Kannatanute, haigete ja langenute käsitlemine

Hajutatud lahingutegevuse üheks suurimaks proovikiviks on võitlejate ravimine ja põetamine. Varjatud tingimustes tegutsedes on keeruline abivajajaid toimetada turvalisse keskkonda professionaalse abi saamiseks. Alas olevad haiglad on vastase kontrolli all, samuti on suure tõenäosusega vaatluse all elukutselised arstid ja meedikud. Seetõttu saab väikeüksus HLT tingimustes käsitleda oma haavatuid ja haigeid peamiselt järgmistel meetoditel.

Ravimine ja põetamine majutuspunkrites ja turvamajades

See eeldab, et allüksusel endal on väga hea tasemega meedik, kuid isegi siis võib puudus tulla ravimitest ja sidemetest. Olulised varud tuleb paigutada ette peidikutesse ja luua ka kõikvõimalikud taasvarustuse võimalused tsiviilsüsteemist. Elanikkonna abi saab ette valmistada veterinaaride, meditsiinitudengite ja eriala küll õppinud, kuid tervishoiusüsteemis ametlikult mitte töötanud inimeste baasil. Tegevmeedikute ja -arstide kaasamine on riskantne kahel põhjusel – nad on jälgitavad ja nendega kohtumisel võivad sisse kukkuda ka võitlejad; teiseks, jäädes võitlejatele abi osutamisel vahele, langevad nad repressioonide alla ja siis jääb vähemaks ka abiandja elanikkonnale, kelle moraali püsimiseks on arstiabi kättesaadavus oluline. Tõsisemate vigastuste ja haiguste korral ei ole sellised ravitingimused siiski väga jätkusuutlikud.

Abivajajate evakueerimine …

… oma tagalasse või vastase poolt vähe kontrollitud alasse professionaalse abi saamiseks. See tähendab enamikul juhtudel abivajaja transporti läbi ohtliku ala ja olulist tabamisriski. Evakuatsiooniteekondi ja -korraldust tuleb varakult plaanida ja harjutada. Kõige parem võib olla see, kui kokkulepitud punktis võtab abivajajad vastu maleva tagala evakuatsioonigrupp, kes võib ühtlasi juurde tuua ka lahingumoona ja muid varusid. Vastase poolt kontrollitud alades peavad need grupid liikuma ilma tunnusteta tsiviilsõidukites ja tsiviilriietes, omades usutavat legendi vastase kontrollpunktide läbimiseks. Muidugi peavad nende sõidukid olema täiustatud vastavate peidikutega. Evakueerimisel saab kasutada ka kohalike elanike abi, kes julgevad riski võtta. Eriti edukad on tõenäoliselt need, kes liiguvad teatud vahemaid rutiinselt, on juba vastase kontrollpunktides tuttavad ja lastakse tavaliselt läbi põhjalikumalt kontrollimata. Vaata ka peatükki 8.12. „Turvakoridorid“.

Sõja faasis, kus vastane on kaotanud kontrolli õhuruumi üle ja liitlastel on võimalus lennata, võib osutuda võimalikuks abivajajate evakueerimine kopteritega. Igal väikeüksusel peaksid seetõttu olema elementaarsed teadmised ja oskused kopteri maandumisplatsi valikuks, selle märgistamiseks ja julgestamiseks ning kopteri maandamise juhendamiseks. Vaata ka peatükki 8.11.3. „Helikopterite maandumisala“.

Haavatute ja haigete eest hoolitsemine on üks olulisemaid moraali ja võitlusvaimu hoidjaid. Igaüks võib sattuda olukorda, kus ta ise vajab abi, ja teadmine, et su kaaslased teevad kõik, mis nende võimuses, et sulle abi saada, annab usku ja jõudu.

Samuti on vaja hoolt kanda langenute ja surnute eest, seegi on oluline ka moraali seisukohast. Langenud kaaslasi ei ole otstarbekas riskides tagalasse transportida. Nad tuleks väikese mälestusteenistuse saatel matta äratuntavasse kohta, kus metsloomad haudu lahti kaevata ei saaks. Dokumenteerige matmispaik korralikult, kuid ärge märgistage seda äratuntavalt. Langenud kaaslaste matmispaiga andmed hoidke enda juures ja andke koopia ka kokkulepitud toetajatele omastele edastamiseks. Pärast sõja lõppu või maa-ala vabastamisel vastase käest saavad omaksed langenud võitleja ümber matta.