Luku 1.1 (Ajalugu 9. kl)

Pariisi rahu­konverents ja selle otsused

  • Miks puhkes esimene maailmasõda?
  • Kuidas muutus esimese maailmasõja käigus sõjapidamine?

Esimese maailma­sõja lõpp

1914. aastal alanud esimene maailma­sõda kestis üle nelja aasta. Sõjategevus lõppes pärast seda, kui Saksamaa ja Antandi riigid olid sõlminud 11. novembril 1918. aastal Compiègne’is vaherahu. Sõja tulemusena saavutasid Antandi riigid eesotsas Suurbritannia, Prantsusmaa ja USA‑ga võidu Keskriikide üle (Saksamaa, Austria-Ungari, Türgi ja Bulgaaria). Suurt osa maailmast haaranud sõda nõudis miljoneid inimelusid ning jättis sügava jälje inimeste teadvusse. Nüüd ootas ees püsivate rahulepingute välja­töötamine ja sõlmimine.

Londoni elanikud rõõmustavad 1918. a novembris sõja lõppemise üle
        • Serbia
        • USA
        • Bulgaaria
        • Rootsi
        • Itaalia
        • Austria-Ungari
        • Türgi
        • Vene­maa
        • Saksa­maa
        • Prantsus­­maa
        • Suur­­britannia
        • Norra
        • Esimene maailmasõda algas . aastal.
        • Sõda lõppes . aastal.
        • Antandi riigid võitsid sõja.
        • Keskriigid võitsid sõja.

        Pariisi rahu­konverents

        Rahulepingute sõlmimiseks kutsuti 18. jaanuaril 1919. aastal kokku Pariisi rahukonverents, mis töötas üle poolteise aasta ning suur osa istungeid peeti Versailles’ lossis (seepärast nimetatakse seda mõni­kord ka Versailles’ rahu­konverentsiks). Kuid rahu­tingimusi ja sõjajärgse maailma­korralduse plaane oli hakatud välja töötama juba siis, kui rinnetel käisid veel lahingud. 1918. aasta jaanuaris esitas USA president Woodrow Wilson oma rahu­kava, mida hakati nimetama Wilsoni 14 punktiks. USA riigipea arvates oli maailmas võimalik kehtestada õiglane maailma­korraldus. Selle saavutamise eelduseks aga pidi lõpetatama sõda ja sõlmitama „võitjateta“ rahu. Paraku ei läinud see kokku Suurbritannia ja Prantsusmaa riigijuhtide sooviga võidetud Saksamaad ja tema liitlasi alandada ning neile kätte maksta. Brittide ja prantslaste kätte­maksu­soov kaalus Wilsoni ette­panekud üles.

        Pariisi rahukonverents algas 18. jaanuaril . aastal. See peeti  lossis, seepärast on seda ka  rahukonverentsiks nimetatud. Ameerika president  esitas  punktist koosneva rahukava. Tema  välja pakutud õiglane maailmakorraldus ja lepituslik rahu  rahu­konverentsi tulemusel.

        LISA. Suur nelik Pariisi rahu­konverentsil

        Esialgu arutati rahulepingute eel­nõusid suure kümne ehk USA, Suurbritannia, Prantsusmaa, Itaalia ja Jaapani esindajatest koosnenud nõukogu istungitel (igast riigist oli seal kaks esindajat). Hiljem asendus see suure neliku nõupidamistega. Sinna kuulusid USA president (W. Wilson), Prantsusmaa pea­minister (G. Clemenceau), Suurbritannia peaminister (D. Lloyd George) ja Itaalia peaminister (V. Orlando). Kuid tähtsaimad otsused võeti vastu siiski Wilsoni, Clemenceau’ ja Lloyd George’i salajastel läbi­rääkimistel. Teiste liitlaste arvamustega eriti ei arvestatud ning see tekitas pahameelt.

