Miks me arvutame?
Väga ammusel ajal ei osanud inimesed veel arvutada. Aja jooksul tekkis neil aga vajadus midagi loendada, mõõta või järjestada. Selleks hakkasid nad võimalusi otsima. Aja arvestamiseks tegid nad kriipse koopaseinale, puule, kivile. Iga kriips tähistas ühte päeva. Kui kriipse aga juba väga palju sai, oli neid raske kokku lugeda. Seetõttu hakati hulki teisiti tähistama.
Arvude rühmitamine
Kõige lihtsam oli asju loendada sõrmi ja varbaid appi võttes. Seepärast põhineb vanim arvude rühmitamine ühtedel, viitel, kümnetel ja kahekümnetel.
Kaupmehed pidid välja mõtlema arvude rühmitusi, et arvepidamine sassi ei läheks. Ühes kauges Aafrika riigis, Nigeerias, kasutasid müüjad teokarpe, mis olid kahekümne kaupa nöörile aetud. Nad arvutasid väga keeruliselt: korrutades, lahutades ja liites. Näiteks 45 arvutasid nad nii:
3 ⋅ 20 – 10 – 5. Sama naljakalt ütlevad prantslased ka tänapäeval, näiteks arvu 92 ütlevad nad nii: 4 20 12.
Mitmel pool maailmas seoti paeltesse ja nööridesse sõlmi, et arve meeles pidada. Nii tegid ka näiteks indiaanlased. Sõlme kuju ja asukoht, nööri pikkus ja värv näitasid, kas tegemist oli ühtede, kümnete või sadadega.
- 243
- 532
- 324
Tänapäev
Tänapäeval pannakse peaaegu kõikjal maailmas arvud kirja numbritega 0–9. Need numbrid pärinevad Indiast. India matemaatikud kasutasid numbreid 1–9 juba üle 2300 aasta tagasi. Indiast Euroopasse jõudsid need numbrid kuulsa Araabia matemaatiku tööde kaudu aga alles 900 aastat tagasi.
Matemaatikaklubi
55 + 13 = E
59 – 18 = D
9 · 5 = H
45 : 9 = J
52 – 20 = I
18 : 3 = P
50 + 17 = R
17 + 5 = S
5 · 6 = K
28 : 4 = L
12 + 19 = U
25 + 9 = M
40 : 5 = A
15 + 8 = V
40 : 4 = Ä