Elanikkonna­kaitse ja siseturvalisus

Eestis saab elanike organiseeritud ja süsteemsest kaitsest rääkida alates 1930. aastate teisest poolest, kui hakkas arenema kodanlik õhukaitse. Õhukaitse fookus oli kaitsel totaalsõja eest. Õhukaitse hõlmas eelkõige selliseid valdkondi nagu õhuoht, keemilised ründeained, tulekaitse, kollektiivkaitse, gaasikaitse ja esmaabi. Kodanlik õhukaitse tegeles ka taudide ohu ja vaenlase propagandaga, selgitustöö ja pääste- ja remonditegevusega, sh elutähtsa taristu (teed, sillad, elekter, sidevõrgud, reovee kanalisatsioon, gaasi- ja veevarustus) taastamisega.

Elanikkonnakaitse eesmärgiks saab pidada elanikkonna kaitsmist katastroofide ja loodustekkeliste sündmuste korral rahuajal. 1990. aastatel hakati paljudes riikides elanikkonnakaitse all mõistma elanikkonna ja kogu ühiskonna kaitsmist mistahes kriisiolukorras, kaasaarvatud sõjaajal. Alates 2000. aastast keskendub USA ja paljude Euroopa riikide elanikkonnakaitse nii sõjaliste kui ka rahuaja kriiside valmisolekule.

Nüüdisaegne elanikkonnakaitse on meetmete süsteem, mille eesmärk on inimese ja ühiskonna kaitsmine kriisiolukorras nii rahukui ka sõjaajal. See tähendab, et kaitstakse inimeste elu ja tervist ning põhiväärtusi, nagu demokraatia, õigusriik, inimõigused ja -vabadused, säilitades elutähtsad teenused, ning hoitakse ära või piiratakse varalist ja keskkonnakahju.

Nüüdisaegset elanikkonnakaitset iseloomustab mitu olulist põhimõtet:

• Esiteks on tegemist kõiki ohte kaasava laia ja kogu ühiskonda puudutava planeerimise alusega inimeste kaitseks nii rahu- kui ka sõjaajal;
• Teiseks on oluline kogu ühiskonda hõlmav sidusus ja ühine jõupingutus, kus on suur osa koostööl eri partneritega: inimeste, kogukondade, vabatahtlike, ettevõtjate, kohalike omavalitsuste ja riigiasutustega. Elanikkonnakaitse toetab senisest suurema kerksuse ülesehitamist.

Tõhus elanikkonnakaitse paneb rõhu kriisiennetusele ja -valmidusele, tähtsal kohal on varajane hoiatus ja teavitamine, elanikkonna teadlikkuse ja oskuste arendamine ning teaduspõhine, järjepidev ja usaldusväärne riskikommunikatsioon.

Et mõista elanikkonnakaitset, tuleb mõista ka kriisi. Tänapäevase teadusliku käsituse järgi on kriis alati seotud inimtegevusega. Võib öelda, et kriisid:

• omavad alati mõju inimtegevusele,
• ohustavad ühiskonna põhilisi väärtusi või norme ning tekitavad ühiskonnas ebakindlust,
• on ajaliselt ja sündmuste kulult ettenägematud, üldjuhul ootamatud ja ainukordsed,
• toovad kaasa olukordi, kus asutused on sunnitud tegema rohkem koostööd teiste ühiskonnagruppidega,
• nõuavad kriitiliste otsuste langetamist suures määramatuses.

Eristatakse tsiviilkriisi ja riigikaitselist kriisi. Esimese võib põhjustada loodustekkeline sündmus, nakkushaigus või katastroof, mis toob kaasa tõsised häired ühiskonna toimimises, seab vahetult ohtu inimeste elu ja tervise või põhjustab suure varalise, majandusliku või keskkonnakahju. Riigikaitselise kriisina mõistetakse ohtu põhiseaduslikule korrale, teise riigi sõjalist rünnakut või ohtu selliseks rünnakuks.

Uued esilekerkivad riskid

Uute esilekerkivate riskide all peetakse eelkõige silmas kliimamuutuste mõju ja negatiivseid muutusi ökosüsteemis. Lisaks kerkivad üleilmsete keskkonnaprobleemide riskid:

• üleilmne soojenemine
• süsihappegaasi emissiooni kasv
• kõrbestumine
• liigilise mitmekesisuse vähenemine
• mulla vaesumine
• maavarade ammendumine
• veekogude ja põhjavee reostus
• happevihmad
• õhusaaste
• märgalade ja vihmametsade hävimine, jms

Riskide hulka kuuluvad ka päikesetormid ja teised kosmose ilmaga seotud riskid ning geneetiliselt muundatud organismidega seotud riskid.