        Suur nelik: Suurbritannia peaminister David Lloyd George, Itaalia peaminister Vittorio Orlando, Prantsusmaa peaminister George Clemenceau ja USA president Woodrow Wilson
        • W. Wilson
        • D. L. George
        • G. Clemenceau
        • V. E. Orlando
        • Ameerika president
        • Suur­britannia pea­minister
        • Prantsus­maa pea­minister
        • Itaalia pea­minister

        LISA. Suur kolmik

        David Lloyd George

        Suurbritannia peaminister

        Taust
        Hea esinemis­oskusega advokaat Walesist.

        Taotlused

        • Valiti 1916. aastal uuesti peaministriks peamiselt lubaduse tõttu kohelda Saksamaad karmilt. 
        • Isiklikult soovis rahu, mis kestaks, see oleks brittidel võimaldanud taasrajada kaubandus­sidemed teiste rahvastega.
        • Tahtis säilitada Briti Impeeriumi: kui tal oleks olnud võimalik hõivata Saksamaale kuulunud kolooniaid, oleks ta seda teinud.

        Inglise avalikkus
        Ajalehed olid täis pealkirju „Las sakslased maksavad“ ja „Nad kõik peavad kannatama“. Lloyd George oli tugeva avaliku surve all kohelda Saksamaad karmilt.

        Suhted ülejäänud kahega
        Lloyd George ja Clemenceau ei saanud oma­vahel läbi. Ta jagas paljusid Wilsoni ideid, välja arvatud tolle arusaama, mille järgi Suurbritannia peaks lubama mõnel impeeriumi osal ise­seisvuda.

        Georges Clemenceau

        Prantsusmaa peaminister

        Taust
        Ajakirjanik, poliitik alates 1870. aastatest. 78-aastasena mäletas kahte Prantsusmaa hõivamist sakslaste poolt: 1870. aastatel ja 1914. aastal.

        Taotlused

        • Tahtis, et Saksamaa maksaks Prantsusmaale sõja käigus tekitatud purustuste eest. Tema nõutav kahju­tasu oli 200 miljardit kuldfranki.
        • Muuta Saksamaa nii nõrgaks, et see ei suudaks enam kunagi Prantsus­maad rünnata. See tähendas enamiku Saksa tehaste, armee ja isegi maa ära­võtmist. Ta pakkus välja idee jagada Saksamaa väikesteks eraldiseisvateks riikideks, et Saksamaa poleks enam ühtne riik.

        Prantsuse avalikkus
        Enamik prantslasi toetas Clemenceau ideed sandistada Saksamaa ning sundida seda kahjutasu maksma. Teda tunti kui Tiigrit.

        Suhted ülejäänud kahega
        Arvas, et ülejäänud kaks ei hooli Prantsusmaast, levisid isegi kuulujutud, et ta oli püüdnud Lloyd George’i vestluse ajal lüüa.

        Woodrow Wilson

        USA president

        Taust
        Ajalooprofessor ühes Ameerika parimas ülikoolis, president aastast 1912.

        Taotlused

        • Soovis, et Saksamaaga käitutaks õiglaselt, et vältida kättemaksu tulevikus.
        • Esitas 14 punktist koosneva plaani, millega lootis tagada rahu edaspidiseks. Tähtsamad ideed:
          • Riigid peaksid lõpetama omavahelised salajased lepingud, sest see viis Wilsoni sõnul vaid kahtlustamise ja mitte­mõistmiseni.
          • Riigid peaksid vähendama relvastust ja armee suurust, ta nimetas seda desarmeerimiseks.
          • Suurriikide võimu all elavatel väikerahvastel peaks olema õigus ise end valitseda, ta nimetas seda enese­määramis­õiguseks.
          • On vaja luua uus rahu­hoidev organisatsioon. Wilson lootis, et moodus­tatakse Rahvuste Liiga, kus kõigi riikide esindajad kohtuks vastavalt reeglitele ning lahendaks seal oma­vahelisi konflikte.

