Mitmekultuuriline ühiskond

Ühiskondi, mis on elanud muust maailmast üsna eraldatuna ning edendanud omanäolist kultuuri, nimetatakse ühekultuurilisteks. Samas, ühiskondi, mis koosnevad põhiliselt sisserändajatest, nimetatakse mitmekultuurilisteks. Ühed traditsioonilisemad ühiskonna mitmekultuurilisuse näitajad on ühiskonnas räägitavad keeled ja esinevad rahvused. Tegelikult on aga ühiskondade mitmekultuurilisusel palju aluseid: võib rääkida näiteks maa- ja linnakultuurist või noortekultuurist, sest maal ja linnas elavate inimeste elustiil on erinev, samuti on noortel omad eelistused ja hoiakud võrreldes vanemate inimestega. On ka võimalik vaadelda naisi ja mehi eri alakultuuride esindajatena.

Mitmekultuurilisus propageerib kultuurilist mitmekesisust kui väärtust omaette. Mitmekultuurilisus toimib paremini niisugustes ühiskondades, kus on palju erinevate kultuurikandjate rühmi ning kus poliitiline süsteem toetab väljendusvabadust ja soosib kultuuride vastastikust tundmaõppimist. Mitmekultuurilise ühiskonna tugevused on järgmised aspektid²⁰.

• Mitmekultuuriline ühiskond on põnev, selles levivad mitmekesised ideed ning on võimalik kogeda erisuguseid stiile ja olukordi. Kogedes enda kõrval teistsugust ning analüüsides erinevusi, märgatakse ja avastatakse paremini ka sarnasusi ja ühisosa.
• Mitmekultuurilises ühiskonnas (eriti sellises, kuhu immigrandid on saabunud suhteliselt hiljuti) on vähemused sageli olukorras, kus nad peavad olema tugevad ja leidlikud. Sellistena muudavad nad terve ühiskonna tugevamaks ja uuenduslikumaks.
• Mitmekultuurilise ühiskonna liikmetel on tänu paljude kultuuride mõjudele võimalik kujuneda mitmekesisteks, tolerantseteks ning dünaamilisteks isiksusteks. Väärtushinnangud ja demokraatia mõiste on sellises ühiskonnas laiemad.
• Maailm muutub üha enam vastastikku sõltuvaks nii majanduslikult, poliitiliselt kui ka sotsiaalselt. Eri kultuuridega kontaktis olles suudetakse edukamalt ühendada eri süsteeme ning parandada sellega kogu maailma sidusust. Mitmekultuuriline riik on oma olemuselt rahvusvahelisem ning sellises riigis mõistetakse paremini ka ülejäänud maailma. Mitmekultuurilisus annab tänapäeva riigile dünaamilise ja areneva imago.

Vastukaaluks saab esitada ka mitmekultuurilise ühiskonna nõrkusi või ohte. Näiteks

• On selliseid mitmekultuurilisi ühiskondi, kus iga rühm säilitab oma erijooni, kuid ühisväärtuste leidmise ja väljatöötamisega ei tegelda. Kui kultuurirühmad on sotsiaalselt alla surutud ning neil on ülejäänud ühiskonnaliikmetega suhtlemisel probleeme, siis teravnevad väärtushinnangute konfliktid.
• Ühiskondades, kus on allasurutud vähemuskultuure, levivad kergesti ideed kultuuride hierarhiast – enamuskultuuride kandjad arvavad, et nende kultuur on kõrgem ja parem kui vähemuste oma. Vähemuskultuuridesse kuulujatel on suuremaid probleeme töö leidmisel ja ühishüvedest osasaamisel. See omakorda kallutab neid kergemini kuritegevusele.
• Kui vähemuskultuuridele pööratakse vähe tähelepanu, siis neid ka ei mõisteta. Vähesest mõistmisest pole kaugel vääritimõistmine, mis on kõige sagedamini konfliktide allikaks. Nii tekivad näiteks müüdid mõnest rahvast kui patuoinast. Vähemusi võidakse süüdistada mõne ühiskonnaprobleemi põhjustamises.
• Mitmekultuurilises ühiskonnas võetakse vahel kuulda vaid domineerivate rühmade häält ning teisi eiratakse. Mitmekultuurilisuse respekteerimise sildi all hoiab mõni valitsus tegelikult kontakti vaid vähemuste esindajatega, tõstes neid esile kui eliiti ning lõhestades sellega tervet kogukonda.