Hea riskikommunikatsioon on kahekõne ühiskonnaga ehk kahesuunaline infovahetus. Riskikommunikatsioon ei tohi jääda ühekordseks kampaaniaks. See peab olema järjepidev tegevus läbi erinevate kommunikatsioonikanalite. Ilma järjepidevuseta tekib ühiskonnas usaldamatuse ja tegevusetuse tunne.

Riskikommunikatsioon on vajalik meede, et aidata kriisidega paremini toime tulla. Eriti tähtis on see nende kaitsemeetmete puhul, mis vajavad kaitsva mõju saavutamiseks inimeste õigeaegset, sihipärast ja teadlikku tegutsemist. Seetõttu on oluline:

• õppida iseseisvalt hakkama saama elutähtsate teenuste katkemise korral,
• soetada koduseid varusid pikaajalisteks kriisideks,
• olla valmis evakuatsiooniks ja varjumiseks,
• lahkuda ohualast õigel ajal (nt üleujutuse korral).

Ohuteavitus

Kriisiolukorrast ning olukorra lahendamisest teavitamine on kriisikommunikatsiooni osa ja see on üks kriisi lahendamise meetmetest. Kui kriisikommunikatsioon toimib hästi, aitab see kaasa riigi kui terviku usaldusväärsuse tagamisele ja olukorra lahendamisele. Kriisiolukorda iseloomustab olukorra kiirus ja määramatus, mis tekitab inimestes ebakindlust, ning infovajadus suureneb. Seetõttu peab teave olema praktiline, lühike, selge ja konkreetne ning avama ohu olemuse, tõsiduse ja piirkonna. Samuti tuleb elanikke teavitada sündmuse lahendamise käigust ja selle võimalikust kestusest.

Kriisikommunikatsiooni esimene etapp on ohuteavitus, mille eesmärk on inimeste õigeaegne teavitamine kriitilise sündmuse vahetust ohust ning anda vajalikke käitumisjuhiseid. Selleks luuakse ja kasutatakse erinevaid kanaleid ja vahendeid, mis võimaldavad õigel ajal ohu eest hoiatada võimalikult paljusid ohupiirkonnas viibivaid inimesi.

Varjumine

Elanikkonnakaitse lähtekohaks on elanike kaitsmine nende alalises elukohas ning siin on esmane kaitsemeede varjumine. Varjumine tähendab ajutist ümberpaiknemist ohustatud alalt sobivasse ruumi või ehitisse isiku elu ja tervise kaitseks. Kui inimesed juba on mingis hoones sees, siis tuleb neil sinna ka jääda (nt kodu, töökoht, kool) ning järgida edasisi juhiseid (püsida akendest eemal jne). Varjumine on vajalik ka sõjalise ohu (õhurünnak, lahingutegevus linnas ja tiheasustusalal) ja tsiviilkriiside korral (äkkrünnak, radioaktiivse saaste või keemilise aine levimine).

Ulatuslik evakuatsioon

Ulatuslik evakuatsioon on kriisiolukorra või selle ohu korral elanikkonna ajutine ümberpaigutamine ohutusse asukohta. Evakueeritakse eelkõige neid, kes iseseisvalt ohutusse keskkonda liikuda ei saa või kel puudub ohutul alal alternatiivne elukoht. Ulatuslikku evakuatsiooni viib ellu Päästeamet.

Elutähtsad teenused või kriitiline infrastruktuur on teenused ja taristu (hooned, erinevad tehnilised rajatised), mis on riigile ja elanikkonnale olulised igapäevaseks toimimiseks. Need tagavad meile turvalisuse, elu ja tervise kaitse ning üldise heaolu.

Kuidas sidekatkestuseks valmis olla?

• Kirjuta kindlasse kohta üles kõige olulisemate isikute telefoninumbrid, kellega võib kriisiolukorras tekkida vajadus suhelda (pereliikmed, lähedased, naabrid, hädaabi- ja infonumbrid).
• Soeta endale (päikese)patareidel või alalisvoolugeneraatoril töötav raadio. Uudiseid ja kriisiinfot saad kuulata ka autoraadiost.
• Hangi nutiseadmesse mobiilne internet, sest kodune internetivõrk sõltub elektrist.
• Hoia kodus hädavajalikku sularaha.
• Tee endale selgeks, kus asuvad lähimad kohad, kuhu saad sidekatkestuse korral hädaabi kutsumiseks ise kohale minna (päästekomando, politseijaoskond, kiirabi, haigla jne).
• Kasuta vabalevis olevate telekanalite jälgimiseks toa- või katuseantenni.

