Параграф 3.1 (E-tund)

Keelpillid. Viiul

Eelteadmised

Õpilane teab, mis on heli ja heliallikas.

Tunni ülesehitus

  1. Keelpillid, 7 min
  2. Viiuli ehitus, 10 min
  3. Viiuli eelkäijad, 5 min
  4. Viiuli sünd ja kuldaeg, 13 min
  5. Loominguline tegevus, 10 min

Eesmärgid

Õpilane

  • teab, kuidas tekib keelpilli heli,
  • on tutvunud viiuli arengulooga,
  • oskab muusikapalas eristada viiuli tämbrit ja seda kirjeldada.

Seotud materjal

lk 26–28

lk 15–17

ptk 1.2

Märksõnad

  • Keelpill, näppekeelpill, poogenkeelpill;
  • viiul, viiulite perekond;
  • poogen, sõrmlaud, kõlakast, kael;
  • fiidel, rababviola da braccioviola da gamba;
  • Antonio Stradivari;
  • elektriviiul.

Lõiming

Läbivad teemad

  • Kultuuriline eneseteadvus,
  • väärtused ja kõlblus.

1. Keelpillid

7

  • Pille, mille heli tekitatakse pillikeelt võnkuma pannes, nimetatakse keelpillideks.
  • Keelpillid jagunevad poogenkeelpillideks ja näppe­keelpillideks.
  • 16.–17. sajandil kujunes välja viiulite perekond, kuhu kuuluvad viiul, vioola, tšello ja kontrabass.
  • Keelpillide helikõrgus sõltub keele pikkusest, samuti selle pingsusest ja jämedusest.

Pille, millel tekitatakse heli pillikeelt võnkuma pannes, nimeta­takse keelpillideks. Keeli saab võnkuma panna kahel viisil: poognaga üle keelte tõmmates ja keeli sõrmega näppides.

Sellest tulenevalt jagunevadki keelpillid poogen­keel­pillideks ja näppekeelpillideks.

Keelpillil tekib heli
  • poognaga üle keelte tõmmates,
  • keeli sõrmega näppides.
Üks tänapäeva levinumaid keelpille on kitarr
Tänapäevase kitarri kael, millel on metallist krihvid
Poogenkeelpille on mitmes suuruses

Allikad

Näppekeelpillid on pärit iidsetest aegadest: harfi- ja kandle­laadseid pille tunti mitmes vanas kultuuris, nt Antiik-Kreeka populaarsemaid pille oli lüüra. Tänapäeval kõige laiemalt levinud näppekeelpill on kitarr.

Enamik Euroopas kasutatavatest pillidest on idamaise päritoluga ning tulnud siia kas Bütsantsist või toodud araablaste poolt läbi Põhja-Aafrika ja Hispaania. Esimesed teated poogen­keel­pillidest Euroopas on pärit 10. sajandist.

Viiulite perekond

Läbi paljude eelkäijate arenes 16.–17. sajandil Euroopas välja nn viiulite perekond, kuhu kuulub neli eri suuruse, häälestuse ja tämbriga pilli: viiul, altviiul ehk vioola, tšello ja kontrabass.

Need neli moodustavad ka sümfooniaorkestri keelpillirühma.

Tallinna Keelpillikvartett

Esineb Tallinna Keelpillikvartett koosseisus Urmas Vulp, Toomas Nestor, Heili Eespere, Henry-David Varema.

ERR, 2001

Viiulite perekond:
  • viiul,
  • altviiul ehk vioola,
  • tšello,
  • kontrabass.

Terane kõrv

Pillid on nii välimuselt kui ka mänguvõtetelt sarnased. Keelpillide helikõrgus sõltub eelkõige keele pikkusest: mida lühem on keel, seda kõrgem on heli, ja vastupidi. Keelt saab lühendada seda vasaku käe sõrmedega vastu pilli sõrmlauda surudes. Seejuures peab poogenkeelpilli mängimiseks olema muusikul eriti hea kuulmine. Näiteks klahvpillimängijal piisab heli tekitamiseks vaid õigele klahvile vajutamisest, ent keelpillimängija peab sobiva koha keelel leidma ainult oma kuulmisele toetudes.