        Ameerika avalikkus
        Ameeriklased olid šokeeritud oma sõjaaegsetest kaotustest (üle 100 000 hukkunu). Avalikkus avaldas Wilsonile survet hoida USA Euroopa probleemidest eemale.

        Suhted ülejäänud kahega
        Wilson uskus, et Saksamaad tuleb karistada, kuid mitte alandada. See viis ta konflikti Clemenceau’ga, kelle eesmärk oli Saksamaa purustada. Samuti olid tal eri­arvamused Lloyd George’iga, kes oli tuleviku rahu asemel enam huvitatud Briti Impeeriumi säilitamisest.

        Suur kolmik Pariisis: David Lloyd George, Georges Clemenceau, Woodrow Wilson
        1. Arutlege klassis, kuidas suhtusid nimetatud poliitikud Saksamaasse. Võrrelge poliitikute peamisi eesmärke ja taotlusi. Nimetage sarnasusi ja erinevusi.
        2. Millise nn suure kolmiku liikme poliitilisi vaateid esimese maailmasõja järgses süsteemis oleksid sina toetanud? Põhjenda.
        3. Miks oli raske välja töötada kõiki osapooli rahuldanud rahutingimusi?
        4. Millised olid peamised erinevused nn suure kolmiku poliitikute taotlustes?
        5. Miks soovis Prantsusmaa peaminister Clemenceau Saksamaale äärmiselt karme rahutingimusi?

        „Versaillesʼs kägistati õiglus ja õiguse­mõistmisest sai eba­õiglus“

        Nii on iseloomustanud rahu­läbi­rääkimiste tulemusi USA president Herbert Hoover. Liitlaste soov näidata sakslastele koht kätte ilmnes kõikjal, muu hulgas ka rahutingimuste välja­töötamise korralduses. Isegi Pariisi rahu­konverentsi avamispäev (18. jaanuar 1919) ei olnud valitud juhuslikult. Oli ju samal päeval 48 aastat tagasi (18. jaanuar 1871) kuulutatud välja Saksa keisri­riik. 70 konverentsist osavõtjat esindasid võitjariike ja nende liitlasi, sõjas mitteosalenud ning uusi, st esimese maailmasõja päevil ja vahetult pärast seda tekkinud riike. Kaotajaid aga konverentsile ei kutsutud. Samuti ei võtnud sellest osa Venemaa, kus 1917. aastal olid oktoobripöördega haaranud võimu kommunistid, keda nimetati ka bolševikeks ehk enamlasteks.

        Kui rahulepingute tekstid olid valmis, kutsuti kaotajad neid all­kirjastama. Sakslaste ja nende liitlaste vastuväited lükkasid liitlased tagasi ning ähvardasid kasutada sõjalist jõudu, juhul kui rahulepingud jäävad all­kirjastamata.

        Töö allikaga

        Versailles’ rahulepingu allakirjutamine 28. juunil 1919. aastal
        • Filmi lõpus astuvad neli meest välja, et rahvast tervitada. Kas tunned nad ära?
            • Bulgaaria
            • Jaapan
            • Türgi
            • Belgia
            • Tšehho­slovakkia
            • Poola
            • Rumeenia
            • Saksa­maa
            • Austria-Ungari
            • Vene­maa

            LISA. Rahu­lepingu alla­kirjutamine Versailles’s

            Versailles’ rahu­leping Antandi riikide ja Saksamaa vahel sõlmiti 28. juunil 1919. aastal. Ka see kuu­päev ei olnud juhuslikult valitud: samal päeval viis aastat tagasi (1914) oli mõrvatud Austria-Ungari ertshertsog ning see sündmus oli saanud maailma­sõja ajendiks. Et aga teha asi sakslaste jaoks veelgi valusamaks, toimus rahulepingu alla­kirjutamine Versailles’ lossi peeglisaalis (samas saalis oli 1871. aastal kuulutatud välja Saksa keisririik). Pole ime, et sakslased pidasid Pariisi rahu­­konverentsi neid häbistavaks ja alandavaks sündmuseks. Sama­­moodi hindasid sakslased ka neile peale surutud rahulepingut.

