Me ei võida enne, kui CNN ütleb, et me võidame.
Tundmatu USA avalike suhete staabiohvitser Haiti operatsiooni planeerimisel 1994
Inimene saab teha järeldusi ja otsuseid ainult info põhjal. Mida näeme, kuuleme ja tunneme – ainult see kujundab arvamust, määrab hinnangud, kujundab seisukohad ning otsused. See, millest midagi ei teata, ei avalda mingit mõju. Kuna sõda on oma olemuselt suhtlusvorm erimeelsete gruppide vahel, siis iga rünnak, pettemanööver, võit, kaotus või muu nähtav ja kuuldav võitlevate poolte tegevus on alati info ehk sõnum.
Sihtgrupid
Sõjas on infovõitlus isegi olulisem kui füüsiline võitlus, sest vaid õigesti kujundatud sõnumitega saab muuta vastase tahet ja panna ta lõpuks loobuma oma eesmärkidest. Kuid sõjas kõnetavad sõnumid vähemalt kolme väga erinevat sihtgruppi, mistõttu tuleb iga tegevuse kui sõnumi puhul hoolikalt mõelda, millist mõju tahame neile avaldada.
NB!
Ka tegu on sõnum.
1. Vastase võitlejad ja rahvas
– võit on lootusetu, see sõda ei ole õigustatud ega vajalik, vaid kahjulik ja mõttetu. See halvendab teie oma olukorda ja tulevikku. Teie kaaslased ja pojad hukkuvad asjatult. Piisab, kui meenutame ajaloost, et USA taandus Vietnamist eelkõige seetõttu, et sõda muutus USAs väga ebapopulaarseks. Sama nähtust võis jälgida hiljutistes Iraagi ja Afganistani kampaaniates, kus Barack Obama valimislubadus oli „oma poiste koju toomine“. Ka esimene Tšetšeenia sõda lõppes eelkõige seetõttu, et Venemaa avalik arvamus pöördus sõjalise jõupingutuse vastu. Lõpuks tuleb selles valguses ka vaadelda Esimese maailmasõja tulemust, sest Venemaa ja Saksamaa ei kaotanud mitte niivõrd sõjaliselt, kuivõrd nende ühiskonnad ei pidanud sõjaraskustele vastu ja algasid revolutsioonid.
2. Oma võitlejad ja rahvas
– me oleme edukad ja liigume järjekindlalt võidu poole, vastast on võimalik haavata ja võita, vastane kaotab selle sõja. Hoidkem kindlat meelt ja tahet, toetagem üksteist kõigega, millega saame, ja me võidame oma vabaduse tagasi. Nende sõnumite tugevus ilmneb eelkõige neis viimase aja sõdades, kus nõrgem pool on kasutanud vastase kulutamise strateegiat. Kui Nõukogude väed 1989. aastal lahkusid Afganistanist, siis käsitlesid mitmed äärmusislami ideoloogid seda oma suure võiduna. Seetõttu kasutati sama strateegiat hiljem ka lääne relvajõudude vastu. Omal moel tuleb tunnistada, et kui Eesti Vabariik 1991. aastal järjepidevuse põhimõttel taastati, siis tähendas see samuti, et Eesti inimestele suunatud sõnumid olid üle elanud okupatsiooniaja ja motiveerinud eestlasi isegi ajal, mil relvastatud vastupanu ei toimunud.
3. Kõigi teiste riikide rahvad ja valitsused
– me seisame oma ajaloolise vabaduse eest, samade väärtuste ja põhimõtete eest, mille eest teie olete valmis relva haarama. Toetage meid kõigega, millega saate, sest kui langeme meie, tuleb peagi ka teie kord. Need sõnumid on olulised, sest ajalugu on näidanud, et Eesti on sõjaliselt ja poliitiliselt olnud edukas ainult siis, kui tal on liitlased. Meie iseseisvussõda võideti Soome, Taani, Rootsi, Inglismaa jt toetusel. Me kaotasime oma iseseisvuse siis, kui II maailmasõja ajal ei olnud jõudu, kes meie iseseisvuspüüdu oleks piisavalt toetanud. Tänapäeval, kui meie peamisteks liitlasteks on demokraatlikud riigid, sõltub Eesti toetamine väga tugevalt meie liitlasriikide avalikust arvamusest. Kui Eestit peetakse vähetähtsaks, võõraks, veidraks, ebademokraatlikuks, kaugeks riigiks, siis on ka nende riikide valitsustel raske meie toetamist põhjendada.
