Liiklus. Liiklemise reeglid

Tundi võiks alustada sissejuhatusega inimeseõpetuse õppeainesse. Kõrvalasuva pildirea abil võiks meelde tuletada, mida inimeseõpetuses õpitakse. Vahele on pikitud ka teemasid, mille kohta saab teada hoopis mõnest muust õppeainest –õpilased võivad pakkuda, millisest.

Peale pildirida võivad õpilased lisada eelmisel aastal õpitu näitel veel teemasid, mida inimeseõpetuses käsitletakse, või teadmisi, mida õppeainest saadud on. 

Selle aasta esimese inimeseõpetuse tunni teemat võiks aga sisse juhatada küsimusega, millistel viisidel õpilased suvel liiklesid. Kas sõideti bussi, trammi, trolli, tõukeratta, rulluiskude, jalgratta, rongi, lennuki, praami, laeva, tasakaaluliikuri, hobuvankri või millegi hoopis muuga? Kindlasti liigeldi ka jala. Iga liiklusvahendi, millega suvel liigeldi, võiks tahvlile kirjutada. Võib ka kokku lugeda, mitu õpilast sel viisil suvel liikles – milline liiklusvahend või liikumisviis oli kõige populaarsem?

Seejärel võiks tõmmata joone alla nendele liiklusvahenditele, millega liigeldakse tänaval või maanteel, nii et näiteks õhu- ja veesõidukid jäävad välja. Kas mõni liiklusvahend on veel nimetamata, millega samuti tänaval või maanteel liigeldakse? Need võiks nimekirjale lisada. 

Järgmiseks võiks näiteks eri värviga või muul viisil ühiselt rühmitada need liiklusvahendid, millega sõidetakse sõiduteel, ja vahendid, millega liigeldakse kergliiklusteel. Koos võiks arutada, mis kumbagi rühma kuuluvaid liiklusvahendeid omavahel seob. Sõiduteel sõitvad liiklusvahendid on suured, rasked ja kiired, kergliiklusteel liiguvad aga kaalult kergemad vahendid, mille kiirus on väiksem. Kui suurel kiirusel liikuva masina ees toimub midagi ootamatut, ei piisa juhi kiirest reageerimisest, sest raske masin liigub veidi aega veel edasi ka siis, kui juht on juba pidurit vajutanud. Ka kokkupõrke jõud on raske masinaga sõites suurem. Just sellepärast sõidavadki näiteks bussid ja autod ainult neile mõeldud teel, mis on jalakäijatest ja kergliiklusvahenditest eraldi. 

Kõik liiklemisviisid peavad olema liiklejale ohutud. Kergliiklejad ja suuremad masinad on küll teedel üksteisest eraldatud, kuid turvaliseks liiklemiseks on tarvis, et kõik liiklejad teaksid, mida nad tegema peavad, ja oskaksid eeldada, mida teised teha võivad. Kui kõik teevad liikluses seda, mida nad ise tahavad, võib juhtuda õnnetusi, sest teised liiklejad ei oska ootamatut käitumist ette näha. Selleks, et kõik jõuaksid ohutult sinna, kuhu nad minna soovivad, ongi välja mõeldud liiklusreeglid.

Ühiselt võiks mõningaid turvalise liiklemise reegleid meelde tuletada.

• Kas Eestis on parem- või vasakpoolne liiklus, st kas sõidukid liiguvad paremal või vasakul pool teed? Kummale poole peab seega enne tee ületamist kõigepealt vaatama? (Eestis on parempoolne liiklus. Enne tee ületamist vaadatakse seega kõigepealt vasakule.)
• Kas autojuht võib liiklemise ajal telefonis midagi lugeda, sõnumeid saata või videoid vaadata? Miks? Aga jalakäija? (Liigeldes tuleb alati olla tähelepanelik ja keskenduda sellele, mis ümberringi toimub. Telefoni kasutamine roolis on keelatud, aga ka jalakäijatel on ohtlik liikudes nutitelefonis toimuvale keskenduda.)
• Miks ei peaks jalakäija või rattur liigeldes valjusti kõrvaklappidest muusikat kuulama? (See on ohtlik, sest nii võib juhtuda, et ei kuule liginevat sõidukit või muud olulist heli.)
• Mida peab jalakäija või rattur kandma selleks, et autojuht teda ka pimedas näeks? Miks? (Helkurit, sest helkurita jalakäijat märkab juht liiga hilja ja võib juhtuda õnnetus.)
• Mida ütleb seadus turvavöö kohta? (Kui sõidukis on turvavöö, siis tuleb seda ka kasutada. Näiteks autos ja linnade vahel sõitvas bussis tuleb seega enne sõitu kinnitada alati turvavöö.)

Mõned reeglid, nagu näiteks parempoolne liiklus või turvavöö kinnitamine, kehtivad Eesti liikluses kõikjal. Teised aga annavad juhiseid selle kohta, kuidas mõnes kindlas olukorras käituda. Selle kohta, millist liiklemise reeglit kusagil järgida tuleb, annavad teedel ja tänavatel teada liiklusmärgid. Liiklusmärgid on nagu omamoodi keel, mis liiklejat juhendavad. Liiklusmärke on palju ja näiteks autojuht peab teadma neid kõiki. Tähtsamaid liiklusmärke peab aga tundma ka jalakäija.