Eesti rahvastiku koosseisus toimus Nõukogude ajal murranguline muutus. 1930ndate lõpus oli eestlaste osakaal rahvastikus ligi 90%, aga 1980ndate lõpuks moodustasid eestlased vähem kui 2/3 elanikkonnast. 2011. aasta rahvaloenduse andmetel elab Eestis püsivalt 192 rahvuse esindajaid. Suuremad rahvusrühmad Eesti püsielanike hulgas on eestlased (889 770 = 68,7%), venelased (321 198 = 24,8%) ja ukrainlased (22 302 = 1,7%). Valgevenelaste (12 419) ja soomlaste (7423) osatähtsus jääb alla 1%. Üle saja esindajaga rahvusi on Eestis kokku 37. Teisisõnu on Eesti paljurahvuseline ühiskond. Lisaks võib öelda, et enamik eestlasi on teiste rahvustega segunenud ning täiesti puhastverd eestlast pole olemas.

Mõnevõrra problemaatiliseks teeb mitmekultuurilise Eesti mõistes see asjaolu, et riik on üles ehitatud rahvusriigi aluspõhimõttel. Põhiseaduse preambul sätestab, et Eesti riik „peab tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade”. Võib arvata, et eesti keele ja kultuuri kaitsmise ning samal ajal vähemustele oma keele ja kultuuri tagamise probleem jääb Eestis ka edaspidi päevakorda. Kuna suurim vähemusrühm on venelased ning Vene riigil on oma huvid oma „kaasmaalaste” kaitsmisel ja toetamisel, on teema ka poliitiliselt tundlik. Sageli saab Eesti rahvusvahelisel areenil ka etteheiteid. Nt Amnesty Internationali 2017. aastal, et määratlemata kodakondsusega inimeste arv on 80 000 s.o 7% rahvastikust ja enamik neist on vene keelt kõnelevad inimesed. Suur osa rahvusvahelistest inimõigusorganisatsioonidest pole Eestis inimõiguste rikkumist tuvastanud. Samas näitavad lõimumisteemalised uuringud ühiskonna kihistumist ka etnilistel põhjustel, mis nõuaks riigilt suuremat panust sallivuse edendamisse. Ajalooliselt on Eesti olnud eesrindlik vähemuste kultuuride kaitsja. 1926. aastal võeti Eestis vastu vähemusrahvuste kultuuriautonoomia seadus, mis andis teistest rahvustest inimestele seadusliku tagatise oma rahvuskultuuri säilitamiseks ja arendamiseks.

MITMEKULTUURILINE Ameerika

USA Ameerika Ühendriikides on immigratsioon ühiskonda mõjutanud alates 19. sajandi esimesest poolest. Ameerika paljurahvuselist ühiskonda kirjeldati kuni 1970ndateni nn sulatuspoti metafooriga. Immigrandid ja immigrantide rühmad sulandusid Ameerika ühiskonda omal kiirusel ja moel. Ehkki sulatuspoti metafoor on veel praegugi USA-s laialt levinud, on sotsioloogid ja ajaloolased seda alates 1970ndatest kritiseerinud kui kultuurilise mitmekesisuse homogeensesse vormi surumist. Sündis salatikausi metafoor, mis rõhutab assimileerimise asemel kultuuriliste eripärade säilimist üksteise kõrval elades.