Sõda ja sõjapidamine

Kõik tegevused sõjas toimuvad teadmatuse atmosfääris ehk „sõja udus“. Mõlemad pooled püüavad vähendada oma teadmatust, kogudes luureandmeid ning analüüsides ja sünteesides vastase võimalikke tegevusi. Siiski peavad kõik sõjas osalejad leppima sellega, et kunagi ei saa olema täielikku teadlikkust ei hetkeolukorrast ega ammugi mitte tulevikust. Seda enam tuleb enda tegevusi ja plaane teise poole eest varjata. Selleks kasutatakse varjamist, maskeerimist ja pettetegevusi. Teadmatus sunnib võitlevaid pooli riske võtma, sest vaatamata ideaalse teadmise puudumisele ei saa paigal seistes ja oodates sõjas edukas olla. Sõjas on risk normaalne ja vältimatu nähtus.

Teadmatus loob ka positiivseid võimalusi. Võimalused on sündmuste soodsad pöörded, mida ei saa mõistlikult ette näha või mille üle pole kummalgi poolel kontrolli. Võimalused tuleb ära kasutada. Samas, haarates võimalusest koondada oma põhipingutus ootamatult avastatud vastase nõrga positsiooni vastu, peab juht arvestama ka riskiga, et tema üksus võib sattuda hoopis surmalõksu vastase näiliselt nõrga positsiooni sügavuses. Juht kasutab sellises olukorras hinnangu andmiseks ja otsuse tegemiseks oma kogemusi ja tunnetust ehk vaistu ning planeerib tegevused sellise riski maandamiseks.

Sõda ei toimi kunagi korrapäraselt. Sõjas muutub enamik plaane kehtetuks, juhtnööridest saadakse valesti aru ja side katkeb. Korratus süveneb ajas. Muutuv olukord paneb võitlejaid improviseerima, kuni tegevus ei vasta enam algsele plaanile. Sõjas ei saa keegi kunagi omada detailset kontrolli üksikute sündmuste üle. Pigem peab üritama kontrollida sündmuste üldist kulgu. Edu saavutamiseks peab olema võimeline tegutsema korratuse tingimustes. Tuleb otsida võimalusi korratust ise luua ja kasutada seda relvana vastase vastu.

Hõõrdumine on jõud, mis avaldab igale tegevusele takistust ja neelab energiat. See teeb lihtsad asjad raskeks ja rasked asjad võimatuna näivaks. Hõõrdumised võivad olla vaimsed, nagu otsustamatus, või füüsilised, näiteks vastase tuletegevus takistusel, mis on vaja läbida. Sõjas osalejate eesmärk on hõõrdumisest sõltumata võidelda edukalt. Suurim jõud sellest üle olla peitub vaimu ja tahte tugevuses (moraalne jõud). Püüdes üle olla enesele toimivatest hõõrdumistest, peab suurendama hõõrdumist vastases, et nõrgestada tema tahet võidelda.

Iga sündmus sõjas on teatud tingimuste koosmõju ajutine tulemus, mis loob uued probleemid ja nõuab uusi lahendusi. Seega ei saa ühtegi episoodi sõjas vaadata eraldiseisvana. Sõda on voolav nähtus ja nõuab seetõttu paindlikku lähenemist. Edu sõltub suutlikkusest kiiresti kohaneda muutuvate oludega ja aktiivselt kujundada sündmusi oma kasuks.

Sõjategevus koosneb arvukatest individu­aalsetest, ent omavahel seotud otsustest. Iga sõjas võitlev üksus on osa suuremast ja peab ühise eesmärgi saavutamise nimel teistega (ka mittesõjaliste osalistega) koostööd tegema. Samuti peab iga võitleja ja üksus tulema toime teadmatuse, korratuse ja muu hõõrdumisega. Seda tehes avaldavad nad samade tegurite kaudu mõju teistele üksustele lahinguväljal, nii omadele kui vastastele. Sõjapidamine ei ole ühe ja monoliitse keha tegevus, vaid paljude individuaalsete otsuste summa. Püüdlused sõjalisi operatsioone täiuslikult tsentraliseerida ja ühe otsustaja kontrolli rakendada on vastuolus sõjale omase keerukusega.

Vägivalda kasutades või vägivallaga hirmutades sunnitakse vastast oma tahet täitma. Vägivald on oluline sõja element, selle tagajärjeks on verevalamine, kannatus ja häving. Vägivaldsuse tõttu on oht alati esindatud. Oht loob hirmu, millel on oluline mõju võitlusvõimele. Kõik tunnevad hirmu, see on normaalne. Juhid peavad õppima hirmu haldama ja olema valmis sellega tegelema. Hirmust saab üle olla vaprusega. Vaprus ei ole hirmu puudumine, vaid tugevus hirmust üle olla. Seetõttu on just juhtidel suur vastutus luua üksustes sisemine usaldus, tugev moraal ja ühtsustunne, sest vaid need omadused kasvatavad vaprust ning enesekindlust.

