Eksitamine, hajumine ja jälitamine

1. Kus iganes võimalik, peab eksitus ka lõppema eksitusega (näiteks kasutades jäljevälja meetodit, tehakse paunade otstesse pettemahaastumised), et jälitaval üksusel oleks kogu aeg kahtlus;
2. Pigem eksitada pidevalt ehk parem on teha väikesi eksitusi ja palju kui suuremaid ja harva.

Eksitamisala peab olema võimalikult suur. Üksuse juht peab arvestama kaardiluure alusel, kas ja kuidas on eksitamine operatsioonialas teostatav (Eesti metsamassiiv on jagatud olulisel määral kvartaliteks suurusega ca 600 x 200 m). Planeerimisel tuleb arvestada eksitamiste suure ajakuluga, mis on ka üksusele koormav.

Ära alahinda vastast, sest vastasel on võime liikuda (jalgsi, suuskadel, motoriseeritult, õhus), kasutada erinevaid vahendeid (infrapuna- ja termovaatlusseadmed, jäljekoerad), samuti treenitud üksused ja taktikad meie leidmiseks. Treenitud jälitusüksust eksitada on äärmiselt keeruline – nt treenitud jäljekoer ei „loe“ jälge „mehaaniliselt“, vaid otsib kõige värskemat jälge/lõhna, mida jälitada (jälituskoerte kohta loe täpsemalt peatükist 3.9.3. „Jälitamine“).

Kui vastane tõenäoliselt jälitab, siis hinda eksitamisele kuluvat aega ja efektiivsust. Alternatiiviks on vastasest kiirem liikumine.

Plaani eksitamist kaardil, arvestades, et maastik määrab täpsed eksitamiskohad. Oma vastutusala tundmine annab sulle eelise.

Eksitamine on erinev suvel ja talvel (lumikattega ajal).

Suvisel ajal toetab eksitamist looduslik kate. Taimestik varjab vaatluse eest, võimalus jätta endast tuntavaid jälgi on väiksem, sest kuivemasse pinnasesse jääb vähem jälgi, jälgede varjamiseks saab liikuda kividel, oksahunnikutel ja langenud puutüvedel. Ka tolmused teed pakuvad head võimalust oma jälgi peita.

Veekogusid saab eksitamisel kasutada jälgede peitmiseks ja liikumissuuna varjamiseks:

1. liikuda ojades ja kraavides mööda veekogu põhja, et oma jäljed kaotada;
2. ületada ojasid ja kraave, et võita jälitajate ees aega. Näiteks oja ületamisel kasutatud purre eemaldada.

Kehv ilm soodustab varjatud liikumist. Sademed peidavad nii jälgi kui lõhnu (koertega jälitamine). Udu varjab vastase vaatluse eest, kuid arvestama peab ka enda vaatluse piiratusega.

Liikumine pimedal ajal on aeglasem, kuid võimaldab kasutada teid ja radu.

Suusajäljed lumes on vastasele parimad mõeldavad teenäitajad, mis võimaldavad tal meie patrulli jälitades kiiresti edasi liikuda. Jälgede kustutamine kohevas, puutumata lumes on võimatu. Halja puuoksaga on siiski võimalik lühemal teekonnal jälgi niimoodi ära puhkida, et neid õhust koheselt märgata ei ole. Tihe lumesadu võib aga katta pühitud jäljed isegi maapealse jälgimise eest.

Kõrvalepõigetega (varjatud kohas jälgede hargnemine) ning eksitusjälgedega võib patrulliv üksus juhtida vaenlase valedele jälgedele ja oma tegelikest jälgedest eemale. Jälgede peitmine ning eksitusmeetodid on võrreldes suvistega ajamahukamad ja nõuavad rohkem energiat.

Suuskadel liikudes saab üksuse suuruse varjamiseks kasutada alljärgnevaid meetodeid:

1. keppideta suusatamine,
2. samade kepijälgede kasutamine.

Patrull saab varitsuspositsioone hoolikalt valides muuta oma suusajäljed vaenlasele ohtlikuks. Varitsuskoht tuleb valida nii, et oma jaod ei satuks lõksu. Varitsuskohtade valikul ja eksitamisel tuleb ära kasutada patrulliva üksuse edumaad jälitava vastase ees.

Eksitamise erinevate tehnikate kohta vaata lähemalt lisas L.11.3. „Eksitamise tehnikad“.

Jälituskoerte meelte tundmine ja teadmine, kuidas nad neid kasutavad, aitab jälitataval jälituskoeri eksitada.

