Globaliseerumist võib mõista kui info kiirenenud liikumist üle maailma, samuti inimeste, kultuuride ja kapitali vaba liikumist, sõltumata päritolumaast. Kultuuri kontekstis tähendab globaliseerumine kultuurikontaktide tihenemist ning seda, et kontaktid ei ole enam seotud ainult kindla piirkonnaga, vaid kireva kultuurilise taustaga aspektid (nt rahvustoidud, rahvamuusika, kunst) on kättesaadavad üle maailma.
Samas ei saa sotsiaalset ja kultuurilist globaliseerumist rangelt eristada majanduslikest, poliitilistest ning keskkonnaprotsessidest – kõik need on üksteisega seotud. Samuti ei saa globaliseerumist pidada vaid tänapäeva maailma nähtuseks. Seda võib käsitada ka igivana fenomenina, mis ilmnes näiteks Aasia ja islami tsivilisatsioonide levikul maailma teistesse osadesse.
Globaliseerumise oludes võib maailma kultuuriline mitmekesisus väheneda. Selline tendents on ka ajalooliselt nähtav. Näiteks keskaja lõppedes alguse saanud koloniseerimise ning eriti 20. sajandi globaliseerumise tõttu on maailma põliskultuurid ning sellega seoses ka uskumussüsteemid järk-järgult taandunud. Samuti võib kultuuriliste kontaktide tihenemine viia kultuuride segunemise, ühtlustumise või uute kultuuride tekkimiseni. Näiteks räägitakse palju noortekultuuri ühtlustumisest kui amerikaniseerumisest, kuna mitmel pool maakera kuulatakse sama muusikat, mängitakse samu mänge, süüakse sama toitu.
Kultuurilist mitmekesisust püütakse hoida rahvusvaheliste lepingutega. 2005. aastal võttis UNESCO vastu konventsiooni kultuuriliste väljendusvormide mitmekesisuse kaitsmise ja edendamise kohta, mille Eesti 2006. aastal heaks kiitis. Nimetatud konventsiooni vastuvõtmise vastu hääletasid USA ja Iisrael. USA põhiline vastuväide oli seotud sellega, et konventsioon näeb ette kultuurikaupadele ja -teenustele teatud mõttes erikohtlemist võrreldes teiste kaupadega. Konventsiooni väljatöötamise käigus oli reservatsioone ka Jaapanil, aga lõpuks hääletas Jaapan siiski konventsiooni poolt. UNESCO maailmapärandi ja vaimse kultuuri nimistu püüab tagada kultuuripaikade ja -vormide hoidmise ja väärtustamise.
Foto: Paolo Arsie Pelanda / iStock
20. sajandil vähenes maailmas põliskultuuride arv nii kiiresti, et maailma kultuurilist mitmekesisust uurivas sotsiaal- ja kultuuriantropoloogias tekkis termin päästeantropoloogia. Päästeantropoloogia eesmärk oli säilitada maailma kultuuriline rikkus, enne kui see hävib. Kultuuriantropoloogia algusaegadel 19. sajandil arvas mõnigi tuntud antropoloog (nt James G. Frazer ja Edward B. Tylor), et põliskultuurid kujutavad endast kiviaegseid kultuure ning lääne kultuur on kultuurilise arengu ülim ideaal, aga tänapäeval on kõik antropoloogid ühel meelel, et põliskultuurid pole mitte kiviaegsed, vaid lihtsalt erinevad lääne kultuurist. Antropoloogid said 20. sajandi jooksul aru, et teiste kultuuride arenguastet on hinnatud lääne kultuuri kriteeriumide järgi ja seetõttu ei saa neid hinnanguid tõsiselt võtta, nagu ei aktsepteeritaks ka lääne kultuuri hindamist teiste kultuuride mõõdupuu järgi.
Vaata lisaks
Info
Arusaama, et iga kultuuri saab hinnata vaid selle enda kriteeriumide järgi ning vaatlus peab lähtuma mitte välisest, vaid kultuuri sisemisest loogikast, nimetatakse kultuurirelativismiks. Kultuurirelativism on tänapäeva antropoloogias üks tähtsamaid põhimõtteid ning see on oluline, sest väliste kriteeriumide abil ei ole võimalik üht kultuuri mõista. Kui uurida kultuuri sellele võõra loogika abil, jääb väga palju varjatuks. Antropoloogia ajalugu õpetab, et esmapilgul mõistetamatu võib sügavamal uurimisel mõistetavaks muutuda.
