Jõuluaeg oli eesti rahvakalendris üks tähtsamaid perioode, mis algas toomapäevast (21. detsember) ja kestis enamuses piirkondades kolmekuningapäevani (6. jaanuar). Jõulupühi peeti 25.–27. detsembril ning neile eelnenud jõululaupäev (24. detsembrit) on kujunenud kogu jõuluaja tähtsaimaks päevaks.
Jõuludeks koristati ja ehiti kogu majapidamine ning valmistati aasta rikkalikumad piduroad. Et pühade ajal ei tohtinud tööd teha, tuli kõigi ettevalmistustega varakult hakkama saada.
Kuna jõulude ajal olid kõik tööd peale hädavajalike keelatud, siis oli aega jõude olla, koos perega jõulumänge mängida ja mõistatada. Kuuse tuppatoomine on suhteliselt uus komme, varem toodi tuppa õled. Õlgedega ennustati, neist valmistati looma- ja inimkujusid. Tehti ka õlest nuute ja taoti nendega üksteist. Õlgedega seotud, aga ka paljudel muudel jõulumängudel ja -kommetel oli algselt maagiline tähendus. Vähemalt saartel oli jõuluperiood vanasti suurim lauluaeg.
"Kuningamäng"
Ringilised hoiavad üksteisel käest kinni ja laulavad. Ringi sees on kuningas, kes istub toolil, seisab või kõnnib teistele vastupidises suunas. Vahel on sees olnud ka kaks mängijat. Kui laul lõpeb, võtab kuningas pandi – kas sellelt, kellega kohakuti seisma jäi, või enda valitud mängijalt (istuv kuningas võib väljavalitu suunas näpuga näidata). Korraga võib pandi võtta ka mitmelt mängijalt. Kui pante on juba kogunenud küllalt palju (või igalt mängijalt), hakatakse neid lunastama. Kuningas annab ülesande ja kui see on täidetud, tagastab pandi omanikule.