1. Jälituskoerte omadustest võiks teada järgmist. Jälituskoerad kuuluvad jälitusmeeskondade hulka ja neid kontrollib koerajuht.
   • Koer saab hoida tempot kuni 16 km/h ja jälitada järjest kuni 3 tundi, palava ja lumega isegi vaid tunni, seejärel vajab puhkust. Koera kiirust piirab koerajuhi kiirus ja vastupidavus. Jälituskiirust saab suurendada sõidukite või vahetuvate koerajuhtide kasutamisega. Pime aeg jälituskoera ei piira.
   • Koera nägemine on kehvem kui tema lõhnataju. Ta näeb mustvalgelt ja tavaliselt ei märka paigalseisvat objekti kaugemal kui 50 m. Liikuvat objekti näeb ta tunduvalt kaugemal. Koera öönägemisvõime on parem kui inimese oma.
   • Koerad kuulevad 40 korda paremini ja ka kõrgemaid sagedusi kui inimesed. Koer suudab heli järgi määrata helitekitaja suuna.
   • Koer tunneb lõhna ligikaudu 900 korda paremini kui inimene. Ärritavad lõhnaained, nagu CS-pulber või pipar, segavad koera vaid 3–5 minutit. Pärast sellega harjumist võib ta jälje uuesti leida isegi kiiremini.
   • Koer tunneb lõhnu nii maapinnalt kui õhust ja sellest moodustub tema jaoks lõhnapilt, mis koosneb individuaalsetest, tugevdavatest ja ökoloogilistest lõhnadest.
   • Kõige olulisem on isiklik lõhn. Kehaeritiste aurud läbivad jalanõusid ja kinnituvad maapinnale, muudelt kehaosadelt satub higi taimestikule jm objektidele, tuulevaikse ilmaga jääb lõhn püsima ka õhku.
   • Tugevdav lõhn on mingi muu eriline jälitatavaga kaasnev lõhn, näiteks saapaviks, deodorant, õli, kütus, toidujäägid vms.
   • Ökoloogiline lõhn tuleb jälitatava poolt häiritud loodusest, nagu puruks astutud putukad, murtud taimestik ja katkine pinnas. Vahelduval maastikul kannab jälitatav neid lõhnu endaga kaasas ning jälituskoer seob need kõik kindla jälitatava isikuga, kasutades ühe lõhna nõrgenemisel edasi jälitamiseks teisi tuttavaid lõhnu.
2. Jälitamiseks ebasobivad tingimused.
   • Kuumus, madal õhuniiskus ja kuiv pinnas aitavad lõhnadel kiiresti haihtuda.
   • Tuul hajutab ja suunab lõhnu, mis ajab koera otsima allatuult.
   • Tugev vihm peseb lõhnad maha.
   • Eksitavad lõhnad, mis koera tähelepanu hajutavad, on veri, liha ja sõnnik.
   • Üle jälgede puhuv liiv ja lumi vähendavad lõhnajälge oluliselt, vesi võib lõhna täielikult peita.
   • Alad, kus koeral on ebamugav/väsitav liikuda – nt tihe alustaimestik, üle põlve vesi.
3. Jälitamist soodustavad tingimused.
   • Värske lõhn ja kindel alguspaik aitavad koeral leida õige jälje.
   • Pesemata jälitatav jätab tugevama isikliku lõhna.
   • Kiirelt liikuv jälitatav jätab tugevama jälje, sest ta higistab, kuid põhjustab ka rohkem ökoloogilist lõhna (murtud taimestik, katkisem pinnas).
   • Öösel ja varahommikul on õhk tihedam ja lõhnad püsivad kauem.
   • Jahe ja pilvine ilm piirab lõhnade hajumist.
   • Tuulevaikus hoiab lõhnad pinnase lähedal ja aitab koeral kindlamalt jäljel püsida.
   • Tihe alustaimestik hoiab lõhnu hästi kinni.
4. Koertega otsimismeeskondade taktika ala läbiotsimisel.
   • Kindla ala läbiotsimisel koertega moodustavad otsijad võrgustiku ja peavad omavahel sidet raadio teel.
   • Koerajuht kasutab looduslikku varjet, saadab koera tavaliselt välja otse enda ette 50–75 meetrit ja kutsub siis koera tagasi kas häälkäskluse või vilega.
   • Koerajuht liigub järgmise varjeni ja saadab koera uuesti välja.
   • Kui koerajuht surmata, siis koer jätkab otsimist veel mitme minuti vältel, kuid tuleb lõpuks tagasi oma juhi juurde.
   • Surmatud koerajuhi avastavad peagi teised otsijad (sidekontroll) ja otsimisvõrgustikku kohendatakse augu paikamiseks.
   • Koera surmamine enne koerajuhti annab vaid mõned minutid lisaaega, sest koerajuht teab, et kui koer ei naase, on midagi valesti, ja informeerib kohe teisi.
   • Kui koer leiab jälitatava, siis on ta treenitud ründama kõri- või kubemepiirkonda. Jälituskoerte eest peavad jälitatavad end kaitsma oma ühe käe ja käsivarre lisariidega, et see koerale haarata anda. Kohe, kui koer on käest haaranud, tuleb ta surmata noalöökidega rindkeresse.
   • Kõrgendatud ohu korral võib koera ja koerajuhi julgestamiseks ligi olla ka julgestusüksus, mis tavaliselt liigub koera/koerajuhi külgedel ja taga. Sellises formatsioonis maastikul liikudes on kiirus umbes 1 km/h.
   • Kui jälitamisel tuvastatakse jälitatavate üldine liikumissuund, oletatava jälje värskus ja liikumiskiirus, saadetakse oletatavas suunas optimaalsele kaugusele ette blokeerivad/varitsevad üksused, et jälitatav üksus tabada.

