Loe ja mõtle
A. Kummas luuletuses jutustatakse lugu? Mis selles loos juhtub?
B. Millest räägib luuletus, mis lugu ei jutusta? Mis meeleolus on minakuju, millest mõtleb, mida tahab?
C. Mille poolest luuletused sarnanevad?
Täht hele
Täht hele! oleks mul su püsiv rahu –
Ei mitte üksi rippuda et öös
Ja näha kaldaile, kuis oma vahu
Veed toovad pühas puhastamistöös,
Või vaadata, laud unetuna valla,
Just nagu taeva leebe eremiit,
Kuis värskelt langend lumevaiba alla
On mattund iga mägi, nõmm ja niit –
Ei, ei, ma igatsen su püsi pikka,
Et olla ärkvel, rinnus magus ind,
Ning tunda, kuidas tõuseb vajub ikka
Pea all mu armsa pehme hingav rind,
Et seda igavesti tajuda
Või nõnda surmaunne vajuda.
Kojutulek
Mis peaks küll tähendama,
et nõnda kurb on meel?
Üks muinasjutt, ikka seesama,
ei unu mul ikka veel.
Õhk jaheneb; hämaraks muutub,
nii vaikselt voolab Rein,
ja eha harju puutub
ja sädeleb kaljusein.
Võib kalju peal näha üht neidu.
Ta istub seal üleval,
nii ilus, et sõnu ei leidu,
ja kuldsed juuksed on tal.
Kuldkammiga õhtuvilus
soeb juukseid ja laulab ta.
On kütkestav, nõiduslik-ilus
ta laulu meloodia.
All laevnikul väikeses laevas
nii rahutu süda on sees.
Ta kuulab, täis õnne ja vaeva,
ei märka, et karid on ees.
Ma usun, vool kaasa viis teda
ja keerises hukkus ta,
ja tegi kõike seda
Lorelei oma lauluga.
Tundeline ja kirglik kultuur
18.-19. sajandi vahetusel koondus Euroopa mõtlejate ja kunstnike, sealhulgas kirjanike tähelepanu inimese tundeelule. Ühest küljest tasakaalustas suur huvi tunnete vastu valgustusaegset mõtteviisi, mis oli käsitanud inimest eelkõige ühiskonnaliikme ja mõistuseolendina. Teisest küljest sai innukas huvi tundeelu vastu alguse valgustuslikust uudishimust, mille ajel asuti uurima kõikvõimalikke nähtusi, muu hulgas inimese psühholoogiat. Prantsuse valgustusajastu ühiskonnateoreetik Rousseau keskendus hilisemas loomingus oma hingeelu jälgimisele. 18. sajandi lõpu inglise kirjanduses kerkis esile sentimentaalne romaan. Saksa kultuuri mõjutas 18. sajandi teisel poolel tormi ja tungi liikumine, mis väärtustas individuaalsust ja ehedat tundeväljendust. Kõik need nähtused rajasid teed uuele mõtteviisile ja kunstivoolule, mida nimetatakse romantismiks.
Romantism sai alguse Saksamaalt, kuid levis peatselt üle kogu Euroopa, mõjutas paljude Euroopa väikerahvaste tärkavat omakeelset kirjanduskultuuri, samuti vastiseseisvunud Ameerika Ühendriikide kirjanduselu. Hingeelu, kirgede ja tungide väärtustamine ja väljendamine olid romantilisele kirjandusele kõikjal ühtviisi iseloomulikud.
Tunne, millele kirjanikud tihti keskendusid ning mida nüüdisajal kõige sagedamini seostatakse mõistega romantiline, oli armastus. Sellest sai üks romantiliste teoste olulisemaid teemasid. Romantikud pidasid kirglikku armastust iga inimese loomulikuks õiguseks ja ülimaks kogemuseks.
Armastus teise inimese vastu ei ole aga ainus tugev tunne, mis inimest vallata võib, ega ka ainus, mis romantikuid huvitas. Romantiline kirjandus käsitleb kõikvõimalikke tugevaid tundeid: viha vägivalla ja rõhumise vastu, usulist hardumust, vaimustust looduse ilust, vaenlase vihkamist, armukadedust, vabadusejanu, rännuiha jm. Käsitlusviisi ei tee romantiliseks mitte tunde liik, vaid selle tugevus ja mõju inimesele.