Iga meie tegu, lause ja pilt peab silmas pidama just sellisete sõnumite saatmist neile kolmele grupile. Vältida tuleb tegusid ja sõnu, mis töötavad vastupidises suunas.
Kommunikatsioonitegevus
Lühidalt võib tegudepõhist kommunikatsiooni kujutada järgmise skeemiga:
Sündmus | Sündmuse | Kajastuse |
a. Sündmus
Ideaalis on kõige alguseks mingi tegu, millest hiljem räägitakse või mida kajastatakse. See võib olla lahing, mille tulemus oli meile oluline. See võib olla ka vastase rünnak, mis purustas meie inimeste vara, või vastase sõjakuritegu. Sündmuseks võib olla ka meie juhtide poliitiline otsus, mis hakkab mõjutama elanikkonna saatust. Kommunikatsiooni mõttes on tugev sündmus see, millest hakatakse rääkima või mis hakkab meedias või sotsiaalmeedias ringlema isegi siis, kui me ei tee selleks mingit jõupingutust.
Näiteks Eesti strateegilise kommunikatsiooni suurim sündmus viimase 10 aasta jooksul on NATO liitlasvägede toomine Eestisse. Selle sündmuse tähendust ei ole võimalik eirata ei Eesti vastastel ega ka Eesti sõpradel.
b. Sündmuse kajastus
Alati on olemas infooperatsioonide üksused, mis tegelevad ka petteoperatsioonidega, kuid kõigile ülejäänutele peaks kohanduma reegel, et info usaldusväärsus rajaneb tõe rääkimisel. Kui ajakirjanikud peavad üles korjama teie antud informatsiooni ja nad saavad aru, et te üritate midagi varjata või üles puhuda, siis on ka tulemus meediakajastus, mille mõju võib olla vastupidine. Igal juhul tuleb arvestada, et valeinformatsiooniga saavutatud efekt on üldjuhul lühiajaline.
Iga võitleja peab olema valmis koguma materjali, mida on võimalik kasutada sündmuse kajastamisel meedias ja sotsiaalmeedias. Kutsume seda sündmuse dokumenteerimiseks. Näiteks kujutame ette olukorda, kus vastase pommid on põhjustanud kannatanuid tsiviilisikute hulgas. Selle rünnaku tagajärjed tuleb fikseerida põhjalikult. Neid materjale saab hiljem kasutada luures, sõjakohtus ja muidugi meedias, tõestamaks, et oleme rünnaku all. Samamoodi võime ette kujutada, et meie võitlusgrupp korraldab varitsuse, mille käigus hävitab vastase tanke ja soomukeid. Selline sõnum julgustaks ka teisi võitlejaid sama tegu kordama. Seepärast tuleb lahingu tulemus üles pildistada või filmida. Jällegi on klientideks nii luure, sõjakohus kui lõpuks ka meedia.
Kindlasti tuleb arvestada, et mõned sündmused on vastuolulised. Vastane hakkab nende kohta levitama oma versiooni. Meie võitlejaid võidakse süüdistada isegi sõjakuritegudes. Mida täpsem on dokumentatsioon, seda paremini on hiljem kaitstud meie võitlejad (või süüdi mõistetud sõjakurjategijad).
Väidetavalt valitses Liibanoni šiiitide organisatsioonis Hezbollah põhimõte, et kui rünnakut vastasele ei ole filmitud, siis seda rünnakut ei toimunudki. Arvestades selle rühmituse elujõulisust, võib arvata, et ka nende meediatöö on efektiivne.
