Suhelda saab ka sõnadeta

Kogu meie elu koosneb lakkamatust suhtlemisest teiste inimeste ja olenditega ning ei maksa unustada, et ka iseendaga saab mõttes hääletult kõnelda. Ajal, mil inimesed elasid üksnes küttimisest, karja- ja põllupidamisest, usuti, et isegi eluta esemetel, nagu kividel, päikesel, äikesel, on hing ja nende poole võib palves pöörduda. Rääkimata puudest, keda metsa minnes tervitati ja kellelt enne raiumist vabandust paluti.

Muinasjuttudest on meil meeles rääkivad loomad ja linnud, kelle kõnest on mõnele inimesele antud võime aru saada. Sellised lood ei kuulu sugugi vaid fantaasia valda – iga koeraomanik tunneb oma neljajalgse sõbra häälitsuste või sabaliputuste tähendust. Näiteks kui kutsu on näljane, siis tonksab ta ninaga peremeest ja püüab teda endaga kööki meelitada.

Kindlasti oled märganud, et heade sõprade ja tuttavatega suheldes piisab teinekord poolest sõnastki või üksnes välkkiirest pilgust, et kaaslast mõista. Vestluskaaslase näoilmest ja kehahoiakust võib paljugi välja lugeda, saada aimu tema meeleolust või suhtumisest mõnda küsimusse.

Lihtsaid ja kõigile mõistetavaid teateid on võimalik edastada ka sõnadeta. Igapäevaelus kasutame erinevaid žeste ehk viipeid:

• surume tervituseks kätt;
• lehvitame käega, et kellegagi hüvasti jätta;
• plaksutame käsi, kui meile miski meeldib;
• viipame käega, et kedagi endaga kaasa kutsuda.

Milliseid näiteid sõnadeta suhtlemise kohta leiad pildilt (märgid, žestid, näoilmed jm)?

Nii sõnalise kui ka sõnadeta suhtlemise kõige tähtsam reegel on, et öeldu mõte jõuaks võimalikult täpselt vestluskaaslaseni – selleks tuleb arvestada kõneolukorraga ja valida sobivaim sõnumi edastamise viis. Ei tasu unustada sedagi, et suhtlemine on alati kahepoolne tegevus ning kuulamis- ja jälgimisoskus on niisama olulised kui teate saatmine.