Metsavenna käsiraamat (väljavõtteid)

Mõtelge meie RVL-i, kogemustega luurajate – Haukka-Tümmleri grupi – ja nende salakorterite peale, meie aateliste koolinoorte organisatsioonide peale... Ära teha ei suudetud midagi, kaotati vaid palju noori elusid.

Meie naabrite lätlaste juures oli see organiseerimise tõbi veel hullem. Seal moodustati isegi sõjaväelisi üksusi. Peeti metsas suuri Rahvuslike Partisanide kokkutulekuid, kus esinesid Riiast tulnud nimekad lätiaegsed tegelased... Lõpuks toimus „pidulik rivistus“! mida Riiast tulnud fotograafid pildistasid ja filmid kaasa võtsid.

Partisanisalkade ülemad kutsuti Riiga, „Poolast saabunud rahalise toetuse järele“. Riiga sõiduks toodi kokkutulekul pildistatud õigete piltidega valedokumendid ja rongipileti raha.

Hoiatati, et keegi relva kaasa ei võtaks. Kokkulepitud päeval Riiga sõitvas rongis kontrolli ei olnudki! Kõik, kes läksid, jõudsid õnnelikult kohale. Ja kui enam kedagi ei saabunud, võeti relvitud mehed kõik elusalt kinni.

Tuleb lisada, et mitte kõik salkade ülemad ei läinud Riiga, nad pääsesid eluga ja sõdisid oma meestega veel pikki aastaid Lätimaa metsades.

Ja veel ühest lätlaste suurest sissekukkumisest. Peeti salgaülemate ja abistajate ühine koosolek, mis protokolliti. Jagati ametikohad ja kohustused, abistajatest määrati varustajad, kes pidid varuma riideid ja toitu, küpsetama leiba. See koosolek toimus 1945. a. 9. sept. Kuramaal Zleku vallas, korraldajad olid kõik sõjaliste kogemustega ohvitserid. Juba 30. sept. 1945 võeti elusalt kinni staabiülem Aleksandrs Zutis, Läti Leegioni leitnant, kahe laetud püstoli ja staabidokumentidega. Vangistati kogu juhtkond, kelle nimed olid staabidokumentides, üle kahekümne inimese. Peale eelmainitud juhtkonna hävimist loodi naabruses Talsi maakonnas uus Partisanide staabi koosseis leegioni kapteni, Nikolai Straume juhtimisel. Kui 27. veebr. 1946. a. ka see uuesti loodud staap hävitati, siis alles taibati üle minna väikeste salkade tegevusele.

Minu poolt siin ära toodud ohvriterikkad näited tõendavad veelkord, et sissisõda on midagi muud kui rindesõda.

Tõendavad seda, et vaprad ja rindekogemustega ohvitserid ei osanud metsavendi juhtida. Vaenlase tagalas metsavennana sõdides ei tohi olla midagi paberil, kõik peab mahtuma pähe. Raudne reegel: vaenlase kätte langenud paberid tapavad neid, kelle nimed on kirjas.

Metsavendade organisatsioon ei tohi olla paberil, vaid peas. Nimetame seda ühendust omakeelse nimega, aatekaaslased. Põhikiri toimunud okupatsiooni oludes: „Ellu jääda, vabaks võidelda, saada peremeheks omal maal“.

Aatekaaslaste ühendus põhineb isiklikel tutvustel, mitte sugulusel, mis on vaenlasele teada. Metsavenna omakseid sellesse ei segata, nad on vaenlase salavaatluse all.

Sidet aatekaaslaste vahel peavad kullerid, kes ei ole metsavenna sugulased ja teavad, kellele pähe õpitud teated edasi anda. Ei mingeid kirju, ei avalikult ega peidetuna, ei tohi kulleril kaasas olla.

Kulleriga saadetavad teated võivad sisaldada ainult teavet olukorrast ja kohtumise aega varem kokkulepitud varjunimega kohas, mille õiget nime teate viija ega saaja ei tea.

Kui surmavaenlase poolt on kehtestatud liikluskeeld, siis kulleritega ei tohi riskida. Võõras maakohas võidakse kuller kinni pidada, läbi otsida, küsida: kuhu, kelle juurde, milleks? Ta peab igal juhul vastama, kelle juurde ta läheb. Ainult linna sõites võib öelda „lähen kauplusi külastama“.

Ka sel juhul, kui metsavend elab punkris üksi, peab ta juba hommikuhämaruses valvel olema mõni tund. Punkri ümber olgu ring häiresüsteemist nii kaugel põõsastes, et punkrit veel näha ei ole.

