Setumaa kuningas – Opiq
1 / 3
×
Peatükk 1.1 (Inimeseõpetus I)
Inimeseõpetus algklassidele. I osa. Человековедение для начальной школы. Часть I (Avita)
Peatükk 1.1

Setumaa kuningas

Король Сетумаа

I

00:00
00:00

Hommikune päike siras heledalt ja kuivatas viimased kastepiisad. Põlluveerel müraka kivi tagant kostis vaikset nohinat. Väike varblane kepsles kivi otsas ja piilus aeg-ajalt kivi taha. Ta hüples ühest lohukesest teise. Lohukesed kivil pidid tooma lapseõnne … või oli see hoopis rikkust … või karjaõnne. Varblasel ei püsinud vanarahva tarkus kuigi hästi meeles, aga ühes oli ta kindel: mingit märkimisväärset kasu see ohvrikivi lohukestes hüplemine igal juhul kaasa pidi tooma. Ikka nii, et kui nohin korraks valjenes, siis hopsti järgmisse lohku. Ja järgmisse ja siis järgmisse. Juba varblane seisataski ja ootas uut hüpet. Ootas veel ühe pika hetke, aga ei miskit. Vaikus.

Ja siis see juhtus. Kivi tagant sirutus vaikselt ja väärikalt taeva suunas viis kuninglikku varvast. Ja siis veel viis. Varblane hüppas lohukesest välja ja kallutas pead. Varbad põntsatasid mütsuga tagasi vastu maad. Kuningas ajas end istukile ja ringutas mõnusalt.

„Milline suurepärane hommik!“

Mees tundus sõbralik ja mitte kuigi ohtlik: väike ja natuke habetunud, peas viltuvajunud lihtne kroon ja õlgadel päikesest pleekinud sametine kuub. Varblane oli võõra suhtes siiski umbusklik. Ta ei võinud ju teada, mis plaanid võõral tema kiviga on. Seetõttu piiksatas ta nii igaks juhuks kärmelt, et asjad kohe alguses selged oleks: „See on minu kivi!“

„Ah soo!“ tähendas kuningas unest veel veidi pehme häälega. „See on küll tore. Igaühel peab ikka olema midagi, mis on tema oma.“

Kuningas nõjatus vastu kivi ja uuris ümbrust. Lahing on ilmselgesti lõppenud. Aga kus kõik on? Kus on uhketes kuubedes sõdurid ja vaesed talulapsed, kes kogu seda möllu põnevil nägudega põõsastes jälgisid? Kus on külanaised, kes heldimuse ja uhkusega kuningat vaataks? Kus on hobused ja relvad?

II

00:00
00:00

Põlluservalt keeras mörina ja põntsumise saatel kartulivagude vahele üks traktor. Kuningas nühkis silmi ja vaatas seda ilmutust suu ammuli. Varblasel tekkis kiusatus lennata lähemale, et ehk on kuninga hammaste vahele mõni peenem pala jäänud, mille kiiresti ära võiks napsata, kuid kuninga suu matsatas tagasi kinni. Traktor nimelt sõitis otsejoones tema suunas.

Traktor peatus kivi kõrval, tehes lakkamatult pöörast lärmi. Kuningas teadis väga hästi, et ka suurtükid teevad pöörast lärmi, kuid need kärgatavad korra ja jäävad siis kohe vakka. See imemasin mürises aga järjepanu. Traktorist kargas masinast välja, lükkas mütsilotu kuklasse ja loopis kartulit ühest peost teise.

„Tänavu on jube hea saak. Kartulid on nagu kõrvitsad!“

Kuningas ei taibanud midagi kosta. Ta ei olnud elu seeski kartulitest midagi kuulnud, kõrvitsatest ka vist mitte.

„Mulle maitsevad rohkem naerid,“ pomises kuningas, et mitte rumalana näida „ja silgud ka!“

„Ahah,“ ühmas traktorist ja uuris edasi: „Kuhu muidu minek? Võin su ära visata? Lähen küla poole just.“

Ära visata!? Kuningas ehmatas jälle suu lahti, aga pani selle kiiruga kohe kinni. Vanu sokke saab küll ära visata, aga kas ka kuningaid? Seda poleks nüüd küll vaja, tal ju ikkagi suured plaanid veel. Kuningas kogus end hetke ja vastas siis: „Seda et … Ma ikka otsin mõnda kuningriiki või midagi säherdust. Võib-olla saad mind kuidagi sinna lähemale … ee … visata?“

„Kuningriiki? Eestimaa on vabariik ja siin on ikka nagu president.“

„Ja ühtki kuningriiki teil siin käepärast siis ei olegi?“ uuris kuningas murelikult.

„Pole nagu kuulnud jah,“ vastas traktorist ja peletas mütsiga paar kärbest eemale ning lükkas mütsi uuesti pähe. „Või no seda et, Setumaal on küll midagi sellist – Setu kuningriik. Valla lehes kirjutati, et kord aastas valitakse seal Setu kunn. Kuningas noh! Nad ise kutsuvad teda ülemsootskaks.“

III

00:00
00:00

Ülemsootska! See kõlab päris peenelt isegi kuninga jaoks. See oli hea uudis. Kuningal oli juba tükk aega kõhus õõnes tunne, et ta oli liiga kauaks magama jäänud. Kuningas ilma kuningriigita pole mingi kuningas ja see olukord vajas kiiret lahendamist. Tuli leida kuningriik. Ja kui Setumaal säärane on, siis tuleb oma õnn proovile panna. Olukord oli siiski ebakindel ja kuningas tundis, et ta vajaks sellel teel üht tarka nõunikku.

„Äkki tuled ka kaasa?“ pöördus tulevane Setu kuningas varblase poole.

Varblane vaatas kahetsevalt kivi. Äkki keegi võtab tema kivi vahepeal omale? Kas ikka tasub eemale minna?

„Ära muretse, seda kivi ei jaksa keegi liigutada. Pealegi on see ju ohvrikivi. See on siin seisnud aastatuhandeid ja midagi pole temaga veel juhtunud!“

Varblane kõhkles veel hetke, aga lendas siis kuninga õlale. Kuningas võttis kuueserva pihku, et see poriseks ei saaks, ja ronis üles kabiini traktoristi kõrvale. Traktor nõksatas ja võttis põntsudes suuna kruusatee poole.

„Kaua ma seal kivi taga magasin?“ küsis kuningas tasakesi varblaselt.

„Terve minu elu oled sa seal maganud,“ siutsus varblane „Juba siis, kui mina alles koorusin.“

Kuningas ohkas. See on ju terve igavik. Aga mis parata.

„Minu rahvas ootab mind,“ ütles kuningas mõtlikult.

„Mhm,“ kostis värske nõunik.

Traktorist pani järgmise käigu ja vajutas gaasi. Vopsti! Kõik kolm kerkisid istmetelt ja potsatasid tagasi. Tee omaenda kuningriiki oli alanud!

Arutle

  • Kuhu seltskond teele asus?
  • Arutage klassis, mis erinevus võiks olla kuningriigil ja vabariigil.
  • Куда отправились путешественники?
  • ​Обсудите в классе, в чём может быть разница между королевством и республикой.
Palun oota