Romantikud kujutavad tegelasi, kes lasevad end oma kirgedest juhtida ega hooli tagajärgedest, mis on sageli traagilised. Kirglik püüdlemine isikliku ideaali poole võib viia konfliktini ühiskonnaga või laiema elutegelikkusega, mis romantiku ideaalile ei vasta. See konflikt valmistab romantilisele tegelasele enamasti kannatusi. Need võivad olla hingelist laadi (rahulolematus, meeleheide, melanhoolia), kuid ka välised (näiteks vangistus või pagulus). Nagu tunded ise on intensiivsed, nii on sageli ka nende tagajärjed äärmuslikud. Romantilised kangelased peavad oma kirgi ja ideaale elust olulisemaks, on valmis nende nimel hukkuma ja sageli hukkuvadki.
Romantismiajastul hakkas kujunema menukirjandus, mistõttu seda võib pidada ka modernse popkultuuri tekkeajaks. 19. sajandi algupoole menužanrid ja -teosed, mis laialt levisid ja publikut mõjutasid, kuulusid peamiselt kirjanduse valda, sest heli- ja esituskunsti salvestamiseks ja massiliseks levitamiseks polnud veel vahendeid.
D. Mis Keatsi ja Heine luuletustes näitab, et esiplaanil on tundesisu, meeleolu?
E. Mis neis luuletustes näitab, et tugevad tunded on romantiliste autorite jaoks ühtaegu väärtuslikud ja traagilised?
Kunsti vorm ja ajastu vaim
F. Tuleta meelde, millistesse põhiliikidesse sõnakunst traditsiooniliselt jaotatakse. Otsusta, millised tunnused neid iseloomustavad.
- Lugeja jälgib teose sisu lüürilise mina pilgu läbi.
- Tekst on kirjutatud tegelaste dialoogina, mida võivad täiendada remargid tegevuspaiga ja -aja ning tegevuse kohta.
- Teose põhisisuks on lugu: üksteisega ajaliselt ja loogiliselt seotud sündmused, milles osaleb üks või mitu tegelast.
- Lugeja jälgib teose sisu (tegelasi ja sündmustikku) jutustaja pilgu läbi.
- Lugeja või vaataja jälgib teose sisu (konflikti arengut) vahetult, tegelaste dialoogi ja tegevuse põhjal.
- Teose põhisisuks on konflikt.
- Teose põhisisuks on tunded, mõtted, meeleolud, muljed, olukorrad.
- Tekst on kirjutatud mina- või temavormis jutustusena.
- Tekst on kirjutatud nn lüürilise mina vaatepunktist, sageli minavormis. Tekst võib olla kirjutatud ka teises (pöördumine kellegi poole) või kolmandas isikus (kirjeldused, mõtisklused). Ka seda tinglikku kuju, kes end sellistes tekstides väljendab, võib nimetada lüüriliseks minaks.
Nii lüürikasse, eepikasse kui ka dramaatikasse kuulub nii luulevormis kui ka proosavormis tekste.
G. Arutle skeemi toel, kuidas ühe teksti puhul otsustada, millise põhiliigiga on tegu. Kas iga tekst kuulub kindlasti ainult ühte põhiliiki? Põhjenda näidete abil.
Põhiliikide osatähtsus kirjanduses on eri ajastutel erinev. Samuti oleneb ajastu maitse-eelistustest, mil määral eri liigid ühes teoses põimuvad.
Romantismiajastul, mil kirjandus keskendus inimese hingeelule, kerkis võimsalt esile lüürika. Lüürilisi tekste viljeldi palju ning ka romantilises jutustavas kirjanduses ja draamas võib märgata tugevat lüürilist alget. Näiteks leidub romantilistes romaanides pikki sisendusjõulisi kirjeldusi, mis sündmustikku edasi ei vii, näidendites aga kirglikke monolooge, mis avavad eelkõige tegelase siseelu, mitte ei arenda suhteid teiste tegelastega.
H. Kumb luuletus on läbinisti lüüriline? Kumb on lüroeepiline, s.t sisaldab nii lüürilist kui ka eepilist materjali? Põhjenda.
I. Iseloomusta Keatsi luuletuse lüürilist mina. Kelle poole lüüriline mina pöördub? Kellest ta oma vestluskaaslasele räägib? Mis tunded teda valdavad?
J. Iseloomusta Heine luuletuse lüürilist mina. Mida lüüriline mina näeb? Kust või kuidas ta saab selliseid asju näha? Mis tundeid nähtu temas tekitab?
K. Kuidas tekib lugejal ettekujutus lüürilisest minast ja tema tunnetest? Mis rolli mängivad selles sisendusjõulised kujundid ja eredad detailid? Kui palju saab lüürilisest tekstist ülevaatlikke, hõlpsasti mõistetavaid ja jälgitavaid andmeid, millest järeldusi teha? Põhjenda näidetega.