Näiteks mingi elektriline vaikne summersignaal punkris, mis tulijani ei kosta. Summer hakkab pirisema siis, kui tulija teeb katki vooluringi, juuspeene (0,02) vasktraadist ringi, mis on jällegi veetud nii kaugele, et punkrit näha ei ole. Summeri pirisemisel on metsavennal aega hüpata laskepessa ja oodata, mis sünnib, kas tegemist on inimese, looma või linnuga, või hoopis vastasega. Viimasel juhul kohe tuli peale.

Metslooma või linnu tulekul ei tohi tulistada, reedab punkri asukoha. Piisab kui vaatate teda ja ta läheb ära.

1951. a. septembris pidasid kaks põdrapulli minu punkri lähedal Saru Räie otsas omavahelist löömingut nii, et vali sarveklõbin kostis mulle nagu vankrilõgin.

Võtsin kohe automaadi ja läksin „vankrilõgina“ suunas. Mööda loomade teerada tuli mulle vastu maruvihane põdrapull! Laskusin põlvele, valmis tulistamiseks. Tulija märkas mind 8 m kaugusel, lõi jalad harki, tunnistas mõne sekundi ja tegi võimsa hüppe kõrvale võssa!

Üksi elades oli mul suvel alati punkri ümber põõsastesse veetud kaks ringi peent samblakarva niiti. Alumine ring oli põlve-, ülemine ring rinnakõrgusel. Punkrisse koju tulles kontrollisin alati, kas niidid on terved, samuti õhtul päikseloojangu ajal, enne öörahu.

Väike loom või suur lind ajas katki alumise niidi, suur loom, lehm või põder mõlemad niidid, jättis ka sõrajäljed samblale. Inimene jälgi ei jätnud, vaid mõlemad niidid olid katki ...

Kui elatakse kahekesi punkris, on võimalik valvet pidada kogu päev, hämarast kuni päikeseloojanguni. Lisaks summersignaal ümber elukoha.

Vahetus toimub vastavalt ilmale, tund vihma või külmaga, kaks hea ilmaga.

Suurema, 4–10mehelise grupi puhul on oht suurem ja valvepost peab olema punkri juures väljas kogu aeg ööpäev läbi. Ohtlikus olukorras isegi kaks valvurit, üks punkri juures, teine kaugemal, võimaliku ohu suunal.

Kaugemal asuval valvuril peab olema hästi varjatud laskepesa, kus saab olla ka istuvas asendis. Signaalnupp punkrisse teatamiseks, paar-kolm elektrisüütega suundkildmiini relvastatud tulijate peatamiseks, mille nupud valvuri laskepesas.

Valvuril endal kaasas täis lahingukomplekt seljakoti ja ööpäevase toiduvaruga.

Valvur postil peab olema väljapuhanud ja kaine. Normaalse nägemise ja kuulmisega. Valvur postil näeb kõike, mis toimub tema nägemise ulatuses, kuuleb kõike, mis kostab tema ümber ja kaugemal.

Valvur postil on ise varjatud ja ei liigu, vaid seisab või istub oma laskepesas, ei suitseta, ei loe ega tee mingit häält, ei tegele millegi muuga peale vaatluse ja kuulamise.

Valvur postil peab punkrisolijaid hoiatama, kui punkrist kostab mingit häält, tuleb suitsu või lõhna.

Valvur postil tulistab hoiatamata ja pihta, kui asukohale ligineb võõras inimene relvaga käes. Üksik tulija, relv õlal, tuleb kinni pidada hüüdega: „Seis! Käed üles“ ja kohe signaal punkrisse.

Mitme relvastatud võõra tulekul valvur tulistab kõige lähemat ja siis teisi, laseb lahti miinid – see pidurdab ründajaid.

Iga punkrile liginev, nähtavalt relvastamata inimene tuleb kinni pidada, punkrisse signaal anda ja abi tulekul läbi otsida, punkrisse teda viia ei tohi! Üle kuulata kohapeal, esitada küsimused järjekorras: kes on temaga kaasas ja kus nad on? Kes on ta ise, nimi, elukoht, amet... Mida ta metsast otsib? Kelle ülesandel?

Kinnipeetu olek näitab palju: õige inimese silmist paistab imestus, vaenlase poolt saadetud luuraja väldib pilku ja tema olekust paistab hirm.

Kui tulija on kohalik kauaaegne metsavaht, siis on tema meelsus ja usaldatavus ju teada.

Ja toimida tuleb vastavalt tulnuka isikule.

Samuti kui on tegemist kohaliku elaniku, marjulise või seenelisega, peab metsavendadel olema eelteave kohalike elanike meelsuse kohta.

