Peatükk 3.3 (Globaliseeruv maailm gümn)

Majanduse üleilmastumine

Majanduse üleilmastumine tähendab, et eri riikide majandused on üksteisega üha tihedamalt seotud, moodustades terviku. Iseloomulik on kaupade, teenuste, kapitali ja tööjõu voolamine üle piiride ning hargmaiste suurettevõtete kasv. Majanduslikku globaliseerumist on soodustanud tehnoloogia areng, eelkõige informatsiooni- ja transpordivaldkonna uuendused (väiksemad kulud ja suurem kiirus). Samuti on seda soodustanud riikide poliitika, koostöö ja kokkulepped, millega on vähendatud kaubandustõkkeid, valuutavahetuse piiranguid, kapitali kontrolli ning takistusi inimeste ja kaupade piiriülesele liikumisele. Soojenduseks vaadake kaardilt, mida riigid peamiselt ekspordivad.

Üleilmsed kaubad, teenused, raharinglus

Rahvusvaheline ostmine ja müümine on toimunud juba tuhandeid aastaid, ent plahvatuslikult on see kasvanud just viimastel kümnenditel. Üha enam ostetakse väljastpoolt oma riiki tooteid ja toorainet, poolprodukte ja detaile. 1948. a eksporditi üle maailma kaupu 59 miljardi USA dollari väärtuses, aga 2010. a juba 14,85 triljoni ja 2012. a 18,06 triljoni USA dollari väärtuses. Aastatel 1993–2010 kasvas rahvusvaheline kaubandus neli korda. Kõige suuremad kauplejad on USA, Hiina ja Saksamaa, kelle kaubandus moodustab kogu maailma kaubavoogudest ligi kolmandiku. Teenustesektor annab suure osa jõukate riikide RKT-st, rahvusvahelises kaubanduses on sel sektoril aga proportsionaalselt tunduvalt väiksem osa, sest paljude teenustega pole võimalik rahvusvaheliselt kaubelda. Sellest hoolimata on üleilmastumisega kasvanud ka teenustega kauplemine (nt veo-, reisi-, side- ja finantsteenused), 2010. a kaubeldi teenustega 3,7 triljoni USA dollari väärtuses. Arengumaade osalus rahvusvahelises kaubanduses on viimastel kümnenditel tublisti kasvanud, riigiti ja regiooniti on erinevused aga suured. 2010. aastal oli kogu Aafrika kaubaeksport väiksem kui Hollandi eksport (500 mld vs. 572 mld USA dollarit).

Foto: Rafael Ramirez Lee/iStock

Rahandussektori üleilmastumine on saavutanud ajaloo suurima ulatuse. Teatud valuutad (USA dollar, Jaapani jeen, euro) ringlevad igas maailma nurgas ning elektroonilisi kanaleid pidi toimub see hetkega. Krediitkaartidega, nagu Visa ja MasterCard, saab maksta maailma eri paigus ning pangakaartidega võib välisriikide pangaautomaatidest välja võtta kohalikku raha. Valuutaga kaubeldakse valuutaturgudel ööpäev läbi, käibeks ligikaudu kolm miljardit USA dollarit sekundis. Väärtpaberitega kauplemine aktsia- ja võlakirjaturgudel viib kokku investorid, aktsiate emiteerijad, laenuvõtjad ja maaklerid üle ilma. Omakasumi suurendamiseks annavad pangad laene teiste riikide pankadele ja ettevõtetele, millel on kõrgemad intressid. Selline tegevus on muu hulgas põhjustanud selle, et ühes riigis kodu ostmiseks võetud laen võib tulla teise riigi inimeste säästudest.

Peamised arenguga seotud rahvusvahelised rahavood on välislaenud, välisinvesteeringud, arenguabi ja raha, mida saadavad koju välismaal töötavad kodanikud. Välisinvesteeringud saab jagada kaheks. Välismaised portfelliinvesteeringud tähendavad aktsiate ja teiste väärtpaberite ostmist teistes riikides rahalise tulu, mitte osaluse eesmärgil. Neid saab kiiresti ja väikeste kuludega ümber suunata, need on üldjuhul lühiajalised ja ohtlikud, sest raha võib riigist kiiresti välja voolata, kui väärtpabereid ostetakse nendega spekuleerimiseks. Välismaised otseinvesteeringud tähendavad investeeringuid, millega kaasneb teatud kontroll teise riigi ettevõtte üle, näiteks tehaste, kaevanduste või maa omandamine. Välismaised otseinvesteeringud, mida enamasti teevad rahvusvahelised firmad (vt allpool), on tavaliselt pikaajalised ja tähendavad sihtriigile raha sissevoolu, sageli ka tehnoloogia, teadmiste ja kogemuste jagamist. Ühelt poolt nähakse neis ohtu, majandusliku imperialismi vormi, millesse tuleb suhtuda ettevaatusega; teisalt on need olulised arengu rahastamise vahendid, mille kohalemeelitamiseks pakuvad (arengu)maad näiteks maksusoodustusi. 2010. aastal tehti üle maailma otseseid välisinvesteeringuid 1,24 triljoni USA dollari väärtuses (s.o 3,4 mld päevas) suurem osa sellest koondus jätkuvalt jõukatesse tööstusriikidesse, kuid arengumaade roll nii sihtkui ka päritoluriikidena on kiiresti kasvanud. Riikidevahelised erinevused on siiski suured. Välismaiste otseinvesteeringute sissevool vähim arenenud riikidesse on vähenenud. Aafrika saab arengumaadesse voolavatest välismaistest otseinvesteeringutest 10%, seejuures domineerivad investeeringud naftatööstusesse.

