Paraku ei hüüa õnnetused tulles. Selles peatükis saad teada, kuidas häda korral abi kutsuda ning teistele ja iseendale abi osutada. Õpid paremini tajuma ja ennetama ohte enda ümber. Õpid mitmeid elupäästvaid võtteid ning tutvud käepäraste ja meditsiiniliste abivahenditega.
Iga inimene saab olla elupäästja
Iga inimese elus võib ette tulla olukordi, kus ta ise, keegi lähedastest või keegi tänaval, koolis või ükskõik millises muus kohas vajab elupäästvat esmaabi. Kas Sina oskaksid inimest aidata ning tead, mida sellises olukorras teha?
Kõige olulisem on abiandmist mitte karta, sest inimese elu päästmine sõltub abistajast. Halvima võib ära hoida esmaabiteadmistega inimese asjatundlik tegutsemine, mis seisneb sündmuskohal abi osutamises ja abikutse edastamises telefoninumbrile 112.
Eesti kiirabisüsteem
Eesti kiirabisüsteem on üles ehitatud põhimõttel, et abivajajani jõudmiseks ei kulu kiirabil üldjuhul üle 30 minuti. Raske terviserikke korral saadetakse kiirabi välja paari minutiga. Kuid harvad ei ole olukorrad, kus lähim kiirabibrigaad on hõivatud teise patsiendiga ja välja saadetava kiirabibrigaadi kohalejõudmiseks võib kuluda palju rohkem aega. Samas nõuab eluohtlik olukord kiireloomulist sekkumist, sest kannatanu elutähtsad funktsioonid (hingamine, vereringe) võivad lõppeda loetud minutite jooksul. Seega on esmaabiandjate põhiülesanne kannatanu elutähtsate funktsioonide toetamine viisil, mis hoiaks teda elus kuni elukutseliste abiandjate saabumiseni.
Päästeahel
1. Kannatanu päästmine otsesest ohust (nt süttinud autost, veest, plahvatusohust jne või vaenulikust keskkonnast) ja kannatanu seisundi hindamine |
⭣ |
2. Elupäästev esmaabi |
⭣ |
3. 112 – abikutse |
⭣ |
4. Jätkuv esmaabi |
⭣ |
5. Kiirabi |
⭣ |
6. Haigla |
Esmaabiandja tegevused lõppevad üldjuhul siis, kui kannatanu antakse üle kiirabile. |
Kas teadsid, et...?
Raskes seisus on kannatanud, kellel on kas üks või mitu järgmistest seisunditest: suured verejooksud, suletud hingamisteed, ta ei hinga ja/või on kaotanud teadvuse.
Jäta meelde kuldreegel!
Kui abiandja(te)le ei ole olukord ohutu ja turvaline, ei ole mõistlik tõtata kannatanule abi andma. Abiandja ohutus on kõige tähtsam, sest kui abiandjaga peaks midagi juhtuma, tekib kannatanuid juurde.
Kannatanu seisundi hindamine
Kannatanu seisundi hindamine algab sündmuskohale lähenedes. Proovi aru saada sündmuse iseloomust: kas tegemist on haiguse või traumaga? Mõistmaks paremini kannatanu olukorda, esita endale järgmised küsimused:
- Kas kannatanu on teadvusel ehk ärkvel? Teadvuseta kannatanu ei pruugi suuta elutähtsaid süsteeme töös hoida ja vajab selleks abi.
- Kas kannatanu hingab normaalselt? Kui kannatanu karjub või oigab, siis järelikult ta hingab, hingaval inimesel on ka vereringe. Kõneta kannatanut: kui ta vastab, siis ta ka hingab.
- Kas näed kannatanul rohket välist verejooksu? Vere kõige tähtsamateks ülesanneteks on hapniku ja energia transport kudedesse. Kui inimene kaotab üle 20% organismis ringlevast verekogusest, võib tagajärjeks olla šokk.
- Milline kannatanu välja näeb? Siin kehtib reegel: kui inimene on haige, siis näeb ta ka haige välja. Vaata, kas kannatanu on kahvatu, kas tal on huuled sinised, kas ta on higine, kas ta avab silmi, kas ta on uimane, kas tal iiveldab või on ta oksendanud.
Kohest reageerimist vajavad haigused ja/või vigastused:
- hingamise ja/või teadvuse puudumine
- rohke verejooks
- šokk
Taaselustamine
Inimese taaselustamine koosneb kahest eraldi tegevusest: rindkere kompressioonidest ja suust suhu hingamisest. Rindkere kompressioonide eesmärk on tagada vereringe. Suust suhu hingamine tagab selle, et hapnik jõuaks elutähtsate organiteni.
Inimese taaselustamisel kasutatakse ABC-algoritmi
Kui kannatanul on märgata suuri verejookse, tuleb need sulgeda enne, kui alustad elustamisega.
A (airways) – hingamisteede avamine
Hingamisteed tuleb taaselustamise algusfaasis avada: võib juhtuda, et kannatanu seisundi on põhjustanud hingamisteede sulgus ning hingamisteede avamisel hakkab kannatanu ise hingama. Painuta kannatanu pea kuklasse, kasutades selleks kaht kätt, ning veendu, et kannatanu hakkas hingama.
B (breathing) – suust suhu hingamine (kunstlik hingamine)
Vaata, kuula ja tunneta kannatanu hingamismehaanikat. Vaata kõhu liikumist, kuula hingamisheli ja tunneta hingamist oma käeseljal.