Kõige ohtlikumad olid võõraste linnaelanikest marjuliste ja seeneliste „dessandid“. Nad olid hulgani ja kui mõni neist punkri juurde tuli, siis oli ainus võimalus ta põhjalikult üle kuulata, kõik üles kirjutada, mis tema isikuga seoses, hoiatada, õhtuni kinni pidada ja kui sik ei olnud otsene vaenlane, siis vabastada ...

Igal juhul tuleb punker maha jätta!

Metsas liikuvad jahimehed olid aga meie vaenlased. Elu metsas näitas, et jahiseltside liikmeks võeti ja püssiluba anti ainult neile, kellel oli NKVD usaldus. Jahiseltside liikmed olid ka hävituspataljoni mehed. Mitte ükski korraldatud jaht ei toimunud nende osavõtuta.

Sellised talvised jahipidamised „loomadele“ olid samaaegsed jahipidamised ka metsavendade punkritele. (Metsavend Arnold Lindermanni punkri nuhkis üles „jahimees“ ja tulistas teda 8 mm haavlitega.)

See peab alati olema valmis pakitud ja relva kõrval varnas käepärast võtta. Metsavenna lahutamatu kaaslane rännakul. Tavaline, veekindlast presendist, külgtaskute ja laiade kanderihmadega mahukas seljakott kaitsevärvi või hall.

Seljakotis peab olema:

• Väljaspool taskutes laetud kassetid tema automaatrelvale 1 käsigranaat, 1 kildmiin lööksütiku ja peenest traadist antenniga jälitajatele.
• Veepudel suvel külma magusa teega, talvel termos kuuma teega.
• 1 kg leivakuivikuid riide-kilekotis.
• Plekktoosides sealihakonserve või sprotte.
• Katelok.
• Paar toosi tikke õhukindlas plastpurgis.
• Tugev, terav, tupega pussnuga, mis lõikaks ka puud.
• Painduv, 3 cm laiune, tihedate hammastega 50 cm pikkune saeleht, mõlemas otsas öösiga puust looga kinnitamiseks.
• Lusikas.
• Pudelike piiritusega 100 gr.
• Nohu, köha, kõhulahtisuse vastased tabletid, valuvaigistavad tabletid, mõni joodiampull, 1 gr kaaliumperm., steriilses pakendis 12 cm haavasidet 2 rulli.
• Puhtad villased ja puuvillased sokid.
• Suvel sõduri telkmantel, talvel hall tekk.
• 10 m pesunööri. Rull musta niiti nr. 10, nõel.
• Plastpudelis relvaõli 30 gr.
• 50 gr seepi, käterätt, taskurätte.
• Soola, suhkrut, teed.

Rännakseljakoti alatine valmisolek ei vaja enam tõestamist, meie ajal on see end korduvalt õigustanud.

Kui vaenlane tuleb, pole enam aega pakkimiseks.

Mitmemehelise grupi kohta peab kellelgi veel olema väike, 400 gr kirves õhukese teraga, sõdurilabidas, lõike- ja näpitstangid, viilike, taskulamp, küljelt valgustav ja nahast öösiga kuuenööbi külge kinnitamiseks.

Pean kohe ütlema, et see ei olnud meil vajalikul tasemel...

Piirdusime vaid isikliku vaatluse ja omastelt ja abistajatelt kuulduga. Peaaegu täiesti puudusid meil silmad ja kõrvad meie vaenlaste hulgas.

Surmavaenlasel olid aga silmad ja kõrvad elanike, kahjuks ka meie endi seas... See maksis meile palju noori elusid, verd ja pisaraid...

Olime selleks liig ausad ja usaldavad, et vaenlase agente läbi näha (Ahero Salme).

Mitte ükski võõrvõim ei ole toime tulnud ilma käsilasteta kohalike elanike hulgast.

Samuti teavad ka need käsilased vaenlasi, kellele nad teateid edasi annavad.

Meie ei osanud kasutada sunniviisilist värbamist kohalike kommunistide hulgast, kes elasid siin, oma kodudes koos peredega.

Nendelt oleks saanud teada palju nimesid, kelle vastu vaenlane huvi tundis, samuti palju vaenlaste nimesid, kes haarangutel osalesid... Haarangutele ei tulnud võõrvägi ilma teejuhtideta kohalike hulgast. Sidepidamine vaenlase käsilaste hulgast värvatud agentidega ei saa olla kokkulepitud ajal ja kohas vaid: „Kui meil vaja on, küll me teid leiame!“ Ei saa kasutada salajasi postkaste ega vahendajaid. Reetmise võimalus!

Metsavendadel peab olema täpne teave oma tegevuspiirkonnas elavate inimeste kohta.