Foto: Kullar Viimne

Nii eraettevõtted kui ka riigid on oma tegevuse arendamiseks võtnud ohtralt välislaene. Riigid saavad rahvusvahelisi laene võtta nii erasektorist (võlakirjad, pangalaenud) kui ka organisatsioonidelt, nagu IMF, Maailmapank ja regionaalpangad. Erasektori kõrval on organisatsioonidelt saadavad summad väikesed, kuid vaeseimatele riikidele on need märksa olulisemad. Laenud on vajalikud teatud eesmärkide saavutamiseks, näiteks investeeringute katmiseks, kuid laenuvõtmisega satutakse keerulisse olukorda. Mõelgem kasvõi tänase Euroopa või arengumaade võlakriisile. Nii-öelda halvaksläinud laenud ohustavad laenuvõtja riigi majandust, juhul kui võlgu tuleb hakata maksma haridus- või tervishoiukuludest või kui peab nõustuma abipakettide tingimustega. Samuti ohustavad laenud teiste riikide majandust, sest makseraskuste korral võivad keerukasse olukorda sattuda ka pangad, kes mõjutavad omakorda ülejäänud riikide majandust.

Tööjõu liikumine üle piiride ja rahvusvahelised korporatsioonid

Vaata lisaks

Tööjõu liikumine üle piiride ja rahvusvahelised korporatsioonid

Majandusliku üleilmastumise oluline osa on tööjõu liikumine ühest riigist teise (vt ka ptk-d A.1 ja A.2). Migrandid aitavad kaasa raha liikumisele üle piiride.  2018. aasta seisuga oli maailmas ligikaudu 258 miljonit inimest, kes saatsid osa töötasust tagasi kodumaale. Need summad olid hinnanguliselt 466 mld USA dollarit, millest 316 mld dollarit läks arengumaadesse: enamasti Hiinasse ja Indiasse, kes jagasid omavahel ligi 120 mld, Mehhikosse (28 mld) ja Filipiinidele (ligi 30 mld). Mõnede riikide majandusele on see oluline osa sissetulekust, nagu Filipiinide, Lesotho ja El Salvadori majandusele. Hea näide on ka Tadžikistan, kus iga teenitud USA dollari kohta saadavad migrandid teise dollari. Ligi 800 miljonit inimest saavad rahaülekandeid väljapool kodumaad elavatelt pereliikmetelt. 

Majanduslikku globaliseerumist iseloomustab veel rahvusvaheliste korporatsioonide ehk hargmaiste suurettevõtete (ingl multinational corporations või transnational corporations) arvu suurenemine. Need on firmad, kes tegutsevad ja kellel on varad rohkem kui ühes riigis. Hargmaised ettevõtted ei ole iseenesest uus nähtus, neid loodi juba sajandeid tagasi: esimesena alustas 1600. aastal Briti Ida-India Kompanii, seejärel 1602. aastal Hollandi Ida-India Kompanii. Viimastel aastakümnetel on suurettevõtete arv aga järsult tõusnud. Rahvusvahelistest kaubavoogudest vähemalt poole moodustavad rahvusvaheliste korporatsioonide sisesed kaubavood, st kaubad liiguvad ühes riigis paiknevatest tütarfirmadest või filiaalidest sama firma teistes riikides paiknevatesse harudesse.

Rahvusvahelised firmad on eri suurusega, mõned on väikesed, paljud aga väga suured ja seega mõjuvõimsad. Traditsiooniliselt on suurimad firmad olnud USA, Jaapani ja Lääne-Euroopa päritolu, viimasel ajal on tugevalt esile tõusnud ka Hiina ja teiste arengumaade firmad. Ajakirja Fortune koostatud 500 suurima korporatsiooni nimekirju saad uurida siit

Foto: Aliine Lotman
Foto: Aliine Lotman

Rahvusvaheliste suurettevõtete levikut on lihtsustanud tehnika areng ning mitmete piirangute vähenemine. Laienemine on tingitud ka muudest teguritest, näiteks jagades tootmist eri riikide vahel, on võimalik vähendada tootmiskulusid või saada parem juurdepääs loodusvaradele. Varasematel aegadel laienesid firmad teistesse riikidesse eelkõige filiaalide ja tütarettevõtete loomise kaudu. Alates 1980ndatest on eri riikides asuvad firmad hakanud liituma või kohalikke (aga ka rahvusvahelisi) ettevõtteid üle võtma. Tarbijale ei pruugi firmade liitumisega kaasneda märgatavaid muutusi. Seetõttu pole alati selge, mis firmat teatud kaupa ostes toetatakse. Näiteks The Body Shop kuulub L’Oréalile, Ben & Jerry’se jäätis Unileverile ja The Wall Street Journal News Corpile. Samuti on mõned Eesti ettevõtted ja kaubamärgid saanud rahvusvaheliste korporatsioonide osaks: endised Hansapank ja Ühispank kuuluvad nüüd 100% Rootsi pankadele, Eesti Telekom (EMT, Elion) Telia Sonerale, Kalevi šokolaaditehas Orklale, Saku õlletehas Carlsbergile ning Linnuse kali Coca-Colale.