Kõik tegevused sõjas põhinevad kas initsiatiivi haaramisel või vastase initsiatiivile reageerimisel. Haarates ise initsiatiivi, dikteerime meie lahingu tingimused. Ainult initsiatiiv võimaldab meil oma tahet vaenlasele peale suruda. Oodates vaid vastase käiku, oleme reageerivas rollis ja loovutame initsiatiivi vastasele. Initsiatiivi luua ja hoida on iga pealiku ning võitleja kohustus. Initsiatiiv tähendab pidevat paremate ja soodsamate võimaluste otsimist ülesande täitmiseks. Initsiatiivi loomiseks on vaja anda alluvatele selged eesmärgid ja tegevusvabadus nende saavutamiseks. Initsiatiiv on tegevuste tempo saavutamise võti.

Tempo on võime kiiresti ja lakkamatult tegutseda, jätmata vastasele aega hingetõmbeks, enda kogumiseks ja puhkuseks. Meie pealesunnitud tempo rikub vastase plaanid ja sunnib teda pidevalt uuesti oma plaanidega alustama, mis koormab lõpuks tema juhtimissüsteemi üle. Tempo kurnab vastase moraali, vähendades sellega ta sidusust ja võitlustahet. Kiirus on üksikute tegevuste hoogsus nii ajas kui ruumis. Rünnak peab olema kiire ja peatumatu, et vastane ei toibuks teda tabanud löögist ega jõuaks oma võitlustahet koguda.

VOOT (vaatle-orienteeru-otsusta-tegutse) on otsust kujundav protsess iga pealiku ja võitleja peas. Võitluses võidab see, kes tsükli kiiremini läbib, ja just see protsess on tempo ja kiiruse saavutamise aluseks. Iga konfliktiosaline alustab kõigepealt olukorra vaatlusega. Ta vaatleb ennast, oma füüsilist ümbrust ja oma vastast. Selle vaatluse põhjal teeb ta olukorrast mõttelise kuvandi, analüüsib olukorda kogutud info põhjal ja sünteesib ehk loob võimalused vastasega tegelemiseks – nõnda ta orienteerib ennast lahendusele. Loodud lahenduse põhjal teeb ta otsuse. Seejärel viib ta otsuse ellu ehk tegutseb. Kuna alati tuleb eeldada, et tegevus muutis olukorda, vaatleb ta jälle ja alustab kogu protsessi uuesti ja uuesti. See on alateadlik tegevus. Kui üks konfliktiosalistest läbib VOOT-ringi ja tegutseb seetõttu pidevalt kiiremini kui teine, saavutab ta suure eelise. Ajaks, mil aeglasem pool tegutseb, teeb kiirem pool midagi uut ja ootamatut ning aeglasema poole tegevus on haavatav või kasutu. Ehkki vastane püüab teha midagi toimivat, on iga tema tegevus eelnevast veel kasutum, ta jääb oma tegevustes järjest rohkem maha ning kulutab oma energiat ja varusid eesmärke saavutamata. Manööver tähendab vastase haaramist oma otsustustsüklisse, olles temast pidevalt kiirem, tema otsustest ja tegevustest ees. See lõhub vastase sidususe, kuni ta ei suuda enam tõhusalt ja organiseeritud jõuna võidelda. Siis satub meie VOOT-tsüklisse haaratud vastane paanikasse või muutub passiivseks. Ründajale on see ideaalne tulemus, sest paanikas või passiivse vastase saab hävitada, kinni võtta või põgenema sundida väikseimate kaotustega oma jõududele.

Kuna sõjapidamine on voolav nähtus, tuleb oma lahingujõud koondada otsustavasse kohta igel ajahetkel. Seal saab olema kogu operatsiooni põhipingutus. Kiiruse ja lahingujõu koondamise kombineering annab löögile šokiefekti. Põhipingutuse eesmärk on murda vastase vastupanu ja pöörata edu enda kasuks. Pealik määrab alati üksuse, kes on peamine põhipingutuse sooritaja kindlal ajal kindlas kohas.
Vahendid on alati piiratud. Seepärast pead otsustama, mida kavatsed teha, et kasutada neid tõhusalt, paigutades nad sinna, kus neist on kõige rohkem kasu – vastase nõrkuse vastu. Nii tegutsedes hoiad oma eesmärki ja üksust, ei hajuta ega kaota neid, mis võib kergesti juhtuda, kui paiskad nad vastu vastase tugevusi.
Põhipingutus on kõige olulisem tegevus kogu ülesande vältel ja pealik on ise alati seal. Kui pealik isiklikult ei juhi põhipingutusüksust, siis tagab ta selle lähedusest jooksvalt kogu toetuse, mis tal kasutada, et põhipingutusüksus saavutaks ülesande kõige olulisema eesmärgi. Kõik teised üksused toetavad põhipingutusüksuse tegevust. Põhipingutus võib ülesande käigus liikuda ühelt üksuselt teisele, pidades silmas kogu ülesande peamist eesmärki