Igasugu võõraste ilmumine ümbruskonda on juba ohu märk. Vaenlane kasutas luurajatena ära isegi „kurttummi“ kerjuseid, kes liikusid metsakülades ja näitasid näpuga oma suu peale!

Vahetati välja eestiaegsed metsavahid, asemele tulid uued, keda ei tuntud ega teatud nende päritolu. Suurt ohtu meie rahvale kujutasid sakslaste poolt Eestisse toodud sõjapõgenikud, kellest vene vägede sissetungi järel said kohapealsed vaenlase silmad, kõrvad ja „käed“, hävituspataljoni liikmed.

Määrab ära vajadus ja võimalus, see on millest jõud üle käib. Vaenlase kohta peab teada olema: asukoht, isikuline koosseis (arv), valve, side ja transport.

Eelluure peab teostama mitmelt poolt ja nii, et keegi ei taipaks, milleks...

Rünnakukava ei arutata suure grupiga, küll aga rünnatakse grupiga, kusjuures ründegrupp saab ülesandest teada vahetult rünnaku lähtekohal. Öisel ründamisel on eelised, paanika! Salastatus hoiab ära reetmise ja tagab ootamatuse.

Näide: metsavendade ründesalk lahkub oma asukohast. Vähemalt üks jääb kodu valvama. Talle öeldakse vaid: „Selleks ajaks oleme tagasi, kui siin midagi juhtub... ootad meid kohal, me tuleme sealt läbi.“

Kuhu minnakse ja milleks, teab vaid juht ja tema usaldusmees.

Jõudnud rünnaku lähtealusele, tehakse ettevõtmine kõigile teatavaks, arutatakse tegevuskava ja iga mehe osa selles läbi, keegi enam ei lahku! Kui on kaalukaid vastuväiteid, jääb rünnak ära. Et mehed on koos, võib rünnata mõnda muud objekti, mille kohta on teave olemas. Rünnakuobjektiks on julmusega silma paistnud vaenlase käsilased, vaenlase väiksed väeosad, üksikud autod „kõrgete“ tegelastega ja vaenlase „operatiivgrupid“, millest jõud üle käib. Arvestada tuleb sellega, et veoautotäie vaenlase sõdurite vangivõtmine lihtsalt auto peatamisega ei õnnestu. Kui neid juba rünnata, siis peab enne olema teekattesse paigutatud tankimiin, mis lõhatakse elektri abil momendil, kui auto on jõudnud miini peale.

Miiniplahvatus on ka signaaliks, mille peale tee ühel pool varjunud ründajad avavad tule nendele vaenlastele, kes veel peale plahvatust püsti hüppavad, relvad käes.

Vangivõetud haavatud vaenlastele antakse esmaabi, kuulatakse üle ja suvel jäetakse suure tee äärde, kust vaenlane nad ise üles leiab.

Oma haavatud tuleb kaasa võtta, sest surmavaenlane ei ole kunagi näidanud halastust.

Ründest eraomandi vastu, kaasa arvatud ka kommunistide isiklik vara.

Kättemaksust kommunistlike terroristide perekonnaliikmetele, meie ei saanud ju neid lugeda kaasvastutajaks perekonnapea või perekonnaliikme tegude eest, kui nad ei olnud kaastegelased terroris meie vastu.

Igasugu ründest rahulike elanike ja nende vara vastu, kes meid ei jälitanud ega kahjustanud.

Sellistest ettevõtmistest, mis võisid vaenlase löögi alla seada metsavenna omaksed ja abistajad. Enne kui mingit objekti rünnata, peab läbi mõtlema, milliseid tagajärgi see võib tuua.

Talvised rünnakud on eriti ohtlikud, sest ei õnnestu kaduda jälgi jätmata.

Tervisele on üliohtlik külmunud toidu söömine. Nii toidu kui joogi temperatuur ei tohi olla alla +9 °C! Kuivikuid võib närida, neis on nii vähe vett, et nad ei külmu.

Minu pika metsas elamise kestel on mul tulnud kuulda ja näha katsetest, mida minu kaaslased enda peal on proovinud.

Enn Luhtmaa: Kast võid talveks. Kaks vakka kartuleid küünlapäevani, kaks kevadeni. Ta elas talve üle, oli rasva läinud, kuid ei suutnud käia liikumatu eluviisi ja ühekülgse toitumise pärast. Ta polnud võimeline põgenema, kui teda oleks avastatud. Jaanipäevani põdes ta oma talveune tulemust.

Arvo Kalamees: Kuidas karu elab talve üle, maa all on ju soe. Ta ehitas omale talvepunkri sügavale maa sisse, et „soojem oleks“. Igaks juhuks ka ahjukese, kui...

