetud ja need on paraku osa inimkultuurist. On arutletud, et sõda võib olla isegi vanem nähtus kui rahu – viimane olevat hoopis hiljem n-ö leiutatud. Sõda ja agressiivsus on inimkonnale omane aegade algusest ja rahu saavutamiseks on tulnud hoopis rohkem vaeva näha.
Sõja mõtestamine eri aegadel
- Publius Flavius Vegetius Renatus (4. saj pKr) on öelnud: „Kui tahad rahu, valmistu sõjaks.“
- Niccolo Macchiavelli (1469–1527) ühendas sõjandusteoreetilisi mõtteid sisaldavas teoses „Sõjakunstist“ sõdimise valitsemise ja ühiskonnaga laiemalt. Macchiavelli esitas kontseptsiooni relvastatud kodanikest ja arvas, et kogu ühiskond, teadus ja kunst ning religioon tuginevad julgeolekule, mille on loonud sõjavägi.
- Preisi sõjaväelase ja sõjandusteoreetiku Carl von Clausewitzi (1780–1831) teos „Sõjast“ on mõjutanud moodsa sõjalise mõtte kujunemist. Clausewitz rõhutas, et lahinguväljal tuleb võit saavutada iga hinna eest, ning pööras tähelepanu ka sõjapidamise psühholoogilistele aspektidele, sh vastase väljakurnamisele. Ta võrdles sõda maalikunstiga: mõlemal juhul on olulised erialased oskused, kuid kasutatavad võtted ega tulemus pole prognoositavad. Tema kuulsat lauset „Sõda on poliitika jätkamine teiste vahenditega“ on palju tsiteeritud ja mitmel moel tõlgendatud.
- Nüüdisaegsetest sõjalistest mõtlejatest on mitmete sõjaajalooliste ja sõjateoreetiliste raamatute autor Martin van Creveld 1991. aastal ilmunud raamatus „Sõja tulevik“ prognoosinud, et sõjalised konfliktid jätkuvad, aga vägivalla monopol muutub ning riikidevahelise sõja asemele tulevad poliitiliste organisatsioonide vahelised sõjad.
„Parim sõda on sõda, mis jääbki pidamata. Sundida teine armee ilma lahinguta alla andma on parimast parim; parim taktika on taktika, millega vaenlane kaasa läheb, pidades seda enda omaks; iga vastasseisu parim lahendus on selline, et mõlemad pooled väljuvad sellest rahulolevatena ja võitjatena.“
Vana-Hiina sõjateaduse klassikud Sun Zi ja Sun Bini raamatus „Sõja seadused“
Sõjandus
Sõjandus hõlmab kõike, mis on seotud sõdade ja sõjaväega. Sõjanduse uurimisega saab tegeleda kas tulevikku või minevikku vaadates. Esimese puhul on abiks sõjateadus, mis tegeleb tulevikusõjaks valmistumisega, ja teisel juhul sõjaajalugu, mille uurimine ja õppetunnid on omakorda vajalikud sõjateaduses.
Sõjaajaloo uurimise eesmärk on minevikusõdade laiem mõistmine. Räägitakse ka sõjakunstist, mis keskendub sõjapidamiseks vajalikelea oskustele ja teoreetilistele teadmistele. Sõjaajalugu ei uuri ainult lahinguväljal toimuvat, uuritakse ka rahuaegset sõjaväge ja riigikaitse korraldust ehk sõjaks valmistumist, samuti ühiskonna toimimist sõjaajal ning sõdade mõju ühiskonnale.
„Ajalugu näitab väga ilmekalt, et sõdu ei saa vältida. Niipea kui riikide olulised huvid kokku põrkavad ja üldine olukord sõjaliseks tegevuseks on soodus, haaravad riigid oma poliitika jõulisemaks jätkamiseks relvad kätte. Eriti väikesele riigile ei garanteeri miski tema igavest julgeolekut sõdade vastu.“
Kindral Nikolai Reek (1938)
Sõja käsitlemisel eristatakse kolme traditsioonilist tasandit:
1. Poliitilised ja strateegilised küsimused: miks ja kuidas sõjad puhkevad ja kuidas neid lõpetatakse?
2. Operatsioonilised küsimused: kuidas rakendatakse relvajõude poliitiliste ja strateegiliste eesmärkide saavutamiseks, sh kuidas ja milliseid lahinguid peetakse ning millistest pigem hoidutakse?
3. Taktikalised küsimused: millise manöövri või meetodiga vaenlane alistatakse, millist relvastust selleks kasutatakse?
Sõjapidamisest keskajal
Keskaegse Euroopa sõjavägi põhines maaomandil. See tähendas, et rüütlid pidid kõrgema feodaali korraldusel kaitsesõjaks või sõjakäiguks kokku tulema, nendega olid kaasas paažid ja sulased. Sõduritele andsid varustuse ja ülalpidamise linnad. Keskaja lõpus hakati senise rüütliväe asemel kasutama palgasõjaväge. Valitsejad, piiskopid, linnad ja kõrgaadlikud hakkasid palkama sõjavägesid, mis koosnesid inimestest, kes olid oma kogukonna juurest lahkunud ja hakanud elukutselisteks sõduriteks.
