Mälestusi esimesest koolipäevast

[1]

Muidugi oli ka 1945. aastal õppetöö alguseks määratud 1. september, aga isa ütles: praegu on kibe tööaeg, kes karja hoiab, kui sa kooli lähed, oota kaks nädalat, seniks suudame ehk suurema jao vilja ära koristada, siis jõuad küllalt koolis käia. Veel ütles ta, et varem läksid koolid kokku 15. septembril, kuhu nüüd kiiret, sul ükskordüks ammu peas.

Nõnda nihkus minu koolitee algus septembrikuu keskpaika. Olin juba kaks suve kodutalus karjas käinud ja paari kuu pärast pidin saama üheksa-aastaseks. Eelmisel sügisel jäi koolitee alustamata sellepärast, et meie talu põles sõjatules maha, polnud jalatseid ega kooliriideid.

Mäletan, et esimesel koolipäeval oli pilvealuse päikesega vaikne sügispäev. Panin selga tumesinised kalevist kooliriided, mis olid just suve lõpul Hildast tädi otsesel toetusel ja kaasabil valmis saanud. Kerkis küsimus: kes tuleb mind kooli saatma? Isa arust olin suur poiss, kes ajab oma asjad juba ise korda ja saab ka koolijuhatajaga räägitud selle hädapärase, mis kooli astumiseks vajalik. Mõninga kauplemise järel sain siiski ema niikaugele, et tema tuli minuga kaasa.

Ema õmmeldud linasest riidest koolikott tühjana käe otsas kõlkumas, meel ootusärev ja ühtlasi ärev isa juttudest, et tema ajal pannud koolmeister lapsi nurka hernestele põlvitama või andnud koguni vitsa – nõnda asusime teele. Kas oli meie kell kodus vale, me ei osanud neljakilomeetrist jalamatka õigesti ajastada või lihtsalt ei teadnud, millal koolitöö algab, igatahes jõudsime pärale, kui tunnid olid peale hakanud ja õues ega koolimajas ei paistnud ühtki hingelist. Koridoris koputas ema nõutult ühele uksele. Kas seest vastati, ei tea, igatahes astusime sisse ja sattusime kohe tundi.

[2]

Lapsed vahtisid meid nagu imeloomi. Pingid olid kahelt realt, ühes reas istus esimene, teises reas teine klass, nagu selgus hiljem. Aga esialgu pani koolijuhataja Jaan Ainla, kes ise tundi andis, mu pikema jututa istuma esimesse pinki, mis oli tühi, ja avas minu ees, ei mäleta enam, kas aabitsa või lugemiku, ning laskis sealt prooviks lugeda. Teised koolilapsed jäid huviga kuulama, kuidas ja kas uustulnuk nii raske asjaga üldse hakkama saab. Kuid lugemine oli mul soravalt käes. Isa oli tookord juba kaheksakümmend aastat vana, olin talle kodus pidevalt ette lugenud Talurahvalehte ja mõnikord pühapäeval ka piiblit.

Kas esimesel koolipäeval anti mulle kohe ka vihikuid ja õpikuid, ei mäleta. Meeles on küll see, et pärast koolist tulekut vahetasin selga vanemad riided ja läksin karja. Algas talulapse koolipõlv – hommikupoolikul koolis, õhtupoolikul karjas, koolitükkide tegemine vahepeal ja muuseas.

Millised tundmused valdasid mind esimesel koolipäeval? Arula kool asus endisaegses mõisa häärberis, kuhu ta oli kolinud kahekümnendail aastail. Koht oli ilus, koolimaja õues poetas sügislehti vana varjuline park. Minu esimesest klassitoast avanes vaade veskijärvele, mõnikümmend sammu eemal kohises veskitamm. Juba eemalt Arula mõisale lähenedes sugenes hinge pühapäevaselt pidulik, pühalik, jaolt mütoloogilinegi tundmus. See kummaline tunne kestis hiljemgi, ning tuleb peale veel praegugi, kui satun kõndima vanadele radadele ja vaatama koolimaja varemeid, millel kasvavad juba suured puud.