„Kui olin kaks ööpäeva kütmata punkris vastu pidanud, siis olid mu riided niiskeks läinud. Ma pidin hakkama kütma.“ Niisiis tarkus tuli tagumikust pähe!

Meie „Kaitse Kodus“ ja mujal on ilmunud välismaa „tarkade“ „ellujäämise kursused“. Meie ei ela taigas ega tundras ja sellised nõuanded Eestis ei kehti.

Aastatuhandeid kestnud loomuliku arengu käigus on meie organism nii palju muutunud, et meie ei saa korilase kombel toituda toorest toidust, sitikatest ja juurikatest. Tundmatute bakterite sissesöömine viib kõhutõveni. Nii liha kui kala peab tulest läbi käima, kas keetmise, praadimise või suitsutamise teel.

Küll võib toorelt toiduks tarvitada marju, juurvilja, herneid, ube, nisu ja rukkiteri või need ära keeta, lisades soola.

Kalapüük on võimalik vaid suvel ja öösel, et keegi ei näeks (Sabbe hukkumine). Samuti võib jahti pidada ainult suvel või musta maaga, varitsusest täpse üksiklasuga. Tabatud loom või lind tuleb kohe viia mõnisada meetrit eemale varjulisse kohta ja seal lahata. Muidu võib juhtuda, et keegi tuleb paugu suunas ja langete ise kellegi saagiks.

Püüniste panemisega loomadele, lindudele ei tohi riskida. Kui püünis leitakse ja seda valvatakse, langete ise saagiks.

Ohtlikuks katseks tuleb lugeda ka täielikku maa all elamist, et nina üldse välja ei pista. Seda on meil proovitud ja loobuma sunnitud.

Pideva maa all elamisega kaasnevad ohud:

Avastamine: kui hästi punker ka ei oleks moondatud, sulab korstna ümbert ikkagi lumi ära!

Õhutorude otsad härmatuvad ja neist kerkib auru. Seda märkab iga inimene, kes punkri lähedale juhtub, läheb vaikselt ära ja teie ei tea sellest midagi, kuni granaadid punkrisse visatakse!

Punkrisse ehitatud käimla või konteiner hakkab haisema soojas ruumis!

Korstnast väljuvad sädemed kustuvad ja langevad lumele, reetes punkri asukoha. Teie aga magate maa all ega tea sellest midagi.

Elades kogu aeg maa all, ei näe ega kuule te midagi, mis toimub väljas!

Välisõhuga kokku puutumata ja liikumata eluviisi tagajärjel teie keha mandub ja teie ei ole enam võimeline võitlema, põgenema ega külmas õhus ellu jääma.

On tavaline toit ja peab sisaldama kõike Eestimaal kasvanut. Kui suvel on mitmekesine toit kergelt kättesaadav, siis talveks tuleb samuti varuda mitmekesine toidutagavara. Leivakuivikud ja leivajahu.

Igasugu supimaterjal: jahu, tangud, kruubid, sarvekesed, nuudlid, herned, oad, kaerahelbed, odrajahu, püülijahu sõre soustiks.

Rasvained: searasv ja taimeõli, suitsuliha, sealihakonservid, kalakonservid...

Hapukapsast 10 kg mehe peale talveks.

Suhkrut kilo kuus, soola, pipart, sibulaid, küüslauku, kohvi, teed.

Kartuleid ja juurvilja hoida punkris nari all põrandasse kaevatud süvendis.

Väga hea toiduvaru talvisteks blokaadipäevadeks on hästi puhastatud, kuivatatud ja tuulatud nisu- ja rukkiterad. Need purustatakse käsi-kohviveskis vastavalt vajadusele või pestakse leiges vees, leotatakse ja keedetakse pehmeks, tambitakse vedelaks pudruks, lisades soola ja rasvainet. See toit asendab ka leiba. Olen seda ise kasutanud mitmel talvel, kui muu toit oli lõpul.

Eelmainitud konteinerites säilivad viljaterad mitu aastat. Talvevaruna peab olema rohuks ka 3 l mett ja mõned liitrid viina.

Peab teda kaitsma külma ja tuule eest. Parim on villane, kulumisele vastupidav sõjaväeriie. Värvuselt metsaga ühtiv tumehall või samblakarva. Võib olla ka laiguline, kuid see näitab juba kaugelt, kellega on tegemist. Riietuse juurde ei tohi kuuluda mitte midagi läikivat ega helkivat: nööpe, neete, pandlaid. Sama kehtib ka peakatte kohta.

