Väljavõte Ronald Reagani päevikust 26.03.1982

Nüüd tõestasid majandusstatistika ja luureraportid, mida ma sain igapäevastel rahvusliku julgeoleku nõukogu istungitel, reaalselt, et kommunism, nagu me seda tundsime, ei seisa kokkuvarisemise äärel mitte ainult Nõukogude Liidus, vaid kogu idablokis. Nõukogude majandust hoiab koos vaid heinapallinöör; see oli lootusetu olukord osalt tohutute kulutuste tõttu relvastumisele. Poolas ja teistes idabloki riikides oli majandus samuti kaoses ja vangistatud nõukogude impeeriumis kostis natsionalistlikke hääli.

Paneb imestama, kui kaua nõukogulased suudavad oma impeeriumi tervena hoida. Kui nad mingeid muutusi ei tee, on mulle selge, et aja jooksul variseb kommunism kokku omaenda raskuse all, ja ma kaalusin, kuidas me riigina saaksime kasutada neid pragusid nõukogude süsteemis, et seda hukku kiirendada.

Ronald Reagani 1982. aasta 8. juunil Briti parlamendis peetud kõne

Saatuse pilkena oli Karl Marxil õigus. Me seisame täna tõepoolest silmitsi revolutsioonilise kriisiga, kus majandusliku korra nõuded on otseses vastuolus poliitilise korra nõuetega. Kuid see kriis ei valitse mitte vabas, mittemarksistlikus Läänes, vaid marksismi-leninismi hällis, Nõukogude Liidus. [---] Aastast aastasse pumpab ületsentraliseeritud nõukogude süsteem, milles pole või on väga vähe stiimuleid, oma parimad ressursid hävitustööks vajalike vahendite tootmisse. Majanduskasvu pidev aeglustumine ning sõjatööstuse toodangu kasv paneb nõukogude inimeste õlgadele raske koorma. Meie ees on poliitiline struktuur, mis ei vasta enam oma majanduslikule baasile, ühiskond, kus tootlikke jõude takistavad poliitilised jõud. [---]

See, mida nüüd kirjeldan, on pikaajaline kava ja lootus – vabaduse ja demokraatia võidukäik, mis jätab marksismi-leninismi maha ajaloo tuhahunnikusse, nagu sinna on jäetud teised türannia liigid. [---] Meie sõjaline tugevus on rahu eeltingimus, kuid lubage mul selgitada, et me säilitame seda tugevust lootuses, et seda ei kasutata mitte kunagi, sest maailmas praegu toimuvas võitluses ei ole relvaks pommid ega raketid, vaid tahe ja ideed, proovile pannakse meie vaimne kindlameelsus, meie väärtushinnangud, meile olulised tõekspidamised, meie südameasjaks olevad ideaalid.

Britid teavad, et tugeva juhtimise, piisava aja ja väikesegi lootuskiire korral võtab headus end kokku ja võidutseb lõppkokkuvõttes kurja üle. [---] Ma olen sageli imestanud pelglikkuse üle, mida mõned meist läänemaailmas tunnevad, kui nad peavad seisma nende ideaalide eest, mis on nii palju aidanud ära teha inimeste lootusetu olukorra ja meie ebatäiusliku maailma raskuste leevendamisel. See vastumeelsus kasutada seda meie käsutuses olevat võimast ressurssi meenutab mulle üht vanadaami, kelle kodu sai pommitamisel pihta. Kui päästjad ringi vaatasid, leidsid nad majast ainukese asjana alles jäänud trepi tagant pudeli brändit. Et vanadaam oli vaevu teadvusel, avas üks päästjatest pudeli, et anda talle sellest lonksuke juua. Vanadaam toibus jalamaid ja ütles: „Oodake nüüd, oodake, pange see tagasi. See on mõeldud hädaolukordadeks.” [Naer]

Ning praegu ongi hädaolukord. Ärgem kartkem enam. Leidkem üles oma tugevus. Äratagem lootust. Öelgem kogu maailmale, et uus ajastu ei ole mitte üksnes võimalik, vaid ka tõenäoline.

Nõukogude dissident N. Šaranski Reagani poliitikast

Kui Reagan astus ametisse, ja tegelikult kogu tema presidendiks olemise aja, uskusid vaid vähesed, et NSVL seisis kokkuvarisemise äärel. [---] Õnneks nägi Ronald Reagan Nõukogude Liitu teisiti. Selle asemel, et haigele ühiskonnale kätt ulatada, milleks pingelõdvenduse advokaadid teda kutsusid, oli Reagan otsustanud survet tugevdada. Reagan leidis, et Ameerika peab kasutama vaba ühiskonna ja turumajanduse eeliseid külma sõja võitmiseks. Nüüd tunduvad Reagani arusaamad ja poliitika igati mõistetavad. Kuid sel ajal neisse nii ei suhtutud. Sovetoloogid kirjeldasid Reagani loobumist pingelõdvendusest ja katset „purustada NSV Liit kui maailma suurvõim, ning kui võimalik, koguni kommunistlik süsteem” „sovetofoobia äärmusliku vormina, patoloogilise, mitte aga tervemõistusliku lähenemisena Nõukogude Liidule”. Õnneks ei pööranud Reagan oma kritiseerijatele mingit tähelepanu. [---] Kritiseerijad olid ka raevus, kirjeldades Reagani nõndanimetatud tähtede sõja initsiatiivi ohtliku mõõgatäristamise ja hullu avantüürina. Kuid Nõukogude juhtkond oli meeleheitel. Nad olid alati lootnud hoiduda võidurelvastumisest kõrgtehnoloogiliste relvasüsteemide alal ning arendada relvastuse võidujooksu tehnoloogiliselt vähearenenud relvastuse alal, kus „hirmuühiskonna” mahajäämus pole nii nähtav. Aastaid hiljem tunnistasid Gorbatšovi nõunikud, et arusaamine, et NSVL ei suuda iial konkureerida tähtede sõjaga, sundis neid lõpuks nõustuma reformide vajalikkusega. [---]

