Tegevus ohu korral õhust

Parim viis õhurünnaku vältimiseks on nii üksuse kui ka üksikute võitlejate liikumine õhuvaatluse eest varjatult. Siiski tuleks tundmatu lennuki, kopteri või drooni lähenedes käituda järgmiselt.

1. Lennuvahendi lähenedes antakse kõigile hoiatus: „ÕHUHÄIRE!“ See on iga võitleja vastutus, kes esimesena näeb või kuuleb lähenevat lennuvahendit. Kõik dubleerivad:
   • häälega – „ÕHUHÄIRE! ÕHUHÄIRE! ÕHUHÄIRE!“;
   • helisignaaliga – vile/autosignaal (signaal – 3–5 sekundit pausi – signaal – 3–5 sekundit pausi – signaal);
   • valgussignaaliga – roheline tuli (tuli – 3–5 sekundit pausi – tuli – 3–5 sekundit pausi – tuli);
   • kaugtulede vilgutamisega.
2. Kogu üksus hajub kiiresti üksteisest võimalikult kaugele ja varjub, kasutades maastiku kaitset ja vaatluskatet, mida pakuvad puuvõrad.
3. Masinatele tõmmatakse kiirelt peale maskeerimisvõrgud; võitlejad tõmbavad endile termotekid (kui on) ja ghillie-katted. Kõik püsivad liikumatult, sest liikumine paljastab ka maskeeritud inimese või masina.
4. Püüa veenduda, kas tegemist on sõbraliku või vaenuliku lennuvahendiga. Kui alal opereerivad ka sõbralikud lennuvahendid ja tuvastamine ei ole võimalik, ei tohi tuld avada enne, kui lennuvahend ründab üksust.
5. Kui lennuk või kopter ei ründa ja tõenäoliselt ei ole üksust märganud, siis reeglina üksus tuld ei ava ja enda asukohta ei paljasta. Üksus tegutseb järgmiselt:
   • tugevdatakse õhuvaatlust;
   • parandatakse üksuse hajutatust, vaadatakse paiknemiseks välja varjatumad kohad;
   • parandatakse allüksuse maskeeringut;
   • määratakse ja pannakse positsioonile kuulipildujad oma kaitse õhutõrjetule andmiseks;
   • katkestatakse tegevused lagedal alal;
   • vähendatakse allüksusesisest liikumist.
6. Kui lennuk või kopter ründab, siis avab üksus koondtule piisava ennakuga lennuvahendi lennusuuna ette. Koondtule juhtimiseks on parim kasutada trasseerivaid kuule, mis aitavad vajalikku ennakut näha ja teistel üksuse liikmetel oma tuld vastavalt suunata.

Lennuvahendi laskmine koondtulega

1. Rusikareegel: nii otse üksuse suunas lendava kui ka üksusest küljelt mööduva reaktiivlennuki laskmiseks sihitakse lennuki ninast ettepoole umbes 200 m ehk kaks jalgpalliväljaku pikkust.
2. Üksuse suunas lendava madala kopteri ette (nii otse peale liikuv kui kõrvalt mööduv kopter) lastakse ligi 50 m ehk poole jalgpalliväljaku pikkus.
3. Pärast lennuvahendi tõrjumist liigub üksus kiirelt alast välja, et mitte sattuda järgnevate rünnakute alla.

NB! Ründekopterid on tavaliselt soomustatud ja peaksid olema kaitstud käsitulirelvade tule eest. Siiski on koondtulega võimalik tabada lennuvahendi nõrgemalt kaitstud kohti, muuta ta lahinguvõimetuks ja sundida eemalduma

Mehitamata õhusõiduki vastased tegevused jagunevad kaheks: aktiivsed ja passiivsed tegevused.

1. Passiivne tegevus on:
   • maskeerimine,
   • hajutamine,
   • halva ilmastiku ärakasutamine,
   • sooja aastaaja eelise kasutamine,
   • eetrivaikus,
   • soojusallikate kasutamise vähendamine,
   • liikumise vähendamine (kindlad rajad),
   • valguse kasutamise vältimine,
   • häire andmine,
   • varjumine.
2. Aktiivne tegevus on:
   • mehitamata sõiduki lennutamisse sekkumine kas elektrooniliselt või füüsiliselt (häirimine, tõkestamine, allatulistamine); allüksuse käsitulirelvade koondtuli;
     ​NB! Tulirelva kasutamine rahuajal on lubatud alatest häiretasemest CHARLIE: tulirelva on lubatud mehitamata sõiduki vastu kasutada ainult vahetu ohu tõrjumiseks (kui tuvastatakse mehitamata sõiduki oht elule).
     ​Vastase taktika on kasutada kaudtule juhtimiseks kahte drooni – üks madalamal, mis provotseerib enda suunas tulistama, ja teine kõrgemal, mis fikseerib ja edastab tule avanud allüksuse asukoha kaudtulerelvadele. Liikudes ja paiknedes on seega mõistlikum ennast paremini varjata, mitte avada tuld luuredroonide suunas.
   • õhuvaatlejad – mehitamata sõiduki lennu vaatlemine/jälgimine, jäädvustamine, sündmuse fikseerimine ning teavitamine (fotod, videopilt jmt);
   • ettekanded;
   • pettetegevus;
   • tõrjevahendite kasutamine (füüsilised või elektroonilised).
3. Tegevus drooni vaatlusel ja fikseerimisel:
   • võimalusel tuvastada lennuvahend õhuvaatlusega;
   • tuvastada võimalikult detailselt suund, kustpoolt tuli ja kuhupoole liikus, liikumisteekond (kuidas liikus);
   • kui kaua viibis objekti kohal;
   • kas droon on rootoritega või tiibadega, võimalusel tuvastada, millist tüüpi;
   • esimesel võimalusel teha ettekanne üles.

Langevarjurite ilmumisel tuleb avada tuli nende pihta võimalikult varakult, et mitte lasta neil maanduda ja ennast lahinguvalmis seada.

Laskuvate langevarjurite tabamiseks tuleb samuti arvutada ennak. Langevarjur ei lasku tavaliselt otse alla, vaid nurga all sõltuvalt tuule tugevusest. Seega tuleb sihtimispunkti arvestada piisava varuga alla ja kõrvale langevarjuri liikumise suunas. Võttes arvesse laskumise keskmist kiirust (ca 5–6 m/s) ja kuulide lennuaega, saab ennakut ligikaudu arvestada langevarjuri kehapikkuse (kuju) järgi järgmiselt:

• 100 m – 0,5 kuju
• 200 m – 1 kuju
• 300 m – 1,5 kuju
• 400 m – 2 kuju
• 500 m – 3 kuju.

Kui pole aega vahemaad mõõta, siis saab jaopealik käskida ennakud gruppide kaupa, näiteks: „A meeskond 1 kuju, B meeskond 1,5 kuju, kuulipilduja 2 kuju – TULD!“ Trasseritega laskmisel saab laskja tuvastada vajaliku ennaku ja annab sellest kohe kõigile teistele teada.

NB! Tulenevalt rahvusvahelisest sõjaõigusest ei tohi lasta vaid hädaolukorra tõttu lennukist väljahüppavaid piloote. See kaitse kehtib seni, kuni nad ei osuta vastupanu.