Doonorivere uuringud: veregrupid ja haigustekitajad

Samal ajal, kui doonori verd töödeldakse, seda ka uuritakse põhjalikult: määratakse kindlaks doonori veregrupp ja kontrollitakse, ega veres leidu haigusetekitajaid, mis võiksid patsiendile üle kanduda.

Inimese veregrupi määravad antigeenid, mis asuvad tema punalibledel. Antigeen on molekul raku pinnal, mille vastu inimese kaitsesüsteem reageerib, kui see molekul on kehale võõras.

Kehaomased on need antigeenid, mis on juba sündides olemas. Kui kehasse satub rakk, millel on teistsugused antigeenid, hakkab organism kohe selle võõra sissetungija vastu võitlema.

Üheks võitlusvahendiks on antikehad, mis toodetakse täpselt  selle võõra antigeeni vastu. Antikehad seonduvad antigeeniga ja aitavad hävitada võõrast antigeeni kandvat rakku.

Inimese kõige olulisem veregrupisüsteem on AB0. Selle järgi kuuluvad A-gruppi need, kelle punalibledel on antigeen nimega A, B-gruppi B-antigeeni omanikud, AB-gruppi need, kellel on punalibledel mõlemad antigeenid ja 0 (null)-gruppi need, kellel pole kumbagi.

AB0-süsteem erineb kõigist teistest veregrupi süsteemidest selle poolest, et antikehad puuduva antigeeni vastu on veres juba olemas, see tähendab, et A-veregrupiga inimestel on antikehad B antigeeni vastu, B-grupiga inimestel A vastu ja 0-grupiga inimestel nii A kui ka B vastu. Samas aga AB-grupiga inimestel neid antikehi pole.

Doonoril määratakse tema AB0-veregrupp, sest sobivust AB0- süsteemis peab vereülekandel kindlasti arvestama. Kui seda ei tehta ja kantakse üle sobimatu veregrupi verd, lõhuvad patsiendi antikehad kõik ülekantud punalibled. See reaktsioon on kiire ja nii tugev, et kahjustab tervet organismi ja võib põhjustada inimese surma.

Teiste veregrupisüsteemide puhul tekivad antikehad siis, kui organismi satub võõrast verd. Kõige sagedasem on antikehade teke RhD-antigeeni (vanasti nimetati seda reesusfaktoriks) vastu. Umbes 15% inimestest RhD-antigeeni punalibledel pole. Neid inimesi nimetatakse reesusnegatiivseteks. Kui nende vereringesse satub verd, mille punalibledel on RhD-antigeen ehk reesuspositiivseid punaliblesid, hakkab organism nende vastu antikehi tootma ja RhD-antigeeni kandvad punalibled hävitatakse vähehaaval.

Doonori veres määratakse, kas RhD-antigeen on või mitte, ja patsiendile verd üle kandes arvestatakse sellega.

Vahel on vaja ka teiste veregrupisüsteemide antigeene määrata ning neid arvestada, kuid tavaolukorras on kõige olulisemad AB0 ja RhD.

See, millised on inimese tunnused, sealhulgas ka tema veregrupp, sõltub inimese pärilikkusainest – DNA-st. Poole pärilikkusainest pärime emalt, poole isalt, mistõttu lapsed on oma vanematega mingil määral sarnased. Pärilikkusaine lõiku, mis osaleb ühe või mitme tunnuse kujunemises, nimetatakse geeniks. Näiteks määrab üks geen, milline on inimese veregrupp AB0-veregrupisüsteemis. Igal geenil on mitu avaldumisvormi ehk alleeli. Veregruppi määraval geenil on neid kolm: alleel A määrab A-antigeenide sünteesi, alleel B määrab B-antigeenide sünteesi ning alleel 0 ei määra ühegi antigeeni sünteesi. Alleelid A ja B avalduvad võrdselt, st kumbki ei suru teist alla, st pole dominantne. Alleel 0 avaldub vaid siis, kui tal A- ja B-alleeli ei esine, sel juhul on inimesel 0-veregrupp. Seega peab 0-grupiga laps saama mõlemalt vanemalt alleeli 0. 

Reesussüsteemis on pärandumine eelnimetatuga sarnane. Inimesel on kas alleel D, mis määrab D-antigeeni sünteesi, või seda alleeli pole ja D-antigeeni ei sünteesita. Kui D-antigeen on veres olemas, öeldakse, et inimene on reesuspositiivne, kui D-antigeeni pole, on ta reesusnegatiivne.

Peale veregrupi kindlakstegemist uuritakse, kas doonori veres leidub verega edasikanduvate nakkushaiguste tekitajaid, mis on selles piirkonnas enam levinud. Eestis kontrollitakse, ega veres ole B- ja C-hepatiidi ehk maksapõletiku viirust, inimese immuunpuudulikkuse viirust (HIV) või süüfilisetekitajat.

Kui doonor on elanud või reisinud sellises Aasia või Aafrika piirkonnas, kus levib malaaria, siis uuritakse tema verd, kas seal leidub malaariatekitajavastaseid antikehi. Malaariat nimetatakse Eestis eksootiliseks nakkushaiguseks, sest siin pole võimalik sellesse nakatuda. Selliseid haigusi on teisigi, nt Lääne-Niiluse, Zika ja Dengue viirus. Nende haiguste levikupiirkonnas reisinud lülitatakse mõneks ajaks doonorlusest välja. Kui inimene selle aja jooksul ei haigestu, lubatakse tal jälle verd anda.