            Rahulepingu allakirjutamine Versailles’ lossi peegli­saalis 28. juunil 1919. a (detail W. Orpeni maalist, 1919)
            Lepingule kirjutab alla Saksa transpordiminister Johannes Bell (seljaga). Otse tema vastas istub suur kolmik: David Lloyd George, Georges Clemenceau, Woodrow Wilson.
            • 18. jaanuaril  kuulutati välja Saksa keisri­riik
            • 18. jaanuaril  avati Pariisi rahu­konverents
            • 28. juunil tapeti Austria-Ungari erts­hertsog
            • 28. juunil  sõlmiti Versailles’ rahu­leping

            Rahulepingute tingimused

            Versailles’ rahulepingus sõja­süüdlaseks nimetatud Saksamaal tuli nõustuda kõige raskemate rahutingimustega. Nii tuli võitjate kasuks loobuda suurtest aladest ning võrreldes 1914. aastaga vähenes Saksa riigi territoorium kaheksandiku võrra. Saksamaa asumaad anti samuti võitjate valitseda. Lisaks sellele kohustati sakslasi hüvitama võitjatele sõjas tekitatud kahju, maksma reparatsioone. Saksa­maal keelati omada tugevat armeed, st tal ei tohtinud olla suuri sõjalaevu, allveelaevu, lahingu­lennukeid, tanke ega suuri kahureid. Oli lubatud vaid 100 000 vabatahtlikul alusel värvatud elukutselist maa- ja 15 000 mere­väelast. Et Saksamaa täidaks Versailles’ lepingu tingimusi, hõivasid liitlased 15 aastaks Reini tsooni: Reini jõe vasaku kalda ja 50-kilo­meetrise vööndi paremal kaldal. Nimetatud piirkonnas ei tohtinud sakslastel olla vägesid ega ka kindlustusi.

            Sakslased ei mõistnud, miks nende riik sõjasüüdlaseks tembeldati. Oli ju nende arvates sõja ajendiks see, et ühe serblaste sala­organisatsiooni liikmed tapsid Austria-Ungari keisritrooni pärija Franz Ferdinandi. Saksamaa, kes oli soovinud vaid oma liitlast Austria-Ungarit toetada, sai lüüa. Sakslastele tundus, et võitjad käitusid ebaõiglaselt, sundides neid nõustuma alandava rahu­lepinguga. Seepärast unistati Saksamaal võimalusest kaotus tasa teha.

            Saksamaa endised liitlased olid samuti sunnitud sõlmima ränkade tingimustega rahulepingu (näiteks Ungariga sõlmitud Trianoni rahuleping) ning ka nende maade rahvastele tundus võitjate käitumine ebaõiglane. Austerlased, ungarlased, bulgaarlased ja türklased soovisid kaotust tasa teha. Pidevalt avaldasid nad rahul­olematust Versailles’s koostatud dokumentidega ning sellega, et prantslased ja britid surusid oma rahutingimusi teistele peale. Pariisi rahukonverentsil loodud uus poliitiline korraldus sai nimeks Versailles’ süsteem, kuid sageli kutsuti seda ka Versailles’ diktaadiks.

            Versailles’ rahulepingu tingimused Saksamaale

            Töö allikaga

            Saksamaal ilmunud karikatuur „Versailles“ (3.6.1919)
            1. Kes on karikatuuril hukatav ja kes hukkamise täideviijad?
            2. Mida selle karikatuuriga öelda soovitakse?
            • Saksamaa pidi oma sõjaeelsest territooriumist 13% loovutama.
            • Saksamaa jäi ilma oma kolooniatest.
            • Sakslased pidid võitjatele maksma reparatsioone.
            • Prantsusmaa pidi loovutama Elsass-Lotringi.
            • Poolale läks Poznańi piirkond, millega eraldati Ida-Preisimaa Saksamaast.
            • Saksamaa võis säilitada täismahus oma armee.
            • Reini tsoonis ei tohtinud sakslastel olla vägesid.