Riietus peab olema avar, võimaldama joosta, kükitada, roomata, ei tohi käimisel kahiseda. Sünteetiline riie ei kõlba, läigib, on külm, kahiseb ja kergelt rebeneb, ei saa nõeluda.

Talvel õhukesest presendist kattega kasukas.

Jalanõud.

Lahedad, laia nina ja laia säärega poolsäärikud nagu saksa „Halbstiefel“ olid. Kuid peenemustrilise kummitallaga nagu kalossidel, et ei jääks teravaid jälgi.

Lai nina selleks, et ei pigistaks varbaid kokku. Lai säär selleks, et saaks kiirelt jalga ja jalast ära võtta. Kitsad säärikud ja nöörsaapad metsavennale ei kõlba.

Külmal, vesisel ja lörtsisel ajal on asendamatud laia nina ja sooja voodriga kummisäärikud, alla -10 °C vene lubjavildid. Saabaste suurus tuleb valida nii, et sisse saaks panna õhukese kihi pehmeid, kuivi heinu sisetalla asemel, nii suvel kui ka külmal ajal. See hoiab sokid puhtad ja kuivad, niiskus koguneb heintesse. Kui pikal rännakul on see heinapadi läinud märjaks, visatakse ta ära ja pannakse seljakotist uued heinad asemele. Samuti kõlbavad rukki- või kaeraõled. Ülearune oleks lisada, et jalad peavad olema alati puhtad, sokid ja jalarätid puhtad ja kuivad.

Huvitav on siin ära märkida, et meie surmavaenlased tšekistid ei kandnud kunagi haarangutel ega tänavatel rahva seas liikudes vormiriideid!

Vormis esinesid nad ainult siis, kui nad oma asutuses vange üle kuulasid ja „töötlesid“! Kui „kõrgema“ võimu esindajad oleksid nad oma võimu teostamisel alati vormi kandma pidanud.

Ka hävituspataljoni kaltsakad ei kandnud vormi ega tunnuseid, isegi punast linti mitte! Vormis olid vaid NKVD sõdurid, kes haarangutel metsas punkreid ründasid.

Meil, metsavendadel, ei saanudki olla mingit ühist vormi, kandsime Eesti Kaitseväe, Kaitseliidu või Saksa vormikuubi ja mütse eesti märkidega. Püksid olid tavaliselt kodukootud, sest püksid kuluvad ruttu. Ka pesu pidi olema halli, sambla või rohelist värvi.

Päeval toimub ainult kinnise maastiku piires. Vältida tuleb teedevõrku, sildu, lagedaid alasid, metsasihti, tee- ja sihiriste, neid võivad valvata vaenlase salapostid.

Ümbruskonna kaart peab olema peas, suund võetakse päikese või kompassi abil. Teede ja sihtide ületamine toimub eelneva vaatluse järel kiirelt ja jälgi jätmata.

Salk liigub üks mees ees, silmside kaugusel, teise järel hanereas, silmside vahedega, ei mingit juttu, suitsetamist, kolinat ega raginat, ei murta oksi ega tehta jälgi.

Kui teejuht, esimene mees seisatab, peatuvad ka kõik teised, olles valmis vajaduse korral esimest tulega toetama.

Öine liiklus

Metsast väljuvaid teeotsi ei tohi kasutada, need võivad olla vaenlase valve all. Metsast väljumiseks tuleb kasutada metsaäärt, kus teed ei ole.

Juba päikeseloojangu ajaks tuleb olla metsaääres, jälgida, mis lagedal toimub ja alles pimeduse saabudes minna üle väljade, vältides teeriste ja teede kasutamist.

Asulas liikudes hoiduda peatänavates. Vajalikule majale ligineda õuepoolsest küljest, enne sisenemist majasse vaadata üle põõsad aias ja kas kõrvalhoonete uksed on väljast suletud. Vajalikku majja siseneb ainult üks, teine jääb välja.

Kui ollakse üksi, tuleb keegi majast õue ja räägite oma jutud.

Haigused tabavad inimesi ja levivad samuti inimeste kaudu. Metsas haigusi ei ole ja metsavend võib nad saada ja endaga punkrisse kaasa tuua, kui ta on suhelnud elanikega.

Oma kaheksa aastat metsas elamise kestel olin vaid üks kord gripis ja sellegi tõi mulle külast punkrikaaslane, kes sääl käis.

Külmetuse eest tuleb aga hoiduda, eriti jalad olgu puhtad, kuivad ja soojad.

Hoiduda tuleb ka suvel vee joomisest kraavidest, kus püherdavad metsloomad.

