„Sõnakunsti jäljed” on kirjanduse õpik gümnaasiumile kursuse „Kirjandusteose analüüs ja tõlgendamine” käsitlemiseks, kuid sisaldab ka elemente kursustest „Kirjandus antiigist 19. sajandi lõpuni” ja „Kirjanduse põhiliigid ja -žanrid”. Kirjandusteosed, mida õpikus käsitletakse, on pärit 19. sajandist ja 20. sajandi algusest. Nõnda saab õpilane tõlgendus- ja analüüsivõtteid omandades põhjaliku ülevaate modernse kirjanduse üldtuntud traditsioonide kujunemisest ning õpib nägema seoseid kirjandusloo, poeetika ja tõlgendamise vahel. See loob vajalikud eeldused järgmistele kursustele („20. sajandi kirjandus” ja „Uuem kirjandus”) ning on toeks ka hilisemate romantilise ja realistliku traditsiooni põhjal loodud teoste käsitlemisel.
Õpik koosneb 28 peatükist, mis jagunevad 3 ossa: romantismiajastu kirjandus ja selle pärand; realismiajastu kirjandus ja selle pärand; modernse kirjanduse algus. Iga osa sisaldab temaatilisi peatükke (nt „Romantiline ainulaadsusekultus”, „Realistlik kirjandus kui maailma mudel”, „Psühholoogia kujutamine ja tõlgendamine”) ja 2–4 tervikteose käsitlust ning lõppeb kokkuvõttepeatükiga.
Temaatilised peatükid algavad 2–4 lühikese lugemisteksti või -katkendiga, mille näitel peatüki teemasid käsitletakse. Õpiteksti saadavad ülesanded, mis suunavad õpilast õpitekstis kirjeldatud nähtusi lugemistekstides märkama. Õpiku ülesehitus ning töövorm moodustavad osa tõlgendus- ja analüüsiõpetusest. Õpilane mitte ainult ei omanda teadmisi kirjanduse kohta, vaid õpib teadvustama, kuidas need teadmised kirjandustekstide põhjal loodud on.
Õpikus on käsitletud 9 tervikteost: Victor Hugo „Jumalaema kirikut Pariisis”, Aleksandr Puškini „Jevgeni Oneginit”, Charles Baudelaire’i, „Kurja lilli”, Honoré de Balzaci „Isa Goriot’d”, Gustave Flaubert’i „Madame Bovaryd”, Fjodor Dostojevski „Kuritööd ja karistust”, Anton Tšehhovi „Inimest vutlaris”, Juhan Liivi miniatuurikogu „Elu sügavusest” ja Eduard Vilde „Mäeküla piimameest”. Käsitlused on üles ehitatud nii, et tervikteose lugemist eeldavad ülesanded vahelduvad õpikus toodud katkenditel põhinevatega. Seega saab neid peatükke teostega lähemaks tutvumiseks ning analüüsi- ja tõlgendusvõtete harjutamiseks kasutada ka juhul, kui klassis käsitletakse tervikuna muid teoseid.
Iga osa kokkuvõttepeatükk koosneb ülesannetest, mille abil õpilane korrastab ja kinnistab omandatud teadmisi, õpib neid rakendama uute teoste puhul, seostama nüüdisaja kultuurinähtuste ning oma elu- ja kultuurikogemusega. Neile seostele on õpikus läbivalt tähelepanu pööratud.
Ülesanded, õpitekst ja lugemistekstid on igas peatükis tihedalt seotud ning ülesannete osakaal õpitekstiga võrreldes suur, et õppija oleks aktiivne ning õpetajal paindlikud võimalused töö korraldamiseks. Osa ülesandeid on analüütilist, osa loomingulist laadi; enamik keskendub kirjandusele, kuid küllaltki paljud loovad seoseid teiste kunstiliikide ja meediumidega (maal, kino, televisioon, teater). Valiku, milliseid ülesandeid ja mis mahus iga teema juures käsitleda, saab õpetaja teha vastavalt kooli õppekavale, töökorraldusele ning õpilaste eripärale. Ülesandeid saab kasutada individuaalseks ja rühmatööks, lahendada suuliselt või kirjalikult.