Elusorganismide rühmad

Elusorganismidel on kindlad tunnused, mis eristavad neid eluta loodusest. Kõik need on omased nii suurele elevandile kui ka ime­pisikesele algloomale.

Kõik elusorganismid on rakulise ehitusega. Rakud on orga­nismi oma­laadse­teks ehitus­kivideks. Kõigil rakkudel on elu tunnused. Ainu­raksetel organismidel on üks­ainus rakk, hulk­raksetel aga väga palju rakke. Ühe­suguste ülesannetega rakud moodustavad kudesid ning samade ülesannetega koed organeid. Näiteks koosneb organ süda südame­lihas­koe rakkudest. Rakud palju­ne­vad pooldudes. Hulk­rakses organismis on varases eas kujunenud rakke, mis hiljem enam ei paljune. Sellised rakud on näiteks närvi­rakud. Erandlikud elu tunnustega, kuid rakulise ehituseta bioloogilised objektid on viirused.

​Kõik elusorganismid reageerivad välistele mõjutajatele – nad reageerivad ärritusele. Ärritajaks võib olla valgus, temperatuur, puudutused jne.

Elusorganismide üheks tähtsamaks omaduseks on paljunemine – enda­sarnaste järglaste saamine. Ainu­raksetel organismidel on see lihtne raku jagunemine. Sellist paljunemist nimetatakse mitte­suguliseks paljunemiseks. Mitte­suguliselt võivad paljuneda ka mõned taimed, kes kasvatavad uue organismi mõnest oma osast (vegetatiivne paljunemine) ja seened (eostega). Keerukamaks paljunemis­viisiks on enamikul organismidel suguline paljunemine, milleks on vajalik isas- ja emas­organismi olemasolu. Paljunemises osalevad erilised rakud – sugu­rakud. Siiski on mitmeid loomi, kes ka suguliseks paljunemiseks ei vaja isas­organismi olemas­olu, näiteks mõned vähkide liigid. Samuti on olemas loomi, kelle organismis on olemas mõlemale soole omased organid, näiteks teod ja vihma­ussid. Nii võivad nad käituda vastavalt vajadusele kas emas- või isas­organismina, kuid kindlasti peavad nad paljunemiseks vahetama sugurakke.

Uus organism hakkab kasvama ning ühtlasi ka vananema. See on organismi kohanemine ümbritseva kesk­konnaga. Ka palju­nemis­võime saadakse organismi arengu käigus. Organismide kasvamise aluseks on aine­vahetus. See on organismi toitumine, mille abil ta saab elu­tegevuseks vajaliku energia. Mitte­vajalikud ained eritatakse organismist. Energia saamise keemilistes protsessides osaleb keerukamatel organismidel ka hapnik, mida organism saab hingamisel.

Teadlased on elus­looduse jaotanud kuueks suureks rühmaks: arhed ehk ürgid, bakterid, alg­loomad, seened, taimed ja loomad. Süsteemi paremaks mõistmiseks võib seda ette kujutada puuna, kus lihtsama ehitusega organismid asuvad puu alumises osas ning keerukamad kõrgemal – okstes.

Kõigil elusorganismidel on oma nimi, mis koosneb nii-öelda ees­nimest ja perenimest. Nimede puhul kasutatakse rahvus­vahelise keelena ladina keelt. Näiteks seitsetäpp-lepatriinu ladinakeelne nimi on Coccinella septem­punctata. Esimene nimi näitab pere­konda, kuhu ta kuulub, ning teine liigi nime.

Eluslooduse süsteemi puu alumisteks oksteks on sarnase välimusega arhed ja bakterid, kuigi ehituselt ja talitluselt on nad väga erinevad.

Arhed sarnanevad keemiliselt ehituselt rohkem taimede, loomade ja alg­loomadega, aga sise- ja välis­ehituselt bakteritega. Arhe rakul puudub tuum. Nad suudavad elada väga erilistes tingimustes: kuuma­vee­allikates, väga soolases vees – näiteks Surnu­meres, organismide seede­kulglates ja isegi toor­naftas.

Bakterid on suhteliselt lihtsad ühe­raku­lised organismid, kuid nad etendavad teiste organismide elus väga olulist rolli. Bakteri­rakk on lihtsa ehitusega, selles puudub tuum. Bakterid paljunevad pooldudes. Ka bakterid suudavad elada väga erilistes paikades, näiteks teistes organismides. Bakterid on paljude organismide eluks häda­vajalikud kaaslased, aidates näiteks seede­elundites toitu seedida. Mitmed bakterid põhjustavad raskeid haigusi.

Algloomad moodustavad elus­looduse puu järgmised oksad. Alg­looma rakus on tuum nagu taimedel ja loomadel, muude osade ehitus võib aga olla väga eriline. Mõned alg­loomad võivad moodustada kolooniaid, kuid enamasti elavad nad ise­seisvate rakkudena. Alg­loomad paljunevad pooldudes, vahel ka suguliselt.

Seened on enamasti pisikesed ning nende elu­tegevus toimub meie silmade eest varjatult puidus, pinnases, teistes organismides. Eraldi seene­rühma moodustavad kübar­seened, kelle maa­pealsed eoseid kandvad osad täiendavad oluliselt inimeste söögi­sedelit.

Taimed on valgust vajavad hulk­raksed organismid, kes on kinnitunud juurtega pinnasesse ning on enamasti liikumatud. Taimede suurus on väga erinev – ühe­rakulisest rohe­vetikast hiid­sekvoiani ehk mammuti­puuni, kelle kõrgus võib olla üle 90 meetri. Üldiselt võib taimed jaotada vees elavateks vetikateks, sammal­taimedeks, sõna­jalg­taimedeks, paljas­seemne­taimedeks ja katte­seemne­taimedeks ehk õis­taimedeks. Kõiki neid ühendab foto­sünteesi võime.

Loomad on erinevalt taimedest liikumis­võimelised. Kuid nad ei suuda ise toota toit­aineid ning peavad seetõttu sööma teisi elus­organisme – taimi või teisi loomi. Loomade suurus on väga varieeruv – ime­pisikesest pihu­mardikast kuni sini­vaalani, kelle pikkus võib küündida 30 meetrini. Loomi võib kohata nii vees, mais­maal kui ka õhus. Selg­roo olemas­olu põhjal võib loomad jaotada kahte suurde rühma – selg­rootud ja selg­roogsed. Selg­roogseid, kõige paremini arenenud loomi, õppisime tundma juba eelmisel aastal. Selg­rootud loomad on üld­juhul väga väikesed organismid, seetõttu ei tea me neist sama palju kui selg­roogsetest. Arvatakse, et neid on ligi 100 korda rohkem kui selg­roogseid ja suur osa neist on teadlastel veel avastamata.