Ühel päeval andsid minu nõukogude vangivalvurid mulle lugeda Pravda viimast numbrit. Terve esileht oli täis president Reagani sarjamist selle eest, et tal oli häbematust kutsuda Nõukogude Liitu „kurjuse impeeriumiks”. Seintele koputamise ja läbi kanalisatsioonitorude rääkimise kaudu levis sõnum Reagani „provokatsioonist” kiirelt üle kogu vangla. Dissidendid olid ekstaasis. Lõpuks ometi oli vaba maailma liider rääkinud tõtt – tõtt, mis põles meist igaühe südames.

Nõukogude vastupropaganda näide

„Keskpärane näitleja, kes mängib hästi halva presidendi rolli.” Nii lihtsalt, lühidalt ja löövalt iseloomustas üks Inglise suur ajaleht Ronald Reaganit. Tõepoolest, USA president ilmub peaaegu iga päev teleekraanidele suures plaanis, tal on endise seiklus- ja löömafilmide õilsa kangelase sümpaatne nägu ja väljendusrikas miimika. Ameerika „elulisi huve” kaitstes naeratab ta võluvalt, kurvastab kaasakiskuvalt, vihastub veenvalt. Viimasel ajal mängleb tema näol kahetsev-murelik ilme: näete, kuidas ma tahan, kuidas ma ihaldan rahu, aga Nõukogude Liit, see kõige kurja juur, ei suvatsenud minu delegatsiooniga Genfis enam rääkidagi. Ja ainult rahu huvides olen ma sunnitud „Pershingud” ja muud raketid Euroopasse saatma. Ainult rahu huvides! [---]

Kõneldes rahust, tuleb Reaganil ühtaegu sklerootiku, mälukaotanu ilme näole manada. Ta ei ole ammu enam nii vihast nägu teinud kui rohkem kui aasta tagasi Inglise parlamendis, kus ta kuulutas välja järjekordse ristisõja kommunismi ja Nõukogude Liidu vastu. Rahuingli nägu tehes katsub ta unustada, et tema oli ju „esimese löögi” ja „piiratud tuumasõja” doktriini väljakuulutaja, et „Pershingud” on just „esimese löögi” andmiseks mõeldud. [---]

Lääne-Saksamaa kantsler Helmut Kohi, kes peab Reaganit Euroopas dubleerima, on hoopis viletsam näitleja. Tema nägu pole nii väljendusrikas, pigem on see ühetaoliselt nõutu: kuidas küll veenvalt, emotsionaalselt tõestada, et „Pershingud” on tõepoolest rahu kindlustajad, kui kolmveerand elanikest on ägedalt rakettide vastu ega tee muud, kui marsib protestidemonstratsioonidel.

Rahuvõitlejate „rahustamiseks” on suurte politseivägede kõrval massiliselt käiku lastud igasuguseid trükiseid, mis kordavad lakkamatult Reagani lemmikväiteid: rahuliikumine on „kommunistide intriig”, rahuliikumises on mängus „Moskva käsi”. Vähegi mõtlevad inimesed kogu maailmas mõistavad, kuivõrd naeruväärsed on säärased väited. Kui Tšiilis algasid suured demonstratsioonid Pinocheti fašistliku diktatuuri vastu, korraldasid Santiago naised võimsa demonstratsiooni nälja vastu, kolistades tühjade kastrulite, padade ja pannidega. Prantsuse suur kodanlik ajaleht Le Monde avaldas sel puhul vaimuka karikatuuri, varustades selle Reagani ütlusega: „Ma olen kindel, et need kastrulid on Nõukogude toode”. [---]

Reagan oli mänginud viiekümnes filmis. Tõsi küll, erilise menuta. Ja ega ta ise kah olnud veendunud oma näitlejameisterlikkuses, kuid ta teadis, et tal on võimsad ja võitmatud režissöörid ja Stsenaristid California suurima oligarhilise rühmituse näol, mille eesotsas on „Bank of America” San Franciscos. Peaaegu kõik filmid, milles ta oli mänginud, olid selle rühmituse toodetud. Filmid olid muidugi kõrvalprodukt. Peamine oli ja on pommitajad ja pommid, raketid ja muu säärane, sealhulgas ka raketid MX. Ja et see toodang võiks aina suureneda, aina suuremaid kasumeid anda, selleks panid võimsad režissöörid ja stsenaristid Reagani ka USA presidenti mängima. Ja nüüd ta siis mängibki.