Verekomponentide valmistamine ja säilitamine

Vere koostisosade, s.o punaliblede, vereliistakute ja plasma, üksteisest eraldamiseks kasutatakse tsentrifugaaljõudu, mille mõjul erineva raskusega osakesed sadenevad kihiti. Doonorilt saadud täisvere doosi kott pannakse suurde tsentrifuugi ja tsentrifuugitakse ette programmeeritud aja jooksul ja pöörete arvu juures. Tsentrifugaaljõu mõjul sadenevad punalibled koti põhja, nende peal on vereliistakute ja valgeliblede kiht ja kõige peal on plasma. 

Separaatoriks nimetatavas seadmes eraldatakse omaette kottidesse plasma ja punalibled. Esialgsesse kotti jäävad vereliistakud ja valgelibled. Kolme-nelja ühe ja sama veregrupiga doonori vereliistakud ja valgelibled lastakse kokku voolata ning seda tsentrifuugitakse uuesti. Tekib valgeliblede kiht ja vereliistakute kiht. Valgelibled, mida patsiendile üle kanda ei saa, eraldatakse ja lõpptulemusena saadakse vereliistakute kontsentraat.

Töötlemise käigus lisatakse punalibledele ja vereliistakutele ka toitelahus, et rakud püsiksid säilitamise ajal elus.

Vere koostisosi säilitatakse erinevatel temperatuuridel, et nende omadused ei kaoks. Punaliblesid hoitakse tavalisel külmkapitemperatuuril ja need on ülekandeks kõlblikud 35 päeva. Vereliistakud vajavad elus püsimiseks toatemperatuuri ja pidevat õrna loksutamist, et toitelahust oleks igal pool ühtlaselt. Vereliistakute kontsentraat säilib vaid 5–7 päeva.

Plasma pannakse peale eraldamist kiirkülmutisse, kus selle temperatuur peab tunni ajaga langema kuni –30 kraadini. Kiire külmutamine hoiab plasmas olevaid hüübimisaineid lagunemast, ja kui plasma ülekandeks uuesti üles sulatatakse, on need jälle aktiivsed. Plasmat võib –26 kraadist madalama temperatuuri juures hoida kuni 3 aastat.