Keelpillid. Viiul

Pille, millel tekitatakse heli pillikeelt võnkuma pannes, nimeta­takse keelpillideks. Keeli saab võnkuma panna kahel viisil: poognaga üle keelte tõmmates ja keeli sõrmega näppides.

Sellest tulenevalt jagunevadki keelpillid poogen­keel­pillideks ja näppekeelpillideks.

Allikad

Näppekeelpillid on pärit iidsetest aegadest: harfi- ja kandle­laadseid pille tunti mitmes vanas kultuuris, nt Antiik-Kreeka populaarsemaid pille oli lüüra. Tänapäeval kõige laiemalt levinud näppekeelpill on kitarr.

Enamik Euroopas kasutatavatest pillidest on idamaise päritoluga ning tulnud siia kas Bütsantsist või toodud araablaste poolt läbi Põhja-Aafrika ja Hispaania. Esimesed teated poogen­keel­pillidest Euroopas on pärit 10. sajandist.

Viiulite perekond

Läbi paljude eelkäijate arenes 16.–17. sajandil Euroopas välja nn viiulite perekond, kuhu kuulub neli eri suuruse, häälestuse ja tämbriga pilli: viiul, altviiul ehk vioola, tšello ja kontrabass.

Need neli moodustavad ka sümfooniaorkestri keelpillirühma.

Terane kõrv

Pillid on nii välimuselt kui ka mänguvõtetelt sarnased. Keelpillide helikõrgus sõltub eelkõige keele pikkusest: mida lühem on keel, seda kõrgem on heli, ja vastupidi. Keelt saab lühendada seda vasaku käe sõrmedega vastu pilli sõrmlauda surudes. Seejuures peab poogenkeelpilli mängimiseks olema muusikul eriti hea kuulmine. Näiteks klahvpillimängijal piisab heli tekitamiseks vaid õigele klahvile vajutamisest, ent keelpillimängija peab sobiva koha keelel leidma ainult oma kuulmisele toetudes.

Viiul on viiulite perekonna sopranpill.

Viiuli kolm peamist osa on pilli kõlakast ehk korpus, kael ja pea (vt joonist). Kokku koosneb pill enam kui 50 suuremast või väiksemast detailist.

Kõlakast annab viiulile iseloomuliku väljanägemise ja kuna see on resonaator, määrab see ka kõla kvaliteedi. Kõlakasti osad on ülemine ja alumine kõlalaud ning küljed.

Kael on ligi 13 cm pikk ja kallutatud natuke kõlakastist tahapoole. Kaela läbimõõt on kogu pikkuses sama, see hõlbustab vasaku käe üles-alla liikumist erinevate positsioonide vahel.

Sõrmlaud kinnitub kaelale ja ulatub pilli kõlakasti kohale. Kaela otsas on pea, mille küljes on häälestusnupud ja tigu. Häälestus­nuppude abil muudetakse keelte pinget ja korrigeeri­takse sel moel heli häälestust.

Viiul valmistatakse peamiselt kuuse- ja vahtrapuust.

Viiulit mängitakse enamasti poognaga, mis koosneb mitmest detailist (vt joonist lk 26, ptk 1.2.2).

Poogna puu tehakse tavaliselt hästi tihedast siiltsesalpiinia­puust, mis kasvab ainult Brasiilias. Tänapäeval kasutatakse siiski ka tehismaterjale, näiteks süsinikkiudu.

Konn voolitakse enamasti mustast eebenipuust. Leidub ka poognaid, mille konn on valmistatud kilpkonnakilbist, elevandi- või mammutiluust. Konnal on tavaliselt mõlemal pool pärlmutrist silm.

Jõhvid, mis on pärit valge isase hobuse sabast, kinnituvad kiiludega poogna otsa ja konna külge. Neid pingutatakse spetsiaalse kruviga.

Poogna metallosad tehakse kas uushõbedast, hõbedast või kullast.

Viiuli kõla võib olla kaunilt laulev ja hingestatud, aga ka raevunult mässav. Erinevaid meeleolusid aitavad saavutada mitmesugused mänguvõtted: arco, col legno, pizzicato, con sordino.

Renessansiajastu keelpillid

Keskaegsete keelpillide erinevate omaduste kombineerimise tulemusena kujunes Euroopas 16. sajandiks välja kaks pilli­perekonda.

Viola da gamba (it gamba – jalg) oli pill, mida mängija hoidis põlvede vahel või süles. Sellel olid kõrged küljed, kumer kaas, lame põhi, c‑ või f‑kujulised kõlaavad, 5–7 keelt ja 7 krihvi. Krihvid ehk astmetraadid tehti peenikesest soolest nagu pilli keeledki ning seoti pilli kaela ja sõrmlaua ümber, et fikseerida kindlad helikõrgused. Võrdlemisi lame roop võimaldas poognaga mängida enam kui kahel keelel korraga. Tänu nendele omadustele ja pilli tumedale ning mahlasele tämbrile sobis see ideaalselt akordide mängimiseks. Viola da gamba perekonda kuulusid sopran-, tenor-, bass- ja kontrabasspill.

Viola da braccio (it braccio – käsi) oli pill, mida mängiti vasakul käel või õlal. Sellel oli kumer põhi, kitsamad küljed kui viola da gamba’l, f‑kujulised kõlaavad, krihvideta sõrmlaud ja neli keelt. Kumera roobi tõttu mängiti enam üksikutel keeltel. Pilli tämber oli vali ja särav, seetõttu kasutati viola da braccio’t enamasti meloodia mängimiseks.

Viiul kujunes välja viola da braccio perekonnast Põhja-Itaalias ligikaudu aastatel 1520–1550. Viiuli itaaliakeelne nimetus violino on tuletatud sõnast viola – väike keelpill.

Varaseimad säilinud viiulid valmistas Cremona pillimeister Andrea Amati (1550–1576) ja need pärinevad aastast 1542. Neil oli vaid kolm keelt, arvatavasti tegi Amati esimese neljakeelse viiuli alles pärast 1550. aastat.

Viiuli populaarsus kasvas, tekkis mitu kuulsat viiulimeistrite koolkonda. Suuremateks keskusteks said Milano, Veneetsia ja Cremona. Cremona meistrite eesotsas oli Andrea Amati poeg Nicola Amati (1596–1684). Tema tööd jätkas tema õpilane Andrea Guarneri (1626–1698) ja hiljem Antonio Stradivari (1644–1737), kes oletatavasti oli Guarneri õpilane. Stradivarit peetakse siiani kõigi aegade suurimaks viiulimeistriks. Just tema pilli kõlakasti kuju ja mõõtmed said eeskujuks tulevastele pillimeistritele.

Viiulist on praeguseks saanud armastatud soolo-, ansambli- ja orkestripill. Pop- ja jazz-muusikas kasutatakse peale akustilise viiuli ka võimendatud kõlaga elektriviiulit. Elektriviiulil puudub kõlakast nagu elektrikitarrilgi. Elektripilli roobi alla on paigutatud helipead, millest tulev signaal viiakse juhtme kaudu võimendisse.

Aeg loominguliseks tegevuseks.