Teha tuleb väike puust salvedega ja kinnise kaanega kaev punkri juurde. Või kaevata turbasohu sügav auk, mis mõnekümne minutiga annab puhta joogivee, olgugi see vesi pruuni värvi.

Suvel piinavad metsas kärbsed, sääsed, parmud, sügisel põdratäid. Päeval tuleb kaitsta kaela ja nägu sääsevõrguga, magamise ajal rippuva võrguga roheliseks värvitud marlist. „Koduseid“ parasiite, nagu lutikad, kirbud, täid ja prussakad, metsas ei ole.

Asulatesse ja saunadesse tulevad täid koos vaenlase sõdurite ja kolonistidega. Pärast sõda olid talusaunad asustatud täide ja kirpudega.

Pärast talusaunas käimist pidi metsavend suvel oma puhta pesu seljast võtma ja läbi otsima. Alusetu on legend, et täid tulevad selga murest ja riietes magamisest.

Erilist ohtu kujutavad praegu Eesti metsadesse tekkinud puugid. Nende vastu võib kasutada peletavaid vedelikke, nagu kampripiiritus või petrool, mida määrida kaelale, kraele, varrukatele. Enne magama heitmist tuleb ihu ja pesu läbi otsida.

Nakkuse sihilik levitamine

1945. a. saadeti metsa marjuliste ja seenelistena isegi suguhaigusi põdevaid tüdrukuid, kes „õilsal“ eesmärgil abistasid „puudust kannatavaid“ metsavendi, kes siis olid juba sunnitud ravi otsima eriarstidelt, kes nendest teatasid „kuhu vaja“, millal patsient tuleb teatud kohta järgmisele raviseansile.

Meid päästis vaid see, et me võõrastega ei tegelenud, millegi alateadliku ohu tundel hoidusime võõrastele end näitamast.

Kuid selliseid juhuseid oli, kui mõned õienoppijad end „ära kõrvetasid“.

Kõikide sõdades on naisi kasutatud kõige alatumateks tegudeks, kusjuures naised alati ei taipagi, mida see neile kaasa toob.

Igal metsavennal peab olema varuks varjupaik või mitu, mida tema relvavennad ega omaksed ei tea. Just nimelt ei tea, sest nendelt võidakse see varjupaik välja peksta, kui nad seda teavad.

See varjupaik ei tohi olla metsavenna omaste, sugulaste ega üldiselt tuntud sõprade juures, sest need on vaenlasele teada.

Vaid kellegi ustava ja vaikida oskava inimese juures, kes teab vaid seda, et varjate võõra võimu eest. Kõike muud, mis puutub metsavenna tegevusse, kaaslastesse või kavatsustesse, ei tohi ka teile varjupaiga andja teada. See teadmatus on tema hingerahuks vajalik. Ja seal varjupaigas peate käituma nii, et teid ei nähtaks, kuuldaks ega suitsulõhna tuntaks. Et teile kuuluvaid esemeid ei märgataks, et söögilaual ei oleks teie taldrikut, jooginõud, lusikat, kahvlit, nuga. Ei midagi rohkem kui majas ametlikult elavate inimeste jaoks! Iga ootamatu külaline sellesse majja on juba kahtlane, miks ta tuli? Vähemagi kahtluse korral tuleb sealt lahkuda jälgi jätmata, teatamata kuhu ja kui kauaks... Ja sel juhul on hea, kui kusagil 3–5 tunni tee kaugusel on veel mõni varjupaik.

Metsavend ei tohi levitada mingit valeteavet, see võib pöörduda tema enda vastu. Näitena võib tuua Haukka-Tümmleri meeste hukkumist Võrumaal 28.12.45.

Isegi koolinoored teadsid, et on olemas raadioside välismaaga, tegelikult ei olnud. Kuuldused sellest aga jõudsid võimudeni, pandi mängu kõik vahendid ja mehed tapeti.

Meie salga mehed rahva nähes „tulid Vaskpalust ja läksid sinna“, levitati kuuldusi, et „Vaskpalus elatakse“, kuigi ei elatud... Asi läks lõpuks nii hulluks, et seda sõjast laastatud Koiva ja Mustjõe vahelist 4 x 9 km suurust metsa kammiti korduvalt isegi laigulises vormis eriväelaste poolt! Ja meie ise ei saanud seda metsa ka läbiminekuks kasutada.

Valeteate levitamine mingi koha, kavatsuse või isiku kohta võib viia vaenlase löögi alla mõne teise metsavendade salga või vaenlase pideva tähelepanu alla koha, mida teie ise ei saa enam kunagi kasutada.