Kõrvalekalded on märgid, mis näitavad, et midagi on tavalise olekuga võrreldes muudetud või liigutatud. Jälitaja keskendub kõrvalekaldeid otsides alale kuni 15 m enda ees ja külgedel, maapinnast inimese kõrguseni.

1. Inimese alast läbiliikumisest annavad tunnistust jalajäljed, muljutud rohi, murtud oksad, segipööratud alustaimestik, ringipööratud kivid, riidetükikesed ja häiritud putukapesad.
2. Relvastatud inimese liikumisele võib viidata kraapimisjälg puul umbes puusa kõrgusel ja ka põlve jälg jalajälje läheduses.

1. Jalajäljed ütlevad kõige rohkem: milliseid jalanõusid kantakse, mis suunas minnakse, kui palju inimesi on liikunud, kui kiiresti nad on liikunud, kas kerge või raske kandamiga, kui ammu nad ala läbisid ja kas nad kahtlustavad jälitamist.
2. Kiiret liikumist näitavad pikad sammud ja sügavad jalajäljed. Kui päkajälg on sügavam kui kannajälg, siis nad jooksevad.
3. Rasket kandamit näitavad sügavad, lühikese ja laiema vahega jäljed, samuti lohisevad sammud.
4. Naised kõnnivad sageli varbad sissepoole, mehed varbad otse või väljapoole, samuti on naistel väiksem jalajälg ja lühem samm kui meestel.
5. Eksitamiseks tagurpidi kõndimine jätab lühikeste sammudega ebakorrapärased jäljed. Kannajälje sügavus on suurem ja lahtine pinnas on lennanud tahapoole.

Jalajälgede näiteid

Jälitatavate arvu tuvastamise tehnikad

Rajal liikunute arvu saab mõõta peamiselt kahel viisil: sammupikkuse ja kastitehnikaga. Sammupikkuse tehnika on täpsem, kuid see on võimalik vaid siis, kui saab selgelt tuvastada ühe kindla isiku jalajäljed ehk võtmejäljed.

1. Sammupikkuse tehnika
   1. Leia üks selgelt eristuv jalajälgede paar (vasak ja parem), mis kuuluvad kindlalt samale isikule. Soovitatavalt vali suurim jalg, kellel on tõenäoliselt pikim samm.
   2. Tõmba oksaga nähtav joon risti üle raja nii, et see jookseb vasaku võtmejälje kanna tagant.
   3. Tõmba joon parema võtmejälje keskelt risti liikumissuunaga.
   4. Loe kokku kõik terved jalajäljed selles kastis. See on inimeste arv, kes on rada läbinud, sest suure tõenäosusega on igaüks sellesse vahemikku korra astunud. 
      ​NB! See tehnika võimaldab loendada kuni 18 inimest.

Liikujate arvu lugemine sammupikkuse tehnikaga​

1. Kastitehnika (kiirem, kuid ebatäpsem)
   1. Tõmba joon risti üle raja.
   2. Tõmba teine joon (või aseta oks) 1 m kaugusele esimesest.
   3. Loe kokku kõik terved ja poolikud jalajäljed, mis jäävad kasti sisse, ja jaga need kahega. Tulemuseks on rajal liikunud inimeste ligikaudne arv. 
      ​NB! Kasuta siis, kui võtmejälge ei ole võimalik tuvastada.

Liikujate arvu lugemine kastitehnikaga

Jälitaja otsib ka kõiki muid märke, nagu verd maapinnal või okstel, muda või muud eristuvat pinnast, mis on jalanõudega kaasa tulnud, kraavi läbimisel hägustunud vett, äravisatud prahti jne. Prahti jätab maha kehva distsipliiniga üksus.

Eksitamisega on tegu, kui jälitatav üksus püüab jälitajat aeglustada näiteks valeradu juurde tehes, tagurpidi kõndides, lahku minnes, liikudes üle kivise pinnase, kraavi- või jõepõhja pidi. Samuti saab segada liikuva üksuse liikmete arvu kindlakstegemist jälg jäljes astudes. Pehmel pinnasel ja lumes saab segada oma jälgi piisavalt rasket oksa taga vedades.

NB! Kui kahtlustad eksitamistehnikate kasutamist, ole valvas võimaliku kiirvaritsusega, mille näiteks tagurpidi kõndinud vastane võib olla juba valmis seadnud. Kui sind jälitatakse, otsi liikudes häid maastikukohti kiirvaritsuseks ja tee varitsus, kui ei ole lootust jälitajat muud moodi maha raputada.