Sündmuste dokumenteerimiseks peavad iga grupi või patrulli varustusse kuuluma salvestusvahendid. Kõige tavalisem on mobiiltelefon, aga kuna see jätab raadiojälje, on siiski parem kasutada väikesi digikaameraid. Niipea, kui patrullil tekib kohalike elanikega kasvõi sõnasõda, peab seda kontakti kohe filmima hakkama, sest iial ei või teada, et need ei ole provokaatorid, kes üritavad provotseerida jõu väärkasutust. Pärast sündmuse lõppu tuleb selle kohta koguda kiiresti võimalikult palju informatsiooni, mis vastavad peamistele küsimustele: kes? mida? millal? kus? miks? Nagu näete, on huvitav, et uudisteajakirjandus kasutab põhimõtteliselt samu sündmusekriteeriume, mida luuregi.
c. Kajastuse levitamine
- Suuline. Iga võitleja on ühtlasi oma riigi kõneisik, s.t iga võitleja peab teadma, millised on Eesti ja tema enda üksuse peamised sõnumid sel hetkel. Näiteks kui sündmus on Eesti üksuse ülema käsk komandanditunni kehtestamise kohta, siis peab iga sõdur oskama seda seletada ja põhjendada igale linnakodanikule, kes selle kohta küsib. Muidugi peab iga sõdur alati teadma, kellega ja mispärast sõditakse.
- Elektrooniline. Üldine soovitus on, et dokumenteeriv võitleja ei pea / ei tohiks ise oma materjali toimetada sobivaks „meediatooteks“, et seda hiljem avaldada näiteks sotsiaalmeedias. Seda esiteks seepärast, et tal on vaja valmis olla järgmisteks taktikalisteks tegevusteks „põllul“, ja teiseks ei pruugi tal olla mugavat võimalust kasvõi oma pildi saateteksti õigekirja kontrollida. Igasugune kajastuse materjal tuleks, nagu luureinformatsioongi, kohe ära saata vastavatele isikutele, kes sellega edasi tegelevad.
See tähendab, et alati peab olema kusagil tagaliinil toimetaja, kes on valmis selle materjaliga tegelema. Kõigepealt analüütiline töö. Tuleb teha kindlaks, et filmitud-pildistatud materjaliga ei avaldataks sõjasaladusi, ei paljastataks üksuse tulevikuplaane ega näidataks oma poole taktikalis-tehnilisi protseduure. Seejärel tuleb kogu materjal vormindada meediakanalile sobivaks ja varustada vajaliku taustainfoga.
Siin tuleb mängu veel kübervõitlus. Võib arvata, et vastane üritab meie sotsiaalmeediakontosid häkkida, kompromiteerida, trollida jne. Seega on levitamine eriala, mis üritab saavutada kolme eesmärki: olla kiire, levida võimalikult paljudes kanalites üheaegselt ja tagada kanalite jätkusuutlikkus.
Ideaalis ilmub umbes viie minuti jooksul pärast sündmuse lõppu Twitteris esimene lühikene tviit, mis annab teada sündmuse toimumisest. See annab meediale ja meediatarbijatele häire, et nad ootaksid järge. Ajalehed, televisioon ja uudisteportaalid reserveerivad ressursi sündmuse kajastamiseks. Seejärel, umbes tunni aja jooksul, ilmub laiendav lugu, kus on olemas nii pilt, video kui ka ammendava tekstiga informatsioon. See on puhas uudislugu, mis ei sisalda analüüsi. Lõplik video ei tohiks olla pikem kui 3–5 minutit. Hiljemalt kuue tunni pärast peab aga ilmuma laiendus, kus antakse sõna erinevatele inimestele, kes lisaks faktidele pakuvad ka oma arvamuse. See on nn tähenduse kinnitamise faas.
- Iga grupp või patrull peab olema valmis sündmust
- Eelistatud salvestusvahend on
- Sündmuse tähenduse kinnitamise faasis ilmub …
- laiendav lugu, kus on olemas nii pilt, video kui ka tekstiosa.
- lühike tviit, mis annab teada sündmuse toimumisest.
- analüüs, mis peale faktide sisaldab ka arvamusi.
Kokkuvõtteks
Informatsioon on ainuke inimeste meeli mõjutav vahend, seetõttu on infovõitlusel kõikehaarav roll ja eesmärk. Hoolikas ja professionaalne kommunikatsioon muudab lõpuks iga sõja kulgu – see on see, mis seab vastase oma rahva rahulolematuse ning muu maailma etteheidete ja sanktsioonide surve alla ning samal ajal tõstab meie võitlejate ja rahva vastupanuvõimet ja moraali.