Väepealikke koos üksustega sai palgata lepingu alusel. Peale palga said palgasõdurid tasuks sõjasaagi, aga pidid end elatama kohaliku toiduga – arvati, et sõda peab ennast ise toitma. Seetõttu võis sõjakäik kujuneda ühtaegu ka röövretkeks. Paljaksröövitud tsiviilelanik võis omakorda häda sunnil elatise hankimiseks hakata palgasõduriks. Nii on toonast sõdurit kirjeldatud kui meest, kes pidi surema selleks, et oleks midagi, millest edasi elada. Palgasõjavägi teenis üht valitsejat niikaua, kuni neile maksti, seejärel tuli otsida uus „klient“, rahvus ja ideoloogia – väärtused polnud seejuures tähtsal kohal.
Tugeva keskvõimu, absolutismi tekkega hakkasid valitsejad 15.–16. sajandil võõramaalastest palgasõjaväe asemel ise sõjavägesid organiseerima. Sellega hakkasid sõjaväed kujunema riiklikeks institutsioonideks. Sõjavägi oli riigil kogu aeg olemas ja sinna, alalisse armeesse, värvati peamiselt vabatahtlikud. Peale värbamise kasutati ka kohustuslikku sõjaväeteenistust. Sõjaväkke võeti teatud kriteeriumite alusel oma riigi alamaid. Elukutselised sõdurid võeti teenistusse pikemaks perioodiks, nende elatusallikaks oli sõjavägi ja nende side tsiviileluga katkes.
Ristisõdade ajastu ja muistne vabadusvõitlus
12. sajandi teisel poolel algasid Kirde-Euroopas ristisõjad, mille tulemusena pidid eestlased tunnistama sakslaste Mõõgavendade Ordu, rootslaste ning taanlaste sõjalist pealejäämist. Aastatel 1208–1227 toimunud võitlus võõrvallutajatega on teada muistse vabadusvõitlusena. See oli osa Kirde-Euroopa ristisõdadest. Ajastu peamine allikas on Henriku Liivimaa kroonika (Läti Henriku kroonika). Ligi kahekümne aasta jooksul toimunud võitluste käigus tuli vastu panna ligi poolesajale sõjakäigule.
Eesti sõjameeste tuntuim võit oli Ümera lahingus 1210. aastal, kui Koiva lisajõe Ümera ääres suudeti üllatada eestlaste ühendmalevat jälitavat vaenlast ja nad põgenema sundida. Suurim lahing oli 1217. aastal Viljandi lähedal toimunud Madisepäeva lahing, milleks suudeti kokku koguda ligi 6000-meheline sõjavägi, kuid lahing lõppes kaotusega. Elu kaotas ka eestlaste legendaarne väejuht Lembitu.
Sõjandusest Rootsi ja Vene ajal
Kuigi sõjapidamine muutus keerulisemaks, levisid tulirelvad ja eestlastest talupoegadel polnud nendega kogemusi, sõdis Vana-Liivimaa ülemvõimu nimel peetud Liivi sõjas (1558–1583) ka talupoegadest koosnevaid üksusi. 1576. aastal moodustati Rootsi väe koosseisus Tallinna põgenenud talupoegadest ja linnaelanikest ligi 400-meheline üksus Ivo Schenkenbergi juhtimisel. Teiseks suuremaks talupoegade üksuseks oli Harju-Madise kihelkonnast pärit Ohtra Jürgeni salk.
Sõjalised kaitserajatised
Muinasajal püstitatud kaitserajatised olid tagasihoidlikud: puust linnust ümbritses pinnasest või kuivmüüritisena laotud kividest vall. Linnuseid oli kaht tüüpi: mägilinnused ehk linnamäed, nagu Otepää ja Lõhevere, või maalinnad, millest suurim oli Varbola Jaanilinn.
Linnuste juures asunud asulatest võis kujuneda linn, mõnele poole rajasid vallutajad hiljem kivist ordulinnused. Keskaegsed linnad olid ümbritsetud linnamüüriga. Muide, Tallinna kaitsetornidega linnamüür on suures osas siiani säilinud.
Pärast tulirelvade kasutuselevõttu hakati tähtsamate linnade ümber rajama muldkindlustusi – bastioneid ja reduute. Rootsi ajal kindlustati tunnustatud kaitserajatiste meistri ning Liivimaa ja Riia kindralkuberneri Erik Dahlberghi juhiste järgi Narva, Tallinn, Tartu ja Pärnu.