            Rahvasteliit

            Selleks, et sõjalise sekkumiseta lahendada võimalikke riikide­vahelisi tülisid ning arendada rahvusvahelist majanduslikku ja kultuurilist koos­tööd, lõid Pariisi rahu­konverentsil osalejad 1920. aastal ühenduse Rahvasteliit. Sinna võisid kuuluda kõik maailma riigid omal vabal tahtel. Rahvaste­liidu peakorter asus Šveitsi linnas Genfis. Algul ei võetud esimese maailmasõja kaotanud riike (st Saksamaad ja tema liitlasi) Rahvasteliitu, vaid nad pääsesid sinna hiljem. Nõu­kogude Liit sai ühenduse liikmeks alles 15 aastat hiljem. Täielikult jäi aga Rahvasteliidust välja üks maailma võimsamaid riike – USA. Ameeriklased keeldusid tunnustamast Rahvaste­liidu põhikirja ja nii pidi see ühendus läbi saama Ameerika Ühendriikide toetuseta. Suurriikide kõrvale­jäämine oli ka üheks põhjuseks, miks Rahvasteliit ei suutnud täita oma peamist ees­märki: hoida ära uusi sõdu.

            Töö allikaga

            Karikatuur „Ülekoormatud“
            President Wilson: „Siin on sinu õlipuuoks. Hakka aga pihta!“
            Rahutuvi: „Loomulikult ma soovin kõigile meele järele olla, aga kas see pole veidi liiga jäme?“
            1. Kas see karikatuur on Rahvasteliitu toetav või kritiseeriv? Põhjenda.
            Karikatuur „Sõjakoer“
            1. Millisena nägi karikatuuri autor Rahvasteliidu rolli sõjajärgses maailmas?
            Rahvasteliidu liikmesriigid (tumesinine – liikmesriik, helesinine – liikmesriigi koloonia, hall – ei olnud liitunud, oranž – mandaadiga riik)
            • Prantsusmaa
            • Suurbritannia
            • Nõukogude Liit
            • Eesti
            • USA
            • Saksamaa
            • Austria
            • Itaalia
            • Jaapan

            Mõisted

            • Versailles’ süsteem – esimese maailmasõja järgne poliitiline süsteem, mis kujunes Pariisi rahukonverentsil sõlmitud kokku­lepete ja rahulepingute tulemusena
            • Rahvasteliit – esimese maailma­sõja järel rajatud rahvus­vaheline organisatsioon, mille eesmärk oli riikide oma­vaheliste tülide rahumeelne lahendamine ning rahvus­vaheline koostöö
            • reparatsioon – sõjakahjude osaline või täielik hüvitamine kaotajariigi või -riikide poolt sõja võitnud riigile või riikidele

            Küsimused

            1. Millise sündmusega ja millal lõppes esimene maailmasõda?
            2. Nimeta esimese maailmasõja võitnud ja kaotanud suurriigid.
            3. Miks ei rakendatud pärast esimest maailmasõda Wilsoni rahu­kava?
            4. Too näiteid, kuidas püüdsid võitjad kaotajariike Pariisi rahukonverentsil alandada.
            5. Mis muutus Venemaa valitsemises oktoobripöörde järel? Millal see juhtus?
            6. Too kaks argumenti, mis kinnitavad väidet, et Versaillesʼ rahu­leping oli Saksamaa suhtes õiglane, ja kaks argumenti, mis kinnitavad väidet, et rahu­leping oli ebaõiglane.
            7. Kas nõustud seisukohaga, et Saksamaa ei olnud süüdi esimese maailmasõja puhkemises? Põhjenda.
            8. Kas nõustud väitega, et Versailles’ süsteemi võib pidada ka Versaillesʼ diktaadiks? Põhjenda.
            Odota