Ajalugu on põnev ja kasulik 

Ajalugu kõnetab tänapäeva inimest ning aitab tal mineviku sündmuste kaudu taibata oma aja probleeme ja nende lahendusviise. Minevik elab edasi meie mälestustes, see on osa meie elust. Me mõtleme möödunule, anname sellele tagantjärele hinnanguid ja püüame oma minevikukogemusest midagi kasulikku õppida.

Et mõista inimest, peame tundma tema elulugu. Ka rahvastel, riikidel ja kultuuridel on oma „elulugu”. Selleks et tänapäeva elust aru saada, peame tundma varasemat arengulugu nii hästi kui võimalik. Alles siis saame mõista, kuidas ja miks on kaasaegne maailm kujunenud just niisuguseks, nagu see praegu on. Ühtlasi innustab see tegutsema siin ja praegu, st omas ajas ning just selles kohas, kus ollakse.

Mineviku märke kohtame igal pool enda ümber – ajalehe- ja teleuudiseid jälgides, vanu maju või losse külastades, jõulu- ja kevadpühasid tähistades, riigihümni kuulates, filme vaadates, koolitöid tehes ja koduste toimetuste juures. Kuulame meelsasti vanavanemate jutustusi nende lapsepõlvest ja noorusest. Nende mälestuste kaudu saab tükike minevikku meie jaoks otsekui elavaks. Oma juurte ja päritolu tundmine hõlbustab meie arusaamist iseenda ja kaasaja keerukatest suhetest.

Minevik ümbritseb meid kõikjal ja tekitab palju küsimusi. Miks on mõned riigid omavahel lakkamatult vaenujalal? Miks on rahvaste kombed nii erinevad? Milliseid keeli maailmas räägitakse? Miks ehitati talumajad enamasti puust? Mida tähistavad monumendid ja ausambad? Need on keerulised küsimused, mille vastuseid tuleb sageli otsida kaugest möödanikust. Peame minevikku põhjalikult tundma.

Ajalugu on teadus, mis uurib inimkonna minevikku: möödunud aegade olustikku ja sündmusi ning püüab selgitada nende toimumise põhjuseid. Ka loomadel ja looduskeskkonnal on oma minevik, mille uurimisel teevad ajaloolased koostööd paljude teiste teadusalade esindajatega.

Ajalooteadus uurib küll inimkonna ajalugu, kuid erinevas mahus ja eri viisidel. Mida kaugemale ajas tagasi minna, seda vähem on teada tol ajal elanud inimestest ja seda raskem on neid uurida. Suureks murranguks oli kirja leiutamine umbes 5500 aastat tagasi praeguse Iraagi alal ja Egiptuses. Sellest ajast alates, kui muistsed inimesed hakkasid oma mõtteid ja tegusid kirjasõnas jäädvustama, teame neist hoopis rohkem. Koos kirja leiutamisega algab ka ajalooline aeg. 

Ajaloo uurimisega tegelevaid teadlasi nimetatakse ajaloolasteks. Esimesed ajaloolased tegutsesid juba tuhandete aastate eest muistsete valitsejakodade juures. Nad kirjutasid üles kuningate tegusid, ülistasid nende õilsat päritolu ning õigustasid nende võite ja vallutusretki. Selle kõrval tundsid ajaloolased huvi ka võõraste maade ja rahvaste vastu, panid kirja rändurite ja meresõitjate jutustusi. Nad püüdsid eristada tõde ja väljamõeldist, olulist ja ebaolulist ning näidata lugejatele, et ajaloo tundmine on ühtaegu huvitav, kasulik ja õpetlik. Kogutud teadmiste, tähelepanekute ja järelduste põhjal kirjutasid ajaloolased raamatuid, tänu millele said ka teised inimesed ajaloost osa. Varasematel aegadel peetigi ajaloolasi pigem kirjanikeks kui uurijateks.

Tänapäeval on ajalugu teadus, mida õpitakse ülikoolis. Haritud ajaloolane tunneb hästi minevikusündmusi, kuid lisaks sellele peab ta valdama teadusliku uurimistöö võtteid. Uurimistööd alustades püütakse kõigepealt kindlaks teha tõsiasjad ehk faktid minevikus toimunu kohta – kõik see, mis tegelikult toimus. Kahjuks ei ole paljusid tõsiasju enam võimalik tuvastada ja meie ettekujutus minevikust jääb paratamatult lünklikuks. Kindlaks tehtud fakte püütakse omavahel seostada ja mõista, et saada toimunust võimalikult täpne ettekujutus. Sageli põhjustab see suuri arutelusid ja isegi vaidlusi, kuid see on normaalne osa ajaloolase igapäevasest tööst. Vaba mõttevahetuse käigus testitakse erinevaid oletusi, neid kas tõendades või ümber lükates. Ühtlasi tekivad nii uued ideed ja arusaamad, mis avardavad meie teadmisi minevikus toimunust ja aitavad kaasa ajaloo paremale mõistmisele.

Ajaloo õppimine pakub teadmisi mineviku kohta ning aitab mõista, kuidas see mõjutab tänapäeva. Mineviku kohta küsimuste esitamine aitab näha probleeme, luua seoseid ja teha järeldusi. Ajaloosündmuste mõistmiseks tuleb ennast asetada tol ajal elanud inimeste olukorda ning püüda nende muresid ja rõõme näha nende enda silmade läbi. Ajalugu näitab, et arusaamad, tavad ja mõtteviisid on pidevalt muutunud ja muutuvad ka edaspidi. Nende üle arutledes ja neile hinnanguid andes mõtleme sügavamalt järele ka oma seisukohtade üle ja õpime neid paremini põhjendama.

See, millele me nii oleviku kui ka mineviku puhul tähelepanu pöörame, sisendab meile märkamatult väärtusi ning aitab vormida hoiakuid. Kodumaa-armastus, lugupidamine oma esivanemate ja keele vastu, kultuuripärandi hoidmine on olulised igas ühiskonnas. Selliste väärtuste alalhoidmine ja edasiandmine toimub paljuski koolihariduse kaudu, muu hulgas ka ajalootundides.

Lisaks teadusele võib ajalooline uurimistöö olla ka põnev ja kasulik hobi. Paljud inimesed koguvad sihipäraselt andmeid oma kaugemate eellaste kohta ja püüavad neist rohkem teada saada. Uurimistöö põhjal koostatakse tabeleid või nimistuid esivanemate kohta. Mõnikord võib eellaste tuvastamisest olla ka praktilist kasu, näiteks aitab see selgitada põlvnemist või sugulussuhteid.