Kõik see, mis toimub just praegu, on olevik. Kuid peagi muutub see minevikuks ega saa enam kunagi korduda. Minevikuks on saanud eilne päev ja möödunud öö, samuti su sündimine ja esimene koolipäev. Ka siis, kui ema või isa jutustavad sulle oma lapsepõlvest, on tegemist minevikus toimunud sündmustega.
Miks on minevik tähtis?
Minevik elab edasi meie mälestustes, see on osa meie elust. Me mõtleme sageli möödunule, anname sellele tagantjärele hinnanguid ja püüame oma minevikukogemusest midagi kasulikku õppida.
Et mõista inimest, peame tundma tema elulugu. Ka rahvastel, riikidel ja kultuuridel on oma „elulugu” ehk minevik. Tänapäeva kirjeldamiseks peame tundma varasemat arengulugu nii hästi kui võimalik. Alles siis saame mõista, kuidas ja miks on kaasaegne maailm kujunenud just niisuguseks, nagu see praegu on.
Kaadreid ajaloolistest filmidest
Kus me minevikku kohtame?
Mineviku märke kohtame igal pool enda ümber – ajalehe- ja teleuudiseid jälgides, vanu maju või losse külastades, jõulu- ja kevadpühasid tähistades, riigihümni kuulates. Minevik ümbritseb meid kõikjal ja tekitab palju küsimusi. Miks on mõned riigid omavahel lakkamatult vaenujalal? Miks on rahvaste kombed nii erinevad? Milliseid keeli maailmas räägitakse? Miks ehitati talumajad enamasti puust? Mida tähistavad monumendid ja ausambad? Paljude selliste küsimuste seletused peituvad kauges minevikus.
Mis on ajalugu?
Meid huvitab, kuidas inimesed vanasti elasid, milliseid rõivad kandsid, kuidas valmistasid toitu ja ehitasid maju. Tahame teada, kuidas nad kujutasid ette maailma, kas nad suhtlesid teiste rahvastega ja kas nende keel sarnanes meie omaga. Need on keerulised küsimused, millele vastamiseks peab minevikku põhjalikult tundma.
Siin tulebki meile appi ajalugu – teadus, mis uurib inimkonna minevikus aset leidnud sündmusi ja püüab selgitada nende toimumise põhjuseid. Ajalooteadusega tegelevaid inimesi nimetatakse ajaloolasteks. Ka loomadel ja teistel olenditel on oma minevik, kuid selle uurimisega tegelevad muud teadused.
Ajaloolased püüavad vastuseid leida paljudele põnevatele küsimustele, näiteks sellistele:
- Kuidas ehitati Egiptuse püramiidid?
- Millistel aladel võisteldi olümpiamängudel Vana-Kreekas?
- Kas eestlased kuulusid viikingite hulka?
- Miks kanti viissada aastat tagasi Euroopas hiigelninadega kingi?
- Kas piraatide aardekaardid olid päriselt olemas?
Sugupuu uurimine
Kuulame meelsasti vanavanemate jutustusi nende lapsepõlvest ja noorusest. Nende mälestuste kaudu saab tükike minevikku meie jaoks otsekui elavaks. Oma juurte ja päritolu tundmine hõlbustab meie arusaamist iseenda ja kaasaja keerukatest suhetest.
Paljud inimesed tegelevad sihipärase uurimistööga, et oma kaugematest eellastest rohkem teada saada. Uuringute põhjal koostatakse tabeleid või nimistuid esivanemate kohta. Tihti aitab eellaste tuvastamine selgitada varalisi ja poliitilisi suhteid. Mõnikord on valitsejad oma tähtsuse suurendamiseks väitnud, et nad põlvnevad mõnest muinasjutulisest kangelasest või jumalast.
Eellaste uurimistöö esitatakse sageli puukujulise joonisena, kus puu tüvi tähistab ühist esivanemat, puu oksad aga tema lapsi, lapselapsi ja kõiki hilisemaid järglasi. Mõnedel inimestel on õnnestunud oma sugupuu juuri leida mitme sajandi tagant.
Kust algab ajalooline aeg?
Ajalooteadus uurib küll inimkonna ajalugu, kuid mitte terves selle ulatuses. Mida kaugemale me ajas tagasi läheme, seda vähem me tol ajal elanud inimestest teame ja seda raskem on neid uurida. Suureks murranguks on siin kirjaoskuse leiutamine umbes 5200 aastat tagasi. Sellest ajast alates, kui muistsed inimesed hakkasid oma mõtteid ja tegusid kirjasõnas jäädvustama, teame neist hoopis rohkem. Koos kirja leiutamisega algab ka ajalooline aeg. Just seda perioodi ajalooteadus uuribki.
Sellest arenesid välja hieroglüüfid, mida nad jumala sõnadeks nimetasid. Need olid kaunilt kujundatud ja värvitud. Kivisse raiutud hieroglüüfid pidid igavesti kestma.
Kuidas ajalugu uuritakse?
Kõigepealt püüavad ajaloolased kindlaks teha tõsiasju ehk fakte minevikus toimunu kohta. Kuna aga paljusid tõsiasju ei ole enam võimalik tuvastada, jääb meie ettekujutus minevikust paratamatult lünklikuks. Seetõttu vaidlevad ajaloolased sageli selle üle, kuidas peaks olemasolevaid fakte mõistma, et saaksime toimunust võimalikult täpse ettekujutuse.
Kui faktid (või osa fakte) on kindlaks tehtud, püütakse neid omavahel seostada. Kuna ajaloolased võivad tõsiasju erinevalt tõlgendada, on tulemuseks mitu erinevat pilti toimunust ehk mitu erinevat lugu. Ei saa olla ainult ühte ja ainuõiget arusaama ajaloost. Selline arvamuste ja vaadete mitmekesisus annab meile võimaluse ajalugu sügavamalt mõista.
Kuidas minevikku hinnata?
Ajaloole hinnangut andes tuleb olla väga ettevaatlik. Kord toimunud sündmusi ei tohiks hinnata tänapäeva arusaamade kohaselt. Mineviku inimeste ettekujutus maailmast võis olla meie omast väga erinev, samuti võisid nad tähtsaks pidada hoopis teistsuguseid asju kui meie. Mõnigi sündmus või tava, mis tänapäeval tundub veider, võis omas ajas olla vajalik ning igati mõistlik.
Kordamisküsimused
- Miks peaksime tundma oma rahva ja riigi minevikku?
- Mida uurib ajalugu?
- Kust algab ajalooline aeg?
- Miks on ajaloofaktide erinev tõlgendamine kasulik ja vajalik?
- Kuidas tuleks hinnata minevikus toimunud sündmusi?
Mõisted
- ajalugu – teadus, mis uurib inimkonna minevikus toimunud sündmusi
- ajalooline aeg – inimkonna ajalugu alates kirjaoskuse leiutamisest
- fakt – tõik, tõsiasi