Tugevused ja nõrkused ehk „pind ja praod“. Manöövriga rünnatakse vastase haavatavust ehk nõrkust, „pragu“ tema tugevuses ehk „pinnast“. Selleks võib olla rünnak tema positsioonile, kust ta ei ole lähenemist eeldanud, kuhu ta on jätnud nõrga kaitse ja kustkaudu ründaja vastu ei ole ta valmis tegutsema. Vastase nõrkuseks on ka tehnika ja logistika, mis on talle lahingujõu tagamiseks oluline, kuid kehvemini kaitstud. Kui hävitada vastase side, kütuse- ja laskemoonavarud, muutuvad tema tugevalt kaitstud lahingumasinad kiiresti tarbetuks vanarauaks. Nõrkus võib avalduda nii ajas kui maastikukohas. Nõrkuse vastand on tugevus ehk vastase hästi kaitstud positsioon, millega vastakuti minekut peame vältima. Nõrkus on alati ajas muutuv ja seda saab ka ise tekitada näiteks pettemanöövriga. Petterünnak laagri ühes servas võib koondada vastase tähelepanu ja tugevdused sinna, jättes nõrgalt kaitstuks meie tegelikult valitud ründepunkti, kuhu kavatseme suunata põhipingutuse. Samal ajal kasutab ka vastane sõjakavalust ja püüab meid läbi näha. Näiline nõrkus võib olla hoopis lõks. Pealik kasutab oma kogemusi ja sisetunnet nii nõrkuse kui lõksu äratundmisel.

Selleks, et edukalt leitud või loodud nõrkusi õigeaegselt ära kasutada, tuleb anda oma rekkele juhtroll. Vaid nii saame rünnata vastase nõrkust enne, kui ta suudab selle likvideerida. Ainult oma reke saab leida ja kinnitada nõrkust vastase positsioonis või tugikohas. Pealik või kõrgem staap võib seda eeldada kaardirekke vm kaudse tuletuse põhjal, kuid kinnitada saab seda vaid oma rekkeüksus vahetus kontaktis vastasega. Pealik peab olema valmis kiirelt oma plaani muutma ja üksused ringi suunama, kui reke kinnitab hoopis uue koha sobivaks läbimurdeks.

Hea lahingutempo saavutamiseks ja toimetulekuks kõigi lahingutegevust takistavate teguritega peab juhtimine olema võimalikult detsentraliseeritud ehk hajutatud. Allüksuste pealikud, igal tasandil, peavad olema suutelised haarama initsiatiivi ja langetama iseseisvaid otsuseid, mis on kooskõlas kõrgema pealiku tahte ja eesmärgiga. Alluvate liigne kontrollimine aeglustab tempot ja pärsib initsiatiivi: oluline on kiirelt reageerida kiirelt muutuvale olukorrale, mitte iga sammu kontrollida – usalda oma alluvaid! Hea pealik asendab kontrolli juhendamise ja toetusega. Kontrollida tuleb sündmuste üldist kulgu, mitte iga liigutust, mida alluv üksus teeb. Juht ei tohi ennast detailidega killustada, et mitte kaotada keskendumist kogu üksuse eesmärgi saavutamisele. Kõrgema pealiku heakskiidust ülemäära sõltuvad allüksuste juhid ei saa muutuvale olukorrale paindlikult reageerida ja kaotavad initsiatiivi.

Me saavutame üllatuse, lüües vastast ajal, kohas või viisil, milleks ta valmis ei ole ja mida ta ei oska oodata. Üllatus tekitab segadust ja paanikat. Segadus tekitab seisaku vastase vastutegevuses, mis annab meile ajalise eelise oma plaani elluviimiseks. Paanika viib allaandmise või põgenemiseni. Üllatus on alati ajaliselt piiratud loetud sekunditega ja seetõttu tuleb hetke maksimaalselt ära kasutada. Julgus on kõhklematus viia alustatu lõpule, et saavutada seatud eesmärk. Agressiivsus on kindlameelne, jõuline ja vägivaldne tegutsemine vastasega lähikontaktis olles, et tekitada temas kõhklust ja hirmu, mis segab tema keskendumist vastuhakule ja murrab ta võitlustahte.

