Tarvilidsõ sõna:
Oraval om korgõn puuladvan ossõst koet pesä. Tuu om voodõrdõt kuiva hainaga. Tuisudsõ ilmaga tä topp pesämulgu kinni ja süü sügüse koratuisi ja .
Kahr ehitäs sügüse maahasadanu puu juuri ala pesä ja jääs talvõs uinahustõ.
 |  |
Siil ehitäs uma pesä kuionuist lehist, samblõst ja hainakõrsist. Sääl tä tõmbas hindä kerrä ja maka terve talvõ. Paks lumõkõrd hoit timmä iist.
Jänes ja lahits piät talvõl pallo liikma, et süvvä kätte saia. Valgõ om kaitsõvärm. Nii ei näe näid .
Sügüse lätt eläjil karv .
Naha ala korjus paks rasva .
Tuu kaits külmä iist. Rasvatagavara avitasõ üle ellä ka noid päivi, ku süvvä om veidü.
Tarvilidsõ sõna:
Korgõ lumõ alt om mõtsaeläjil rassõ kätte saia. Siin saa mõtsaeläjit avita.
 |  |
Jänese ja põdra söövä hää meelega haavo ja . Mõtskitsilõ omma mõtsa tettü söögiseime.
Sinnä viiäs joba sügüse ja vihto.
Sääl om ka suula lakmisõ jaos.
Mõtstsiolõ viiäs mõtsa ja sügüse koratuisi tammõtõhvõ.
Talvõl omma' kala' viin all.
Lumpõ ja järvi põh´an mua sisen eläse' talvõ üle .
Kandõ all omma' .
Pesä
Uus (urg)
Kuup