FERMAAT

  • Nimeta sulle teadaolevaid keelpille.
  • Too näiteid lemmikartistidest-keelpilli­mängijatest.
  • Nimeta koole Eestis, kus on võimalik mõnd keelpilli õppida.

2. Viiuli ehitus

10

  • Viiuli kolm peamist osa on kõlakast, kael ja pea.
  • Kõlakast toimib resonaatorina, kaelale kinnitub sõrmlaud, pea küljes on häälestusnupud ja tigu.
  • Viiulil on võimalik mängida väga erineva iseloomuga muusikat.
  • Poogna peamised osad on puu, konn ja jõhvid.

Viiul on viiulite perekonna sopranpill.

Viiuli kolm peamist osa on pilli kõlakast ehk korpus, kael ja pea (vt joonist). Kokku koosneb pill enam kui 50 suuremast või väiksemast detailist.

Kõlakast annab viiulile iseloomuliku väljanägemise ja kuna see on resonaator, määrab see ka kõla kvaliteedi. Kõlakasti osad on ülemine ja alumine kõlalaud ning küljed.

Kael on ligi 13 cm pikk ja kallutatud natuke kõlakastist tahapoole. Kaela läbimõõt on kogu pikkuses sama, see hõlbustab vasaku käe üles-alla liikumist erinevate positsioonide vahel.

Sõrmlaud kinnitub kaelale ja ulatub pilli kõlakasti kohale. Kaela otsas on pea, mille küljes on häälestusnupud ja tigu. Häälestus­nuppude abil muudetakse keelte pinget ja korrigeeri­takse sel moel heli häälestust.

Viiul valmistatakse peamiselt kuuse- ja vahtrapuust.

Viiul saavutas oma tänapäevase kuju 16. sajandi keskpaigaks
Viiuli häälestus
Viiuli osad
Tänapäevane poogen kujunes välja 19. sajandil Prantsusmaal

FERMAAT

  • Vaata tähelepanelikult pilti viiuli osadest – neid on kokku 18. Seejärel püüa ilma pildi abita nimetada, mis meelde jäi.
  • Tuleta meelde, millisest puust peamiselt viiulit valmistatakse. Kuusk, mänd, kask, saar, vaher, lepp?
Viiuldaja Mari Targo tutvustab oma pilli

FERMAAT. Video järel

  • Mida kasutati pillikeelte valmistamiseks enne metallkeelte tulekut?
  • Mille poolest erines 16. sajandi poogen täna­päevasest?
  • Mille poolest erinevad orkestri I ja II viiul?
  • Kuidas summutatakse viiuli kõla?

Viiulit mängitakse enamasti poognaga, mis koosneb mitmest detailist (vt joonist lk 26ptk 1.2.2).

Poogna puu tehakse tavaliselt hästi tihedast siiltsesalpiinia­puust, mis kasvab ainult Brasiilias. Tänapäeval kasutatakse siiski ka tehismaterjale, näiteks süsinikkiudu.

Konn voolitakse enamasti mustast eebenipuust. Leidub ka poognaid, mille konn on valmistatud kilpkonnakilbist, elevandi- või mammutiluust. Konnal on tavaliselt mõlemal pool pärlmutrist silm.

Jõhvid, mis on pärit valge isase hobuse sabast, kinnituvad kiiludega poogna otsa ja konna külge. Neid pingutatakse spetsiaalse kruviga.

Poogna metallosad tehakse kas uushõbedast, hõbedast või kullast.

Viiuli kõla võib olla kaunilt laulev ja hingestatud, aga ka raevunult mässav. Erinevaid meeleolusid aitavad saavutada mitmesugused mänguvõtted: arco, col legno, pizzicato, con sordino.

