Lindpriide maa

ÕHUPALL AINA KERKIS JA KERKIS…

Lohe ja Betti vaatasid üle õhupallikorvi ääre, kuidas nende reisisaatja, käed allaandmise märgiks üles tõstetud, keset vibude, noolte ja odadega varustatud pärismaalasi seisis ning ring tema ümber aina koomale tõmbus. Viimaks ei paistnud ta sealt enam sugugi välja. Oli see mäng või päriselt? Betti ja Lohe olid kuumaõhupalliga kõrgele tõusnud. Õhk oli õige jahedaks tõmbunud.

Õhupallimees viipas käega ühe nurga poole. Seal oli tekihunnik. Põgenemisest väsinud, kerisid Lohe ja Betti end sinna kerra.

„Nii see siis läheb, kui lapsed tahavad lihtsalt Hiiumaale vanaema juurde minna,” ohkas Betti.

„Aga selle eest on, millest koolis rääkida,” ütles Lohe.

Aga Betti ei jaksanud enam midagi kosta.

Lohe ärkas selle peale, et õhupallijuht ­mõmises midagi ja lükkas nende poole ­toidukorvi. Lohe ajas end püsti ja vaatas ­ üle korviääre. Reisisaatja õhupalli ei paistnud kusa­gil, nad olid taevas täiesti üksi. Järelikult jäi ta nende pärismaalaste kätte vangi.

Lohele jäi korvis kätte õun ja ta näris seda. Igaks juhuks vaikselt, et Bettit mitte üles äratada. Ta keeras teki endale tihedamini ümber. Taevas oli ikka päris külm.

Betti ei olnud veel korralikult silmi lahti ­saanud, kui õhupalli ümber läks lahti ­hirmus mäsu. Nimelt piirasid õhupalli sisse siia ja sinna lendlevad poisid. Jah, just ­nimelt väikesed poisid! Muidugi oli Lohe näinud varblaseparvi ja leevikese­parvi, ­ükskord keset talve isegi siidisabade parve ühe puu otsast teise otsa lendamas ja ­kuldnokaparvi enne sügisest äralendu ­uhkeid ­kujundeid moodustamas, aga poiste­parve nägi ta küll elus esimest korda.

Parves oli suuremaid poisse ja väiksemaid poisse ning kõige väiksem neist lendas kohe korvi sisse.

„Kuulge, kuulge, siin on üks tüdruk!” hõikas ta teistele.

Lendavad poisid kogunesid ümber õhupalli. Neil ei olnud isegi tiibu!

Üks neist togis Lohet.

„Kes see on? Kes see on?” küsis ta.

„Betti,” vastas Lohe.

„Betti, Betti, Betti, Betti, Betti,” kostis mitmest suust imetlev sosin.

„Võtame nad kaasa, Peeter, võtame nad kaasa!”

Selle segaduse peale oli ka Betti üles ärganud ja vaatas lendpoisse suure imestusega.

„Aga muidugi! Lendame!”

„Me ei oska lennata,” kohmas Lohe.

„Oskate küll,” ütles Peetriks hüütu. „Selleks pole muud vaja kui silmad kinni panna ja lendamisele mõelda.”

Lohe ja Betti vaatasid üksteisele otsa. Midagi nii imelikku polnud nad ikka väga kaua kuulnud. Ega näinud.

„Hakake juba pihta! Lendama! Tulge juba! See pole midagi!” hõikles läbisegi lendlev poisteparv.

Lohe aitas Betti püsti. Nad võtsid kõvasti käest kinni, sulgesid silmad ja mõtlesid lendamisele. Mõtlesid nii kõvasti, et tunduski, nagu tõuseksid jalad natuke õhku. Betti surus kõvasti Lohe kätt. Nad kerkisid veel kõrgemale.

Nüüd võttis üks väike poiss Betti käest kinni ja juhatas nad korvist välja. Poisid ümbritsesid Bettit ja Lohet sosistava suminana ning teele nad asusid.

Kuhu, ei osanud aimata ei Lohe ega Betti.