- Painuta kannatanu pea kuklasse.
- Pigista ühe käega kannatanu ninasõõrmed kinni.
- Hinga sisse ja pane oma suu võimalikult tihedalt ehk hermeetiliselt kannatanu suule.
- Puhu õhk 1–2 sekundi jooksul kannatanu kopsudesse nii, et näed kannatanu rindkere tõusmist.
- Ära puhu liiga kiiresti ega liiga järsult.
- Korda puhumist teist korda veel. Kui üks puhumistest või mõlemad puhumised ebaõnnestuvad, siis rohkem ära katseta, vaid jätka 30 rindkere kompressiooniga ja proovi siis uuesti.
Jäta meelde!
Võhivõõrale inimesele suust suhu hingamist ei tehta, üksnes järjepidevaid rindkere kompressioone seni, kuni saabub abi või abiandja jaksab. Suust suhu hingamist tehakse ainult pereliikmetele ja lähedasematele sõpradele.
C (circulation) – rindkere kompressioonid
Rindkere kompressioonide tegemiseks aseta kannatanu kõvale alusele, kõige paremini sobib selleks põrand või maapind. Elustamine voodis või muul pehmel pinnal ei ole tõhus! Võimalusel eemalda kannatanu rindkerelt kõik riideesemed ja lasku kannatanu kõrvale põlvili nii, et põlved oleksid kannatanule võimalikult lähedal. Kui abiandjaid on kaks, siis asub üks kannatanu paremal ja teine vasakul pool. Aseta käed teineteise peale rinnakuluu keskkohta, mis asetseb rindkere keskjoonel rinnanibude kõrgusel. Kontrolli, et kompressioonid oleks otse ülevalt alla: selleks tõuse põlviliasendis õlgadega kannatanu kohale.
Suure välise verejooksu peatamine
Suure välise verejooksu korral on kannatanu eluohtlikus seisundis ja vajab kiiret abi. Enamikul juhtudel põhjustavad raske verejooksu traumad: liiklusõnnetused, õnnetused töötavate seadmetega, noa- ja laskevigastused.
Kui näed haava ning märkad mingis piirkonnas ulatuslikke ja/või sügavaid vigastusi ja rohkelt verd, siis kutsutakse seda suureks väliseks verejooksuks. Suure välise verejooksu ehk eluohtliku verejooksu tunnused on tugev ja kiire verejooks haavast (võib olla pulseeriv) ning kannatanul avalduvad kiiresti šoki tunnused.
Nähes kannatanul ja kannatanu ümber rohkelt verd:
- Hinda, kas sul on võimalik ennast ohtu asetamata kannatanut aidata. Verega levivad nakkushaigused (B- ja C-hepatiit, AIDS) ja ainukese kaitse nende vastu annavad isikukaitsevahendid (kindad, kilekotid jms).
- Kui kannatanu seisab või istub, aita kannatanu lamavasse asendisse.
- Suurte verejooksude korral on esmane tegevus surve avaldamine. Suru kas labakäe või rusikaga otse haavale.
- Tee võimalusel haav nähtavaks, eemaldades sellelt riided (kui on, millega lõigata, siis lõika riided haava ümbrusest lahti, vähendamata survet haavale).
- Kui tugev verejooks on kontrolli all, siis võib haavale panna sideme. Kui sidemeid käepärast pole, võib sidemetena kasutada ka võimalikult puhtaid improviseeritud materjale, nagu riideesemed, sallid, rätikud.
- Kui haavas on mingi võõrkeha (nuga, oks, kild vms), siis ei tohi seda eemaldada!
- Kui verejooks on jäsemest, tõsta jäse üles, välja arvatud luumurru korral – sellisel juhul liiguta jäset võimalikult vähe.
- Kui olukord ja vigastused seda lubavad, aseta kannatanu šokiasendisse: pane ta lamama ning tõsta jalad ja võimaluse korral ka käed kehast kõrgemale.
Šokk
Šokk ei ole ehmumine või paanikahäire. Šokk on raske vereringehäire, mille tagajärjel ei saa keharakud piisavalt verd (seega ka hapnikku ega energiat). Levinumateks šoki põhjustajateks on:
- suur verekaotus (nii välimine kui ka sisemine),
- põletused (veresoontest lekib vedelik põletuskohta),
- südameprobleemid (nt südameinfarkt),
- anafülaksia (ülitundlikkus, mis tekitab veresoonte laienemist ja koos sellega järsku vererõhu langust).
Šoki tunnused:
- kiire ja nõrk pulss
- kiirenenud hingamissagedus
- kahvatud huuled, sinakas või tuhkjashallikas nägu
- rahutus või segasus, aga ka agressiivsus
- janu
- külm nahk või külma higiga kaetud nahk
- nõrkus
- iiveldus, oksendamine
- kannatanu haigutab või ahmib suuga õhku
- teadvuse hägustumine või teadvusekadu
- krambid
Šoki esmaabi:
- Aseta kannatanu pikali ja tõsta ta jalad peast kõrgemale (nn šokiasendisse.
- Kontrolli, kas verejooks on peatunud.
- Helista 112.
- Väldi kannatanu soojakadu (kata kannatanu soojalt nii pealt kui ka alt).
- Jälgi kannatanu hingamist ja proovi hoida teda teadvusel: räägi, kõneta või ärrita teda (näpista).