Iga tulemus lahingus on otsuste või otsustamata jätmiste tulemus. Otsustamata jätmine kõhkluse tõttu on allaandmine, sest sellega anname initsiatiivi vastasele üle. Tegevuse edasilükkamine mingil kindlal põhjusel on aga otsus. Igasugune otsus, ka otsus, mis hiljem osutub halvaks, on parem kui otsustamata jätmine. Otsustamine eeldab julgust, olukorra mõistmist, kuid ka loomingulisust lahenduskäigu väljatöötamisel. Need võimed tulenevad kogemusest, haridusest ja loomulikust intelligentsusest.

Juhi kavatsus ehk juhi tahe. Juhi kavatsus aitab allüksustel mõista nende rolli ja olulisust kogu üksuse eesmärgi saavutamisel. Juht peab ülesande eesmärki selgelt ja lihtsalt väljendama, et iga üksuse liige saaks aru, mis on vaja saavutada. Oma kavatsuses kirjeldab juht taktikat, kuidas üksus ülesande täidab. Samuti esitab juht piirangud: mis kindlasti juhtuda ei tohi; mis võiks rikkuda kas oma või kõrgema eesmärgi saavutamise. Samas ei lasku ta ebaolulistesse detailidesse, mis pärsiksid alluvate pealike initsiatiivi ja loomingulist lähenemist nende oma osa kavandamisele üksuse koosseisus. Pealik peab veenduma, et alluvad on tema kavatsusest aru saanud nii, nagu tema eesolevat ülesannet ette kujutas.

Üllatus tähendab vastase tabamist ootamatult siis, kui ta selleks kõige vähem valmis on. Üllatus saavutatakse pettetegevusega, ajastusega ja vastase haavatavuste ra kasutamisega. Pete kas suunab vastase tähelepanu eemale ründavalt üksuselt või viivitab tema vastutegevust piisavalt, et meie ülesanne saaks täidetud. Siiski, liigne toetumine pettetegevusele ei kindlusta edu, sest ka vastane ei ole rumal. Rünnaku aeg on üllatuse saavutamisel üks võtmekohti. Igas kaitses on nõrkus ehk „pragu“, mis võib tekkida ka teatud ajas. Üllatuse saavutamine tähendab vastase nõrkuse ärakasutamist. Samas on üllatus tähtsusetu ja selle eesmärk saavutamatu, kui ei rakendata teisi põhimõtteid, seega ei saa üllatust vaadelda kui eraldiseisvat komponenti.

Lihtsus on kõige olulisem, kuid tihti kõige raskemini saavutatav. Lihtsuseni viivad kolm tähtsat tegurit: selgelt piiritletud eesmärk, head luureandmed ja leidlikkus. Selge eesmärgi ja objekti puhul saab allüksus keskenduda vajalikele harjutustele, määrata vajamineva koosseisu, vähendada aega sihtmärgil ja vähendada nn „liikuvaid osi“ kogu plaanis. Head luureandmed on lihtsa plaani koostamise põhialus. Need võimaldavad vähendada teadmatust ja muutujaid, mida tuleb arvesse võtta. Siiski jäävad meie olukorrateadlikkusse alati mingid augud. Leidlikkus lihtsustab plaani, aidates vältida või ületada takistusi, mis tavapäraselt rikuksid üllatuse või teeksid kiire tegutsemise keeruliseks. Leidlik tuleb olla lähenemistee ja ajastuse valikul ning vastase tähelepanu kõrvalejuhtimisel, et säilitada täielik üllatus.

Julgeolek takistab vastasele eelise andmist eelolevast rünnakust teadasaamisega. Vastane ootab alati rünnakut, seetõttu on peamine hoida oma rünnaku ajastust ja plaani salajas. Ebaõnnestunud plaani varjamine viib vastase valmisolekusse ja annab talle võimaluse meie vastu üllatus üles seada või vähendada meie tegevuste kiirust sihtmärgil. Mõlemad vähendavad oluliselt võimalust saavutada suhteline ülekaal.

Harjutamine on vältimatu, saavutamaks tegevuste kiirust ja veatust. Oluline on üksikute aspektide harjutamine meeskondadega, kuid miski peale kogu üksuse füüsilise harjutamise, kasvõi vähendatud maketil, ei aita esile tuua plaani nõrkusi. Mõlemad harjutused on olulised plaani õnnestumiseks.

Kiirus on suhtelise ülekaalu peamine võimaldaja. Iga viivitus rünnakus avaldab sinu nõrkusi ja vähendab võimalust saavutada eesmärk. Kiirus on ajaline mõõde, kus ründav üksus liigub ja tegutseb sellise hooga, et vastane ei jõua ennast koguda ega adekvaatselt vastupanu osutada.

Eesmärk tähendab vajalikest tegevustest arusaamist ja nende täideviimist sõltumata ettetulevatest takistustest ja võimalustest. Eesmärk peab olema selgelt väljendatud ja teostatav; see peab olema seatud selliselt, et mis iganes ka lahingu kaoses ei juhtuks, iga võitleja teab ja saab aru, mis on tarvis saavutada.