Stéphane Grappelli, Django Reinhardt. „Swing 39“
Nigel Kennedy (viiul), Peter Pettinger (klaver)
Johann Sebastian Bach. I osa Preludio partiitast sooloviiulile E-duur, BWV 1006
Sirkka-Liisa Kaakinen-Pilch (viiul) 

3. Viiuli eelkäijad

5

  • 16. sajandil kujunes välja kaks keelpillide koolkonda: viola da gamba ja viola da braccio.
  • Viola da gamba oli 5–7‑keelne tumeda ja mahlase tämbriga pill, mida mängiti põlvede vahel või süles.
  • Viola da braccio oli selge ja särava kõlaga neljakeelne pill, mida mängiti vasakul käel või õlal. See pill oli viiuli otsene eelkäija.
Viiuli keskaegsed esivanemad

Keskaja Euroopas oli üks armastatumaid keelpille rebekk. See oli pärit Hispaaniast ning kujunenud välja araabia pillist rabab’ist. Rebekk oli pirnikujulise kõlakastiga, keeli oli kaks või kolm. Pilli keha ja kael olid voolitud ühest tükist. Rebekki mängiti püsti seistes ja see toetus kas mängija rinnale või õlale.

Teine varajane keelpill oli fiidel. Fiidlit mängiti kogu Euroopas ja sellel oli mitu alaliiki. Fiidli kõlakast oli lame ja ovaalne, keeli võis olla kuni kuus. Oli pille, mida mängiti õlal või rinnal, ja ka neid, mis toetusid mängija sülle.

Kuningas Taavet rebekki mängimas (10.–11. sajand)
Fiidel
Viola da gamba basspill on mõõtmetelt veidi väiksem kui tšello
Muusik mängimas viola da braccio’t
Viola da gamba’sid on eri suuruses ja häälestuses

Renessansiajastu keelpillid

Keskaegsete keelpillide erinevate omaduste kombineerimise tulemusena kujunes Euroopas 16. sajandiks välja kaks pilli­perekonda.

Viola da gamba (it gamba – jalg) oli pill, mida mängija hoidis põlvede vahel või süles. Sellel olid kõrged küljed, kumer kaas, lame põhi, c‑ või f‑kujulised kõlaavad, 5–7 keelt ja 7 krihvi. Krihvid ehk astmetraadid tehti peenikesest soolest nagu pilli keeledki ning seoti pilli kaela ja sõrmlaua ümber, et fikseerida kindlad helikõrgused. Võrdlemisi lame roop võimaldas poognaga mängida enam kui kahel keelel korraga. Tänu nendele omadustele ja pilli tumedale ning mahlasele tämbrile sobis see ideaalselt akordide mängimiseks. Viola da gamba perekonda kuulusid sopran-, tenor-, bass- ja kontrabasspill.

Viola da braccio (it braccio – käsi) oli pill, mida mängiti vasakul käel või õlal. Sellel oli kumer põhi, kitsamad küljed kui viola da gamba’l, f‑kujulised kõlaavad, krihvideta sõrmlaud ja neli keelt. Kumera roobi tõttu mängiti enam üksikutel keeltel. Pilli tämber oli vali ja särav, seetõttu kasutati viola da braccio’t enamasti meloodia mängimiseks.

FERMAAT

  • Tuleta meelde, mida tähendavad itaalia keeles gamba ja braccio. Kuidas on see seotud pilli hoidmise asendiga?
  • Kumma pilliga on mugavam mängida meloodiat ja kummaga akorde? Miks?
Rebekk. Mängib Ernst Stolz
Fiidel ja lauto. Mängivad Ernst Stolz jaTrond Bengtson

4. Viiuli sünd ja kuldaeg

13

  • Viiul kujunes välja viola da braccio perekonnast aastatel 1520–1550 Põhja-Itaalias.
  • Kuulsaimaks viiulite valmistamise keskuseks sai Cremona, kus tegutsesid Amatide, Stradivaride ja Guarneride suguvõsast võrsunud meistrid.
  • Läbi aegade parimaks viiulimeistriks peetakse Antonio Stradivarit, kelle valmistatud pilli mõõtmed ja kuju said eeskujuks tulevastele pillimeistritele.