Turvalisuse all mõistetakse stabiilset elukeskkonda, kus inimene tunneb ennast kaitstult, tagatud on tema heaolu, ohutus ja kindlustatus, kuid mille kujundamisele ta ise kaasa aitab. Siseturvalisus on suuresti Siseministeeriumi valitsemisala tegevusvaldkondi kokkuvõttev termin, kuid turvatunne sõltub ka majanduslikust ja sotsiaalsest toimetulekust, tervishoiuteenuste kvaliteedist ja kättesaadavusest, hariduse korraldusest, tööalasest kindlustundest jne. Turvalisus algab meist endist: üksteisest hooliv käitumine loob võimalused ühiskonna turvalisuse säilitamiseks ja suurendamiseks.

Millised ametkonnad juhivad kriise?

Päästeamet

Päästeameti viis põhivaldkonda on ennetustöö, ohutusjärelevalve, päästetöö, demineerimistöö ja kriisiohje. Päästeamet korraldab ka täidesaatva riigivõimu asutuste ja kohaliku omavalitsuse üksuste vahelist koostööd ning nõustab omavalitsusi kriisohje korraldamisel.

Päästeamet juhib kriisi lahendamist päästesündmuse korral (tulekahju, plahvatus, transpordiõnnetus, keskkonnareostus, loodustekkeline sündmus jm) ning on juhtiv asutus elanikkonnakaitse korraldamisel.

Politsei- ja piirivalveamet

Politsei- ja Piirivalveameti peamised ülesanded on seotud avaliku korra tagamisega, süütegude uurimise ja ennetamisega, piiri valvamise, merepääste ning isikut tõendavate dokumentide väljastamisega.

Politsei- ja Piirivalveamet juhib kriisi lahendamist politseisündmuste korral (massiline korratus, põgenike massiline sisseränne, äkkrünnak, merepäästesündmus jm).

Siseturvalisust tagavaid asutusi on veel, näiteks:

• Siseministeeriumi infotehnoloogia- ja arenduskeskus (SMIT) on riigi suurim IT-asutus, kes loob ja haldab elupäästeks ja siseturvalisuse tagamiseks vajalikke infosüsteeme.
• Sisekaitseakadeemia on siseturvalisuse valdkonna hariduskeskus, kus erialaspetsialiste valmistavad ette pääste-, finants-, justiits- ning politsei- ja piirivalvekolledž.
• Riigikantselei ülesanne on arendada riigi kriisideks valmisoleku süsteemi ja toetada kriisikindluse parandamist riigis tervikuna.
• Põllumajandus- ja Toiduamet koostab loomataudi riski analüüsi ja juhib loomataudist põhjustatud kriisi lahendamist.
• Terviseamet juhib kriisi lahendamist ulatusliku mürgistuse ja epideemia korral.
• Riigi Infosüsteemi Amet juhib küberintsidendist põhjustatud kriisi lahendamist.
• Keskkonnaamet juhib kriisiolukorra lahendamist riigisisese kiirgusõnnetuse korral ning kiirgusõnnetuse korral naaberriigis, kui sellel on piiriülene mõju.
• AS Eesti Varude Keskus haldab kriisiolukorraks vajalike elutähtsate kaupade varumist ja hoiustamist ning korraldab nende kasutuselevõtu.
• Kaitsevägi ja Kaitseliit toetavad tsiviilsektorit siseturvalisuse tagamisel ja päästesündmuse lahendamisel. Lisaks juhib Kaitsevägi Eesti merealal merereostusest põhjustatud kriisolukorra lahendamist. Naiskodukaitse toetab kriiside korral elanikkonda.

Eesti riik kaitseb oma kodanikku nii kodu- kui ka välismaal. Välismaal hätta sattudes on võimalik saada konsulaarabi lähimast Eesti saatkonnast või aukonsulilt. Kui konkreetses riigis neid pole, tuleb ühendust võtta Eesti Välisministeeriumiga või leida mõne Euroopa Liidu liikmesriigi saatkond (nt Saksamaa, Soome, Rootsi vm saatkond), kes on kohustatud Eesti kodanikku kui Euroopa Liidu kodanikku abistama.