Info

Maailma suurimate ettevõtete esikolmikud

  • Walmart: USA jaekaubanduskett, mis on nii töötajate arvult kui käibelt maailma suurim ettevõte. Firma käive ulatub üle 500 miljardi dollarit
  • Exxon Mobile
  • Apple
  • Berkshire Hathaway
  • Amazon.com
Global 500 2018, Fortune Magazine

Seoses üleilmastumisega on kujunenud olukord, kus tooted ja mõnikord teenusedki, mida tarbime, on pärit maailma eri osadest. Toote valmistamist alustatakse enamasti jõukas tööstusriigis (teadus- ja arendustegevus), lihtsamad, aga mahukamad tööd tehakse arengumaades ning seejärel liigub toode mujale, kus see lõplikult kokku pannakse. Näiteks toodetakse USA kaubamajaketi Gap jaoks lasteriideid Indias, riiete nööbid valmistatakse Hiinas, lukud Lõuna-Koreas ning kraed mujal Indias. Näite saab tuua ka Lotte nuku tootmise kohta juba 2007. aastal, kui Eesti ettevõte tellis nukud Hiinast. Kokkuvõttes ei ole alati lihtne aru saada, kust miski pärit on ja kellele midagi kuulub. Arengumaadele on rahvusvahelised suurettevõtted ja nende tööjaotus kaasa toonud nii positiivseid kui ka negatiivseid tagajärgi.

Kasvav trend on ka pooltoodete ja materjalide soetamine allhanke korras ning teenuste sisseost. See tähendab, et ettevõtted sõlmivad lepinguid teiste maade kohalike tootjatega, nt talunikega, põllumajandustoorme saamiseks või tehastega teatud detailide tootmiseks. Levinud on ka praktika, kus suurettevõtted tellivad näiteks kõnekeskus-, raamatupidamis- ja programmeerimisteenuseid mõnest teisest riigist (nt Indiast, Filipiinidelt, Eestist).

Foto: Liuser/iStock
Foto: Marek Slusarczyk/iStock

Uurimiseks

  • Uuri, mis on sinu lemmikriiete ja -toodete lugu: mis on nende bränd, kus need on toodetud, millest need on toodetud, mis firma või korporatsiooni alla bränd kuulub, mis riikides brändi müüakse?
  • Sambia oli 19. sajandi lõpust kuni 1964. aastani Briti koloonia. Riigi keskel asuvad ühed maailma suurimad vasevarud. Vaseekspordi teeb keeruliseks Sambia asukoht, st juurdepääsu puudumine merele. Juba britid plaanisid raudteed vasekaevanduste äärealalt Kapiri Mposhi linnast Dar es Salaami sadamasse Tansaanias, kuid projekt osutus liiga kulukaks. Maailmapangalt palutud laen raudtee ehituseks lükati tagasi. Sambia vabariigile tulid appi hiinlased, kes andsid raudtee ehitamiseks intressideta laenu. 1860 km pikkune raudtee sai valmis 1975. aastal. TAZARA (Tanzania-Zambia Railway) ühendas Sambia merega, sellest sai Hiina ja Aafrika sõpruse sümbol. Paljud Aafrika riigid hääletasid seejärel kommunistliku Hiina ÜRO-sse võtmise poolt.
    ​2009. aastaks olid TAZARA ja Sambia riik kokkukukkumise äärel. Hiina andis 2010. aastal Sambiale 39 miljonit USA dollarit intressideta laenu TAZARA renoveerimiseks ja uute vedurite ostuks. Seejuures on oluline mainida, et vahepeal on Hiina omandanud mitu pankroti äärel olnud vasekaevandust, eksportides raudteel aastas kümnete miljonite dollarite väärtuses vaske. Rahvusvahelise kodanikuühenduse Human Rights Watch andmeil väärtustavad hiinlaste juhitud kaevandustes töötavad Sambia elanikud küll oma töökohti ja hiinlaste tehtud investeeringuid, kuid peavad samas toime tulema ebainimlike töötingimustega. Kaevandustes valitsevad kehvad tervise- ja ohutusnõuded, nagu halb ventilatsioon, väga pikad tööpäevad ja pidev vallandamise oht. Need tingimused ei vasta ei riiklikele ega rahvusvahelistele standarditele ning jäävad alla isegi teiste Sambia vasekaevanduste oludele.
    ​Uuri lähemalt Sambia probleemide tagamaid nii majanduslikust, inimõiguste kui ka rahvusvaheliste suhete vaatepunktist.
Palun oota