Tallinna kaitsekava alusel rajati kindlustuste ühe osana 1840. aastal kaitsekasarm ehk Patarei merekindlus, mida eesmärgipäraselt kasutusele ei võetudki. 1857. aastal kustutati Tallinn kindluslinnade nimekirjast ja senised kaitserajatised anti eraisikute kasutusse, bastionitele rajati pargid. 1912. aastal hakati Vene impeeriumi pealinna Peterburi kaitsmiseks ja Soome lahe kontrollimiseks Soome ja Eestisse rajama ulatuslikku, Peeter Suure merekindluseks nimetatud kaitserajatiste süsteemi. Mitmed Peeter Suure merekindluse objektide säilmed on Naissaarel, Aegnal ja Tallinna ümbruses senini alles.
Esimene ja Teine maailmasõda
Esimene maailmasõda (1914–1918) oli esmakordne nii oma mahult kui ka uudse sõjatehnika poolest. Kokku mobiliseeriti ligikaudu 67 miljonit sõdurit, kellest hukkus umbes 10 miljonit. Tsiviilelanike kaotusi hinnatakse umbes sama suureks, lisaks jäi kas vaimse või füüsilise vigastusega elama hinnanguliselt 20 miljonit inimest. Selles suuremahulises inimkatastroofis oli kindlasti oma osa ka uuel sõjatehnikal, millest tänapäeval laialt levinud tankid, allveelaevad ja lennukid olid esmakordselt kasutuses ja võimaldasid vastast suuremal skaalal rünnata ja hävitada. Kui sõja algul oli Euroopas levinud selle romantiseerimine, siis pärast hävitusliku suursõja tunnistamist muutus suhtumine sõjasse ning hakkas levima patsifism – sõjavastane liikumine.
- Briti impeerium
- Saksa impeerium
- Vene impeerium
- Prantsuse impeerium
- Austria-Ungari impeerium
- Osmani (Türgi) impeerium
- Rootsi impeerium
Vihje
„Sõjas ei ole võitjaid – on ainult kaotajad.“
Neville Chamberlain
Neville Chamberlain (1869–1940) oli Briti peaminister, keda peamiselt mäletatakse Natsi-Saksamaale Tšehhoslovakkia loovutamise eest. Küll aga ilmestavad tema öeldud sõnad hästi sõja olemust, valgustades samal ajal tema otsuse tagamaid. Sellegipoolest võib tema toonast otsust pidada valeks, sest selle ainus saavutus oli sõja edasilükkamine ja Hitlerile süüdimatu tunde tekitamine.
Loodeti, et „suur sõda“ (ingl k. The Great War) on sõda, mis lõpetab kõik sõjad ning ka rahvusvaheliselt hakati aktiivselt tegelema sõdade ennetamisega.
1919. aastal loodi Rahvasteliit, ÜRO eelkäija, mille põhieesmärk oli sõdade ennetamine, ent nagu me juba ajaloost teame, ei suutnud Rahvasteliit oma eesmärki täita. Vaid 21 aastat pärast Esimese maailmasõja lõppu puhkes Teine maailmasõda, mis oli veelgi katastroofilisem. Selles sõjas hukkus hinnanguliselt 70 miljonit inimest, kellest 50 miljonit olid tsiviilisikud. Lisaks suurematele inimkaotustele ning veelgi võikamatele sõjakoledustele oli Teise maailmasõja tulem hukatuslik ka Esimese maailmasõja tuules sündinud Kesk- ja Ida-Euroopa iseseisvatele demokraatlikele riikidele.
Eesti Esimese maailmasõja ajal
1914. aasta suvel puhkenud Esimese maailmasõja aktiivne sõjategevus puudutas Eestit vähe. Eesti oli rindelähedaseks tagalaks, kus asus arvukalt sõjaväelasi. Sõja eest põgenes Eestisse kümneid tuhandeid inimesi. Läänemerel peetud meresõja käigus pommitasid 1915–1917. aastal Saksa sõjalaevad, lennukid ja õhulaevad Eesti linnu ja saari. Vene tsaariarmee koosseisus osales Esimeses maailmasõjas palju eestlasi. Tulevased Vabadussõja juhid said just sealt lahingu- ja juhtimiskogemuse. Kokku osales Esimeses maailmasõjas ligi 100 000 Eestist pärit inimest, kellest langes umbes 10 000.
Pärast Venemaal toimunud 1917. aasta veebruarirevolutsiooni moodustati rahvuslike Eesti poliitikute ja sõjaväelaste eestvõttel Vene armee koosseisu eestlastest Eesti rahvusväeosad. Kuigi nendest ei kujunenud tähelepanuväärset sõjalist jõudu, oli tähtis, et nende loomise käigus koondati kodumaale suur osa Vene armees teeninud Eesti päritolu ohvitsere ja sõjaväelasi, kellel oli hiljem kaalukas roll Eesti sõjaväe organiseerimisel ja Vabadussõjas. Vabadussõjast ja sellele järgnevast Eesti sõjalisest ajaloost saad lugeda lähemalt järgmises peatükis.
- Service provided by Star Cloud LLC