Veredoonorluse õiguslikud alused

Eestis on veredoonorlus reguleeritud seadustega, mis järgivad ka vastavaid Euroopa Liidu direktiive.

Kõige olulisem neist on vereseadus, mille doonorlust puudutavad paragrahvid on järgmised.

§ 1. Seaduse reguleerimisala

(1) Käesolev seadus kehtestab doonori ja retsipiendi tervise kaitse eesmärgil inimvere käitlemise nõuded ning vere käitlemise korralduse.

§ 6. Vere kogumine

(1) Verd kogutakse vabatahtlikelt doonoritelt.

(2) Verd ei võeta isikult, kes on doonoriks sobivuse hindamiseks tehtavatest uuringutest keeldunud, kelle veri on põetud haiguste või manustatud ravimite tõttu või muul põhjusel vere käitlemiseks kõlbmatu või kui vere loovutamine ohustab isiku tervist.

§ 7. Doonor ja retsipient

(1) Doonor on 18–65-aastane teovõimeline isik, kes teiste inimeste ravi otstarbel loovutab vere käitlejale oma verd tasuta.

(2) Doonoril on võlaõigusseaduses sätestatud patsiendi õigused ja kohustused.

(3) Doonoril on õigus

1) saada üldist teavet vere käitlemise ja vereülekande kohta;

2) saada teavet vere loovutamisega kaasneda võivatest ohtudest;

3) loobuda vere loovutamisest igal ajal oma soovil;

4) saada teavet oma tervise seisundi, vere uuringute tulemuste ja loovutatud vere ravikõlblikkuse kohta;

5) saada tööandjalt vaba aega vere loovutamiseks;

6) isikuandmete salastatusele.

(4) Doonoril on kohustus

1) esitada vere käitlejale oma isikuandmed ja kontaktandmed;

2) avaldada vere käitlejale oma parima arusaama järgi kõik vere loovutamise seisukohast tähtsust omavad andmed ja asjaolud;

3) teavitada vere käitlejat pärast vere loovutamist teatavaks saanud asjaoludest või ilmnenud muutustest oma tervise seisundis, kui need võivad mõjutada loovutatud vere ja verekomponentide sobivust raviks;

4) kinnitada oma allkirjaga esitatud andmete õigsust.

(5) Isiku doonoriks sobivuse kriteeriumid, hindamise tingimused ja korra ning vere loovutamist välistavate või piiravate haiguste ja muude tegurite loetelu kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega.