Elanikkonna toetus

Pikaaegses võitluses on parim toetusvõrgustik see, kes on ette valmistatud juba rahuajal ja kellelt saab kindlasti regulaarset abi nii toidu ja varustuse täienduseks kui ka hädaolukorras. Kui toetajad on võõrad, siis tuleb nende majapidamist mõned päevad jälgida, et saada aimu nende tegemistest, kontaktidestja  meelsusest. Kui kõik tundub korras, tuleb kontakt luua majapidamisest eemal,ainult ühe inimesega. Vestl ema läheb üks võitleja korraga, teised ennast ei näita, vaid julgestavad ala.

Elanikke tuleb alati kohelda viisakalt ja austusega. Midagi jõuga ega vargsi võtta ei tohi, nende vara ja vilju rikkuda samuti mitte. Olukorras, kus vastane on kohalikele elanikele ohuks ja avaldab neile survet, ohustab patrullijate jõuline käitumine kõige enam neid endid. Ahistatud elanik võib minna vastase juurest kaitset otsima ja see seab ohtu kogu üksuse. Seega saab kogu elanike toetus toimuda vaid nende vabal tahtel ja nende sümpaatia tõttu. Ebaviisakaid, ähvardavaid isikuid ei taha keegi toetada.

Elanikud on head luureallikad. Nad käivad endiselt tööl ja liiguvad teiste seas. Nad kuulevad ja näevad vastase liikumisi, tunnevad nende käsilasi ja saavad anda patrullijatele infot selle kõige kohta. Tuleb olla väga ettevaatlik toetajatele eriliste luureülesannete andmisega, sest oma liigses usinuses võivad nad vastasele vahele jääda. See võib lisaks hea toetaja kaotamisele seada ohtu ka üksusetur valisuse, sest vastase ülekuulamisel murdub treenimata isik kergesti.

Ülekuulamistel või kogemata lobisedes võib toetaja kergesti paljastada infot, mis tal patrulli kohta on. Seetõttu tuleb ka kõige parema toetaja eest varjataoma patrull-laagrite asukohti, operatsiooniplaane, üksuse suurust ja isegi oma päris nimesid, kui võimalik. Mida vähem infot vastase kätte sellisel kahetsusväärsel juhul satub, seda suuremad on üksuse võimalused olukorrast välja tulla. Eelmainitud põhjustel ei tohi toetajad teada ka üksuse teisi toetajaid.

Isegi kui mingeid väliseid märke pole, tuleb toetajale külla minnes säilitada ümbruse vaatlus, julgestus ja eemaldumistee. Toetajaga tuleb kokku leppida visuaalne signaal ohutu olukorra kohta (lillepott kindlal aknal, kirju lina pesunööril vms). Signaali puudumise korral ühendust ei võeta, vaid jälgitakse olukorda. Ka siis, kui ohutu olukorra märk on väljas, siseneb hoonesse esialgu vaid üks võitleja, kes vaatab hoone üle ja annab kinnituse julgestajatele väljas. Alles siis võib siseneda ka teisi, kuid julgestus jääb alati välja. Hoones sees olles tuleb vältida oma sõrmejälgede ja ka oma esemete maha jätmist. Lahkudes ei tohi jätta mingeid märke, millest vastane või käsilane sama toetajat külastades saaks järeldada, et enne neid on seal käinud võitleja.

Nii luureandmete kui ka külastuse aja kokkuleppimiseks saab kasutada „postkaste“. Postkast peab asuma toetaja majast eemal. Selleks sobib murdunud känd, suure kivi lõunapoolne serv, lahtine tellis vana hoone seinas või muu kokkulepitud paik. Selline „postkast“ peaks jääma toetaja igapäevasele teele, kus ta saab sõnumi jätta või üles võtta võimalikult kiirelt ja märkamatult. Visuaalseks märgiks,et postkasti on pandud sõnum, tuleb kokku leppida märguanne (oksaront kännu najal, rusikasuurune kivi suurel kivil, kriidikriips hoone nurgal vms).

Kindlasti tuleb toetajat juhendada, et ta meie sõnumi pärast meeldejätmist hävitaks. Samuti ei säilita patrull toetaja sõnumeid nii, et see võiks patrulliliikmete vangilangemise korral toetaja paljastada. Ka „postkasti“ juurde läheb sõnumit tooma või viima üks võitleja korraga ja varjatult; teised julgestavad, olles vähemalt tunnienne „postkasti“ juurde minekut ümbrust jälginud. 

Telefoniside (nii tava- kui mobiiliside) kaudu on igasugune suhtlus välistatud, sestvastane kuulab pealt ja p ositsioneerib. Sama on raadiojaamadega.

Eesti kliima on karm ja metsas tervis kaua ei püsi; eriti sügisel ja talvel. Võime rajada maa-aluseid punkreid, kuid niiskus ja jahedus hakkavad võitlejate tervisele ja jõuvarudele mõju avaldama juba loetud päevade jooksul. Eriti halvas seisus on haiged ja haavatud. Inimorganism on sajandite jooksul kohanenud kuivade ja soojade tingimustega ning talub külma ja märga siiski vaid lühiajaliselt. Pikalt ühes  piirkonnas tegutsedes on hea leida sellised toetajad, kellejuures  saavad võitlejad aeg-ajalt kuivas ja soojas ööbida ning käia ka saunas energiavarusid taastamas. Eriti oluline on soe ja kuiv haigetele ning haavatutele. Siiski ei ole üksus kunagi korraga hoones; alati tuleb korraldada julgestus kogu ümbruse ulatuses, et keegi võõras ei saaks märkamatult läheneda. Võitlejad peavad vähimagi ohusignaali korral olema valmis koheselt ja varjatult hoonest lahkuma koos kõigi oma asjadega.

Toetaja võib vastasele teada anda oma tegevusest patrulli abistamisel. Ta võib vahele jääda kogemata, keegi võib tema peale kaevata, ta võib ennast üles anda hirmust – see polegi lõpuks tähtis. Sellise võimalusega peab patrull alati arvestama ja iga kord toetajaga suheldes tuleb hoolikalt mõelda, kas see, mis me endast teada anname, kujutab meile ja meie ülesandele ohtu, kui vastane sellest teada saab. Ka toetajaga tuleb sellisest võimalusest rahulikult rääkida ja paluda tal mitte küsida asju, mis tema kaudu võivad sellises olukorras seada ohtu teiste elud ja üksuse võitluse vastase vastu.

Kui on toimunud reetmine, olgu siis kogemata, häda sunnil või ka meelega, siis ei ole võitlejatel õigust kohut mõista ega kedagi karistada. Tuleb kiiresti tegutseda varuplaani kohaselt, mis peab olema selliseks olukorraks valmis, näiteks muuta oma paiknemise asukohta, liikumisteid jne. Samuti tuleb hoiatada teisi toetajaid, et see inimene pole usaldusväärne ja et nad oleksid ettevaatlikud. Kontakti korral kõrgema staabiga tuleb see info edastada ka neile ning reetmise põhjuste ja tagajärgedega tegelevad edasi juba vastava pädevusega isikud. Vaata ka peatükk 5.7. „Tegevused reetmise või kaaslase vangilangemise korral“.