Uurimiseks
- Sotsioloog George Ritzer kirjutas 1993. aastal raamatu „Ühiskonna mcdonaldiseerumine”, milles väitis, et terve ühiskond või kultuur võib omandada kiirtoidurestoranile iseloomulikud tunnused. Veel enam – selline kultuur on levinud Ameerika Ühendriikides ning levib üle maailma. Mcdonaldiseerumise tunnused on muu hulgas efektiivsus (optimaalne meetod millegi saavutamiseks), standardiseeritus (kõik tooted peavad olema samasugused) ning kontroll. Ritzer kirjutab, kuidas ka teised firmad on McDonald’si ärimudeli omaks võtnud.
Aastal 2012 oli maailmas 33 000 McDonald’si kiirtoidurestorani 118 riigis. Eraldiseisev riik on Boliivia, kus McDonald’s ei suutnud juurduda ning 2002. aastal oma restoranid sulges. Alternatiiviks McDonald’si kiirtoidurestoranidele ning soovist vastu seista McDonald’si restorani avamisele Hispaania treppide juures Roomas asutas Carlo Petini 1986. aastal slow food’i liikumise, mis väärtustab kohalikku traditsioonilist kööki ja eelistab mahepõllunduslikku päritolu toiduaineid.
Milliseid teisi alternatiivseid liikumisi ühiskonna mcdonaldiserumisele on olemas? - 2022. aasta jalgpalli MM toimub Kataris. Sellega seoses on Katar sattunud inimõiguslaste ning rahvusvahelise avalikkuse huviorbiiti, kuna oluliste ehitusobjektide rajamisel kasutatakse Kataris võõrtööjõudu, kelle töötingimused on alla igasugust arvestust ning kellest paljud on ka töö käigus hukkunud. Samuti peavad MM-il osalejad ning pealtvaatajad Kataris arvestama rangeid rõivastusreegleid.
- Uuri mõlema probleemi juures, milles need seisnevad, kust tulenevad, kas neid peaks lahendama ja kui jah, siis kuidas seda oleks võimalik teha.
- Võrdle probleemide olulisust ning sügavust mitmest vaatepunktist. Mõtle ka teiste suurte spordisündmuste peale, mis on toimunud ja millega on kaasnenud globaliseeruva maailma valikkursuse seisukohalt olulisi probleeme.
- Lähemalt saab Katari MM-iga seotud probleemide kohta lugeda Delfi ja Postimehe veebilehtedelt: "Delfi artikkel" ja "Postimehe artikkel".
- Amazonase vihmametsa raiutakse hirmuäratava kiirusega majandusliku kasumi nimel. Suurt ohtu kujutavad naftakompaniid, kelle tegevus reostab keskkonda ning teeb maa elamiskõlbmatuks kõigile elusolenditele. Vihmametsade raiumisega on kaasnenud ka põlisrahvastelt maa äravõtmine ettekäändel, et nad ei oska maad piisavalt efektiivselt kasutada. Kuid antropoloogiadoktor Jeremy Narby on juhtinud tähelepanu sellele, et vihmametsades toimub hoopis keerulisem ja efektiivsem „põllumajandus”, kui lääne kultuurist pärit inimestele alguses näib. Amazonase šamaanid räägivad, et vihmamets mitte ainult ei toida neid, vaid on ka inimkonna kõige põhjalikum apteek. Vihmametsade kadumine oleks suur kaotus mitte ainult põlisrahvastele, vaid kogu maailmale. Peale kõige muu hoiavad vihmametsad maailma ökoloogilist tasakaalu.
- Millised on Eesti looduse ja vaimse kultuuri väärtused?
- Kas neid oleks vaja varasemast rohkem kaitsta?
- Kas vaimseid väärtusi peetakse majanduslike huvide kõrval oluliseks?
Minu teadmised
- kultuurikontaktide tihenemine, kus kontaktid ei ole enam seotud ainult kindla piirkonnaga, vaid (nt rahvustoidud, rahvamuusika, kunst) on kättesaadavad üle maailma.
- info, inimeste, kultuuride ja kapitali vaba ja kiirenenud liikumine üle maailma, sõltumata päritolumaast.