Vormitraditsioonid ja -vabadus
Antiikajast kuni 18. sajandi lõpuni kujunes Euroopa kirjanduses välja hulk vormitraditsioone. Luulet peeti pikka aega väärikamaks ja ülevamaks kui proosat, mistõttu tõsiseid teemasid oli tavaks käsitleda pigem värsi- kui proosavormis. Luuležanrid olid omandanud selleks ajaks kindla kuju, nende suhtes oli kirjanikel ja lugejail rangemaid ootusi (näiteks heakõla või sobiva sõnavara ja stiili osas). Üldine ootus oli, et kirjanduskeel erineb tavakeelest, on väljapeetum ja keerukam.
18.-19. sajandi vahetusel saabunud romantismiajastu seadis niisugused normid ja ootused kahtluse alla. Romantikud pidasid algupärasust väärtuslikumaks kui ootuspärasust, erandlikkust tähtsamaks kui reegleid. Senise ilukirjandustraditsiooni peavoolu asemel seadsid nad eeskujuks
- värvika ja mitmekesise rahvaliku keelepruugi;
- rahvapärased žanrid (nt muinasjutu);
- varasemad autorid, kelle looming oli nii keele, vormi kui ka sisu poolest mitmekülgne ja omanäoline (nt Shakespeare’i).
Romantismiajastul juurdus veendumus, et kirjandus ei pea olema ettearvatav ja reeglipärane, vaid teemade, vormivõtete ja keelekasutuse osas vaba ning piiramatu. Seetõttu algas romantismi ajal proosa võidukäik ilukirjanduses. Romantikud pidasid romaani universaalseks žanriks, sest see on vormilt mitmekesine ning võib sisaldada kõikvõimalike žanrite elemente (luuletusi, kirju, dramaatilisi dialooge, lüürilisi kirjeldusi jm).
Ka luules otsisid nad viise kunstilise väljenduse mitmekesistamiseks, näiteks uusi vormieeskujusid (rahvaluule, idamaine luule) ja teemasid. Üheks romantikute meelisžanriks kujunes ballaad – pikem luuletus, milles põimuvad eepiline ja lüüriline, sageli ka dramaatiline alge. Ballaad jutustab mõne erakordse loo, milles sageli leidub ka imepäraseid, fantastilisi motiive. Sündmustik esitatakse aga napilt, keskendutakse meeleolule ja tunnetele, mis sündmustega seostuvad. Sündmuste keskmes on sageli traagiline dramaatiline konflikt – vastuolu tegelase siseilmas või tegelaste vahel, mis viib sünge lõpplahenduseni.
Luule auväärt omadus on, et selle ainest leidub igas teemas, mis inimvaimule huvi pakkuda võib. [‑‑‑]
Lugejatel, kes on harjunud paljude modernsete kirjanike toretsemise ja totra sõnavaraga, tuleb juhul, kui nad selle raamatu lõpuni loevad, võib-olla tihti heidelda veidrus- ja ebamugavustundega. [‑‑‑]
On soovitav, et sellised lugejad iseenda huvides ei laseks üksipäini sõnal Luule, ühel väga vaieldava tähendusega sõnal, rõõmu rikkuda, vaid et nad seda raamatut lehitsedes küsiksid endalt, kas siin on loomulikult edasi antud inimlikke kirgi, inimlikke loomusi ja inimlikke juhtumusi, ning kui vastus on autori soovi kohane, et nad siis soostuksid teost nautima naudingute kõige kurjema vaenlase – meie enda kinnistunud hindamistavade – kiuste.
Nõnda juhatasid oma ühise raamatu „Lüürilised ballaadid” (1798) sisse inglise romantismi ühed juhtkujud William Wordsworth (1770–1850) ja Samuel Taylor Coleridge (1772–1834).L. Millised on Wordsworthi ja Coleridge’i „Lüüriliste ballaadide” eessõna järgi romantilise kirjanduse sisulised eesmärgid? Kuidas on need seotud romantilise arusaamaga kirjanduse vormist?
M. Arutle, kas Wordsworthi ja Coleridge’i soovitusi lugejatele tasuks tänapäevalgi korrata või on need nüüdseks nii enesestmõistetavad, et ei ole tarvis. Põhjenda näidetega.
N. Arutle, miks kujunes ballaad romantismiajastu kirjanduses levinud žanriks.
O. Arutle, miks nimetatakse paljusid rokk- ja popmuusika palu ballaadideks. Too näiteid rokk- või popballaadidest.