Viiul kujunes välja viola da braccio perekonnast Põhja-Itaalias ligikaudu aastatel 1520–1550. Viiuli itaaliakeelne nimetus violino on tuletatud sõnast viola – väike keelpill.

Varaseimad säilinud viiulid valmistas Cremona pillimeister Andrea Amati (1550–1576) ja need pärinevad aastast 1542. Neil oli vaid kolm keelt, arvatavasti tegi Amati esimese neljakeelse viiuli alles pärast 1550. aastat.

Keelpilli valmistamine (pillimeister Brian Lisus)

FERMAAT. Video järel

  • Millises järjekorras instrumendi detailid oma koha leiavad?
  • Miks on vaja puidu sisse sooned teha?
  • Milliseid töövahendeid meistri laual märkasid?
  • Mis arvad, kui kaua võtab aega ühe viiuli valmimine?

Viiuli populaarsus kasvas, tekkis mitu kuulsat viiulimeistrite koolkonda. Suuremateks keskusteks said Milano, Veneetsia ja Cremona. Cremona meistrite eesotsas oli Andrea Amati poeg Nicola Amati (1596–1684). Tema tööd jätkas tema õpilane Andrea Guarneri (1626–1698) ja hiljem Antonio Stradivari (1644–1737), kes oletatavasti oli Guarneri õpilane. Stradivarit peetakse siiani kõigi aegade suurimaks viiulimeistriks. Just tema pilli kõlakasti kuju ja mõõtmed said eeskujuks tulevastele pillimeistritele.

Kuulsad viiulimeistrid

Antonio Stradivari jõudis oma eluajal valmistada ligi tuhat instrumenti, millest umbes kuussada on väidetavalt säilinud ja kasutuses ka tänapäeval. Hoolimata praegugi jätkuvatest katsetest pole isegi moodsaimat tehno­loogiat kasutades õnnestunud taasluua Stradivari unikaalse tämbriga pilli. Kõrgelt hinnatud on ka Giuseppe Guarneri (1698–1744) kauni kõlaga viiulid. On teada, et kõigi aegade suurimaks viiulivirtuoosiks peetav Niccolò Paganini (1782–1840) mängis just tema valmistatud pillil. Põhja-Alpide üks juhtivaid viiulimeistreid oli Jacob Steiner (1621–1638), kelle pillil mängis Johann Sebastian Bach. Wolfgang Amadeus Mozart mängis aga Mittenwaldi viiuli­meistri Aegidius Klotzi (1733–1805) valmistatud instrumendil.

Kuulsaim pillimeister läbi aegade oli Antonio Stradivari
Tänapäeval kasutatakse popmuusikas tihti elektriviiulit

Viiulist on praeguseks saanud armastatud soolo-, ansambli- ja orkestripill. Pop- ja jazz-muusikas kasutatakse peale akustilise viiuli ka võimendatud kõlaga elektriviiulit. Elektriviiulil puudub kõlakast nagu elektrikitarrilgi. Elektripilli roobi alla on paigutatud helipead, millest tulev signaal viiakse juhtme kaudu võimendisse.

Eestis kõlas maailma kalleim viiul

Maailma kalleim viiul on 2013. aasta seisuga Giuseppe Guarneri 1741. aastal ehitatud „Vieuxtemps Guarneri del Gesù“. Nime sai pill Prantsuse helilooja Henri Vieuxtemps’ (1820–1881) järgi, kellele see kuulus. Sellel pillil on mänginud mitu kuulsat viiuldajat, nt Yehudi Menuhin (1916–1999) ja Itzhak Perlman (s 1945). Pill müüdi 2013. aastal oksjonil alghinnaga 18 miljonit dollarit. Ostja lõplikku hinda ei avalikus­tanud, teada on vaid, et hind oli rekordiline. Uus omanik soovis, et pill kõlaks jätkuvalt kontserdi­lavadel ja kinkis viiuli eluaegse kasutusõiguse Ameerika viiuldajale Anne Akiko Meyersile (s 1970). 2013. aasta 16. juulil esines Meyers sellel viiulil Pärnu kontserdimajas rahvusvahelisel Pärnu muusikafestivali Järvi Akadeemia avakontserdil.