Meie kuulsate metsavendade Ilpi, Kooviku, „Hirmsa Antsu“ ja teiste hukkumisele aitas kaasa ka see, et osa teiste meeste tegusid läks rahvasuus nende arvele ja kogu jõud suunati ainult nende vastu. Nende kuulsus sai nende hukuks ja muutus peale nende surma legendiks...

Valeinformatsiooni asemel olgu vaikus. Teod kõnelevad ise enda eest, neid ei tohi siduda reaalsete isikutega.

Iial ärge lootke nende peale!

Nõukogude okupatsiooni ajal müüdi miilitsast eriagentide kaudu puhtaid passiblankette, templid sees ja puha...

Pildi panna ja nime kirjutada võisid ise või lasta seda teha vene keele oskajal.

Kuid kõik need õiged ja puhtad passiblanketid olid ometi märgitud ja kes neid ränga raha eest ostsid, langesid lõksu kõik!

Metsavenna ainus pass on püstol, see kehtib alati, kui ollakse kiirem!

(Lätlaste staabiülem kukkus kätte, lootes valedokumentidele). Selliseid vahelejäämisi oli massiliselt.

Rõuge partorg Teplenko ei jäänud temale esitatud passiga veel rahule ja nõudis lisaks sõjaväepiletit... metsavend „esitas“ põuetaskust võetud „Waltherist“ partorgile kuuli silmade vahele... ja pääses.

Vene nimeline Varstu metsavend „esitas“ samal kombel oma „passi“ miilits Koit Rõõmusele.

Mineviku verised kogemused näitavad, et kõige raskemaid kaotusi tekitavad need, keda ei teata karta.

Olgu tegemist laitmatu päritoluga üksikisiku nagu Juhan Mäetalu alias Hundi-Juku või pastor Lattiku pojaga...

Või tundmatu metsavendade salgaga Lätimaal, keda usaldati, kutsuti oma punkrisse, kus peeti pidu ja öösel „kallid külalised“ tapsid une pealt kõik punkrielanikud!

Või endiste relvavendadega, kes ei pidanud metsas vastu. Alistusid surmavaenlasele, värvati ja saadeti tapja-agentidena metsa tagasi.

Kui mees on juba kord eelistanud alistumist vaenlasele, siis ei vääri ta enam usaldust.

Sellepärast ka, lähtudes ohutusreeglist: uusi liikmeid, keda isiklikult ei teata, oma hulka ei võeta, nendega sidet ei peeta!

1. Nuhkide ja provokaatorite kasutamine teadete kogumiseks elanike hulgas eestimeelsete kohta. Metsavendade pereliikmete ja kodude järgi valvamine reetmise eesmärgil. Nuhke värvatakse kohalike elanike hulgast, kes oskavad keelt, tunnevad elanikke ja ümbrust, eriti metsavahte ja teisi ametnikke. Kõige ohtlikumad nuhid on need, kes on värvatud sunniviisiliselt rahvuslaste endi keskelt.
2. Surmavaenlase loodud eriväljaõppega ja parima relvastusega hävitussalgad. Olles varustatud raadiojaamade ja autodega, on nad väga liikuvad ja ohtlikud. Metsapunkrite läheduse mineerimine on tõhus kaitse ja hoiatus nende vastu. Väsimatu valvsus ja ettevaatlikkus aitavad ka nende vastu.
3. Suurhaarangud sõjaväe abil on vaenlasele väga kallid. Suurte metsade sissepiiraminenja läbikäimine nõuab suuri jõude, palju aega ega saa toimuda märkamatult. Sellised suurhaarangud ei ole nii ohtlikud kui hävitussalgad. On olemas võimalused ohupiirkonnast kaduda, läbi hiilida või varjatud kohas läbi murda. Kuskil tihnikus maa sisse kaevuda ja kammijad mööda lasta.
4. Tuleviku sõdades hakkab Surmavaenlane kasutama metsade kammimisel marjulisi, seenelisi, loodusehuvilisi ja turiste, kes on varustatud täpse kaardi ja mobiiltelefoniga, käivad läbi kõikvõimalikud peidukohad ja seal nähtust kannavad kohe ette lähedal asuvale eriüksusele. Sellised agendid, Surmavaenlase silmad ja kõrvad reedavad end aga sellega, et on väga liikuvad, tungides tihnikusse, ja et neil on olemas kaart või mobiiltelefon – see võimaldab neid kohapeal ära tunda, üle kuulata ja vastavalt kohelda.
5. Surmavaenlane on alati oma tagalas kasutanud valvet sildadel, liikuvaid patrulle teedel, kontrollposte teelahkmetel ja liikluskeskustes, rongides, sadamates. Samuti öiseid läbiotsimisi majades „passikontrolli“ sildi all.