[1]

Koolielu oli mulle juba väiksest peale tuttav. Mu vanaema töötas Põlva 8-klassilises koolis (kuni 1990. aastani oli põhikoolis 8 klassi praeguse 9 asemel) õpetajana ja käisin temaga tihti kaasas tundides, klassiõhtutel ja õpetajate pidudel. Tundsin koolimaja ja selle tagatreppe, olin näinud maja ehitamist ja teadsin, et ühed noored õpetajad pole veel endale korterit saanud ja elavadki seepärast koolis.

Oleksin iga kell lasteaiaelu vahetanud kooliskäimise vastu. Kord isegi põgenesin lõunauinaku ajal lasteaiast, jooksin koolimajja ja astusin keset tundi vanaema klassiuksest sisse. Mingit äraeksimist ma tookord ei kartnud, sest nii kool kui ka lasteaed olid meie kodu lähedal metsatukas.

1985. aasta esimesel septembril oligi see kauaoodatud päev, mil lõpuks ometi avanes uks suurte laste maailma. Minust sai Põlva 8-klassilise kooli 1. b klassi õpilane.

Suve jooksul hankisime vajaliku varustuse. Tol ajal ei olnud poodides eriti kaupa saada ja ma mäletan, et ranitsat oli keeruline leida. Siiski sain lõpuks endale ilusa ja moodsa ruudulise seljakoti, mille pannalde küljes olid helkurid. Suve jooksul pakkisin selle mitu korda kooliasju täis ja võtsin jälle lahti, proovisin koolivormi ja üritasin ette kujutada, mis tunne on olla koolilaps.

Esimene koolipäev ise on mul meeles justkui läbi une. Mäletan suurt sagimist ja kuhjade kaupa pidulikke inimesi. Kõigil olid käes astrid ja kõik muudkui naeratasid.

Kuskilt ilmusid välja kaheksanda klassi õpilased, kes haarasid meid käekõrvale ja viisid paberlilledega ehitud saali.

Seal istusime lava peale sätitud toolidele. Ka kõik tüdrukud nägid välja nagu lilled. Pea kõigil olid peas uhked valged lehvid. Mõnel tüdrukul oli peaaegu kreemitordi moodi kaunistus keset pead.

[2]

Siis hakkas ootamine ja pabistamine. Iga esimese klassi laps pidi minema lava pealt alla direktori juurde, saama aabitsa, suruma kätt ja ulatama klassijuhatajale lilled. Kartsin kõige rohkem, et ma ei kuule oma nime või et ma komistan. Aga midagi sellist ei juhtunud, sain aabitsa kätte ja võisin edasi rahulikumalt istuda. Suur isu oli kohe aabitsat uurima hakata, aga püüdsin ikka korralikult istuda. Aeg-ajalt kiikasin kaanepealset kukepilti ja esimest lehekülge, kuhu oli väga kauni käekirjaga kirjutatud minu nimi.

Pärast aktust viidi meid klassi, kus saime valida istekoha. Esimeste pinginaabrite kohta on mälestused ähmased, aga piltide pealt on näha, et tüdrukud istusid aknapoolses reas ja poisid uksepoolses. Varsti muidugi kõik muutus, me hakkasime lobisema ja tunde segama ning distsipliini huvides pandi tüdrukud ja poisid kõrvuti istuma.

Kohe esimesel päeval õpetati meid korralikult käituma ja kätt tõstma. Õpetaja Hilda Peet näitas, kuidas tunni ajal peavad käed korralikult laual olema, vasak käsi all ja parem peal. Kui teadsid õiget vastust või tahtsid midagi öelda, tuli tõsta parem käsi üles, nii et küünarnukk jäi vastu lauda.

Ja siis oligi kõik. Lootsin, et me saame ikka kohe esimesel päeval õppida, kätt tõsta ja midagi vastata, aga meid saadeti hoopis koju. Isegi tunniplaan oli veel koostamisel.

Saime natuke õpikuid ja töövihikuid kaasa ja läksimegi minema, maja ees tegi vanaisa minust veel pilti ka.

Kodus sõime sefiiritorti ning ema ja vanaema hakkasid õpikutele pabereid ümber panema. Mina mängisin nukkudega kooli. Ka neil algas uus õppeaasta.