Lünkteksti koostaja: Aili Kalavus
„Vana ning sammaldunud lame maja vahib uudishimulikult meile näkku ja avab oma ukse; kopitanud lehk torkab ninna.“ Nõnda on meenutanudoma koolimaja, kus ta õppis aastatel. See aeg jättis noore mehe hinge kustumatu jälje ja õhutas teda sulge haarama.
Luts kirjutas rohkem ajaviiteks ja oma lõbuks kui lootuses, et neistkunagi trükitud raamat saab.
Tal oli harukordselt vastuvõtlik ja tähelepanelik silm elu pisisündmuste, eriti nende koomilise külje jälgimisel. Ta oskas isikupäraselt kirjeldada koolimiljööd ning sellest südamlikult ja sädelevajutustada. Kuigi ta suutis raamatus andatüüpilise pildi, on vaid mõnel „Kevade“ tegelastest kindlad algkujud, ja neidki pole ta päris täpselt elust kopeerinud.
Samuti on ka suurem osa jutustuse põhisündmustikust ikkagi tema elava fantaasia vili. Oskar oli näiteks koolis hoopis keevaverelisem kui peategelane Arno, kelle kaudu ta oma mõtted ja tunded teosesse olevat kirjutanud, ning ta assisteeris Tootsi nii mõnegi triki juures.
ja sõjaväeteenistuse kõrvalt tegeles ta „Kevade“ kirjutamisega viis aastat. Pärast käsikirja valmimist algasid kirjastamisraskused. Noor tundmatu autor ei leidnud oma teosele, mida peeti väheväärtuslikuks, väljaandjat.
Siiski suutis Luts oma kulu ja kirjadegaaasta novembrisesimese osa 2100 eksemplaris lugejate ette tuua.
„Kevadel“ oli rahva seas menu. Lutsule iseloomulik vabalt voolav mahlakas rahvalik kõnepruuk tekitas murrangu ka kirjandusilmas.
Osaliselt innustatuna nii „Kevade“ suurest edust kui ka loomistahtest, jätkas Luts „Kevade“osa kirjutamist. See ilmus trükist 1913. aastal.
Jutustusest on ilmunudeestikeelset väljaannet ja see on tõlgitudkeelde.
Lutsu esikteosest on saanud eesti kirjanduse. Sellel on olnud tähtis roll eestlaste rahvusliku enesetunnetuse ja omapära teadvustamisel. Oskar Lutsu loomingu rahvuslikkuse müüti kinnistas ka teose põhjalaastal valminud film.
Lutsu kujutatud müütilised tegelased elavad edasi teatris, filmides ning neid võetakse ikka ja jälle uutesse lugudesse.
