Suhtlemine
Eelmisel aastal õppisid, et suhtlemiseks ehk teadete vahetamiseks on palju võimalusi. Suhelda saab sõnadeta, võttes appi käed ja näoilmed, samuti piltide, märkide ja jooniste abil. Kõige rohkem kasutame suhtlemisel siiski sõnalist keelt.
Suhtlemisel on alati kaks osalist: teate saatja (kõneleja, kirjutaja) ja teate vastuvõtja (kuulaja, lugeja). Sageli ei piirdu suhtlemine kahekõnega, vaid selles osaleb suurem rühm inimesi, nt õpetaja räägib, õpilased kuulavad; õpilased deklameerivad koos luuletust, õpetaja kuulab.
Et suhtlemine õnnestuks, |
|
Suhtlusolukordade liigid
Suhtlusolukordi on mitmesuguseid ja neid saab liigitada mitmel moel. Suhelda saab suuliselt või kirjalikult. Suhtlemine võib olla otsene (vahetu), kui kaks kõnelejat viibivad samas ruumis, või kaudne (vahendatud), kui üks osalistest ei viibi vahetult kohal. Näiteks kui loed raamatut, ei istu selle autor sinu kõrval, vaid ta võib olla elanud hoopis paar tuhat aastat tagasi. Suhtlemine võib toimuda ametlikus või avalikus olukorras, kus tuleb kasutada kirjakeelt ja arvestada kindlaid käitumistavasid, või argises olukorras, kus keelekasutus on vabam.
Igapäevaelus suheldes me mõistagi ei liigita kogu aeg olukordi, millesse satume. Tähtis on, et oskaksime eri olukordades õigesti käituda.
Suulise suhtlemise puhul on väga tähtis roll tagasisidel, mis näitab, kuidas on sõnum pärale jõudnud.
Kirjalik suhtlus |
Suuline suhtlus |
Otsene suhtlus |
Kaudne suhtlus |
Ametlik suhtlus |
Argine suhtlus |
Milline on hea suhtleja?
- Arvestab alati suhtluskeskkonnaga ning seal kehtivate reeglite ja kommetega. Näiteks koolitunnis võib õpilane asuda teate saatja rolli siis, kui õpetaja talle selleks loa annab, niisama lobiseda ei tohi. Vahetunnis sõpradega juttu ajades oleks aga veider enne rääkima hakkamist sõbralt selleks luba oodata.
- Arvestab alati oma suhtluspartneriga: ta kuulab hoolega ega sega vahele. Meeldiv suhtleja ei tõrju kedagi vestlusringist välja, ta oskab kaaslasi kiita ja julgustada.
- Oskab kasutada olukorraga sobivat keelt, ta teab, kuhu kõlbab argine keelekasutus ja kus tuleb seda vältida. Näiteks koolidirektori poole ei sobi pöörduda: „Kuule, dire!“ Sama kummaline oleks kõnetada ka oma pinginaabrit ametlikult: „Lugupeetud härra Peeter Mets, kas lubate esitada ühe küsimuse?“
- Ei unusta, mis on suhtluse eesmärk, ega kaldu kõrvale peateemast. Ta oskab teiste seisukohti kommenteerida, esitada küsimusi ja vastuväiteid ning pakkuda lahendusi, leida uusi vaatenurki ja teha teemast kokkuvõtte.
- Hoolitseb selle eest, et suhtluskanal oleks n-ö töökorras. Näiteks tuleb kontrolltöös vastused kirjutada puhtalt ja parandusteta ning tähtsat telefonikõnet ei maksa võtta keldrist, kus mobiilside levi on nõrk.
- Hea suhtleja on tähelepanelik: ta jälgib ümbrust, kaasvestlejaid ja iseennast.
Küsimused ja ülesanded
- Kus läheb tarvis suhtlemisoskust?
- Mida on vaja suhtlemise õnnestumiseks?
- Kas suuline suhtlus on enamasti ametlik või argine, kaudne või otsene? Too näiteid.
- Millised suhtlusolukorrad on koolitundides sagedasemad?
- Kas sulle meeldib suhelda rohkem suuliselt või kirjalikult? Miks?
- Kas suhtled rohkem otsesel või kaudsel teel? Too näiteid.
- Kes on filmi/fotonäituse/koopajoonise puhul teate saatja, kes teate vastuvõtja? Mis põhjusel võib neis olukordades suhtlemine ebaõnnestuda?
- Keda pead oma klassi parimaks suhtlejaks? Miks?
- Mängige klassis pingiridade kaupa telefonimängu. Esimene mängus osaleja kirjutab paberile kolm lühikest lauset suve kohta ja sosistab siis need järgmisele mängijale. Kas teade jõudis muutumatult viimase mängijani? Kui ei, siis miks.