Uued suunad

18. sajandi lõpul hakati pille üha enam tööstuslikult tootma. Kodune musitseerimine levis eri ühiskonna­kihtides. Elavnes avalik kontserdielu, avati uusi ruumikaid kontserdisaale, mis tõid endaga kaasa uued nõuded pillidele. Viiuli roopi tõsteti, et suuren­dada keelte pinget ja selle abil saavutada tugeva­mat kõla. See omakorda muutis keelte nurka sõrmlaua suhtes ja pillimängijad pidid hakkama kõrgemate nootide mängimisel tugevamini keeltele vajutama. Sellest probleemist saadi jagu nii, et kallutati pilli kael tahapoole. See ühtlustas keelte kõrguse kogu sõrmlaua ulatuses. Samuti pikendati pilli kaela ja sõrmlauda.

5. Loominguline tegevus

10

  • Laul
  • Pillid
  • Rütmid
  • Liikumine

Aeg loominguliseks tegevuseks.

Lisamaterjal

Artiklid

Raul Pettai. „Eesti viiulimeister Meeme Mälgi

Võõrsil elanud ainulaadse pillimeistri Meeme Mälgi viiulid on kõlanud mitmel kontinendil.

Sirp, 02.03.2012
Kai Kiiv. „Kärsitusega pillimeister kaugele ei jõua

Eesti kogenumaid keelpillimeistreid Raivo Hiiemaa avas hiljuti Eesti Pillifondi algatatud rahvusvahelise pillimeistrite koolituste sarja. Intervjuus tutvustab ta keelpilli valmistamise saladusi.

Sirp, 1.04.2022
Merit Maarits. „Hans Christian Aavik võitis rahvusvahelise Nielseni konkursi

Hans Christian Aaviku viiuliõpingutest, saavutustest ja pillist.

ERR, 11.04.2022
Pilliportaal. Viiul

Pilliportaal on TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia muusika­osakonnas valminud pille tutvustav veebileht. Tegemist ei ole entsüklopeedilise teatmeteose, vaid noorele muusikahuvilisele lihtsamaks kirjutatud abimaterjaliga, mida illustreerib pildi- ja videomaterjal. Pillid on jagatud mänguviisi järgi kategooriatesse ning igast jaotusest leiate erinevate pillide kohta tekste, pilte kui ka videosid. Tekstid on kirjutanud Aidi Vallik, Marko Mägi ja Kadri Steinbach. Videod on valminud TÜ VKA videostuudios, produtsendid on Marko Mägi ja Kadri Steinbach. Pilliportaali kujunduse autor on Martin Rästa.

VIIUL

Helinäited

AUTOR

HELIND

HELIKANDJA

Niccolò Paganini

„Kapriis nr 24“

7. kl CD I nr 8 (1:20)

Nikolai Rimski-Korsakov

„Kimalase lend“

7. kl CD I nr 9 (1:16)

Niccolò Paganini. „Kapriis nr 24“
Julia Fischer (viiul)
Nikolai Rimski-Korsakov. „Kimalase lend“
Philharmonia Orchestra, juhatab Vladimir Ashkenazy

Tunni kirjeldus ja kodutöö

Kodutöö

  • TV lk 15 ül 2 (kirjuta pillide nimetused)
  • Opiq, ptk 1.2 Poogenkeelpilli ehitus (kirjuta pilliosade nimetused)

Tunni kirjeldus

Keelpillid. Viiul

Õ lk 26–28, TV lk 15–17, Opiq ptk 1.2

Keelpillid; viiuli ehitus, selle eelkäijad, sünd ja kuldaeg; loominguline tegevus.

Будь ласка, зачекайте