Nüüd võiks ühiselt vaadata pilti lk 4–5. Kõigepealt võib õpilastel paluda leida pildilt mõne lihtsama märgi. Näiteks: kes leiab esimesena ülekäiguraja märgi? Jalgrattatee märgi? Bussipeatuse märgi? Kas pildil on veel märke, mis on õpilastele juba tuttavad? Edasi võiks kõiki pildil olevaid märke tutvustada,  alustades nendest, mis vaid kordamist vajavad. Märke võib ka projektori abil galeriist näidata. Sõidukitele mõeldud märgid on lihtsalt teadmiseks, õpilased võiksid meelde jätta eelkõige need märgid, mida jalakäijatel tarvis on.

Peale liikumispausi võiksid õpilased lk 4–5 abiga lahendada lk 4 ül 1. Selleks on vaja ka sinist ja punast värvipliiatsit. Kiiremad võivad leida vastuse ka ülesandele lk 4 ül 2. 

Liigelda oleks küllap lihtne, kui kõik liiguksid samal kiirusel ja samas suunas. Tegelikkuses on aga teed risti-rästi ning ohutult peavad saama liigelda nii jalakäijad, jalgratturid kui ka autojuhid. Sellepärast on liikluses sageli kellelgi eesõigus liikuda ja teistel kohustus talle teed anda. Näiteks on kõnniteel eesõigus liikuda jalakäijatel, jalgrattateel ratturitel ja sõiduteel autodel.

Seal, kus teed ja tänavad ristuvad, saavad kokku ka sõidukite sõidurajad ja jalakäijate liikumisteed. Need on liikluses kõige ohtlikumad kohad. Ristmikel peab teadma, kes peab kellele teed andma, et õnnetusi ei juhtuks.

Nüüd võiks projektorist kuvada lk 6 pilti. Mis juhtuks siis, kui kõik sõidukid ja jalakäijad pildil liiguks korraga selles suunas, kuhu soovivad? Mis aga aitab sellisel tiheda liiklusega ristmikul nii sõidukitel kui ka jalakäijatel otsustada, kuidas ja millal kõigile turvaliselt edasi liikuda? Ülekäigurajad annavad küll teada, kus jalakäijad teed ületada võivad, kuid ei ütle midagi selle kohta, millistel sõidukitel on eesõigus ristmikule sõita. Just valgusfoor näitab liiklejatele, kellel on parasjagu õigus liikuda ja kes peab teed andma. Tiheda liiklusega ristmikel liikumise eesõigus vaheldub. Kui aga valgusfoori ei ole või kui see ei tööta (näiteks hilja õhtul), siis tuleb jälgida liiklusmärke ja juhinduda reeglitest.

Järgmiseks võivad õpilased avada ka enda õpikus lk 6 ja märkamisharjutusena lugeda kokku, mitut valgusfoori nad ristmikul näevad. (Pildil on 6 valgusfooriposti, aga kui lugeda foore eraldi, siis paistab neid u 14.)

Seejärel võiks uuesti ühiselt vaadata pilti lk 4–5 ja arutleda, kas kõik liiklejad käituvad pildil õigesti. (Näiteks kõnnib koerajalutaja rattateelt jalgtee poolele, kuid tegelikult poleks ta tohtinud rattateel kõndidagi. Ühele mõeldud rattal sõidab kaks inimest.) Tähelepanu võiks juhtida ka alumise auto põlevale suunatulele. Mida see teistele liiklejatele teada annab? Miks see oluline on?

Järgmiseks võiksid õpilased lahendada lk 5 ül 4. Kiiremad võivad lahendada ptk 1.1 ül 2a ja 2b. Töövihiku ülesande õigeid vastuseid võib ka kohe Opiqust (ptk 1.1 5a, 5b, 5c) kontrollida näiteks ülesannet tahvlile projitseerides ja ühiselt uuesti läbi lahendades.

Jalakäija jaoks on liikluses kõige ohtlikum hetk tee ületamine. Teed tuleb ületada ülekäiguraja kaudu. Seal peavad autod peatuma ja jalakäijale teed andma, mujal neil seda kohustust ei ole. Kui aga kõnnitee ristub sõiduteega nii, et pole ka ülekäigurada, siis võib ristuvat sõiduteed kõnnitee kulgemise suunas ületada, aga kuna autodel on siin eesõigus, tuleb lähenevale sõidukile teed anda.

Järgmiseks võiks vaadata lastele ja noortele suunatud Eesti Transpordiameti liiklusteemalise sarja „Märka märki!“ ohutu teeületuse teemalist osa. 

Võimalikke arutlusküsimusi peale video vaatamist (kõigile vastust videos ei ole).

• Kuidas tuleb teed ületada ülekäiguraja juures, kus valgusfoori pole? Mida tähendab „peatu, vaata, veendu“? (Ülekäiguraja ees tuleb enne teele astumist alati kõigepealt seisatada ning vaadata vasakule ning kui on kahesuunaline tee, siis ka paremale. Kui ülekäigurajale ligineb mõni sõiduk, tuleb enne ülekäigurajale astumist veenduda, kas juht on sõidukit pidurdamas.)
• Kuidas tuleb teed ületada ülekäiguraja juures, kus on ka valgusfoor? (Teed tohib ületada ainult siis, kui jalakäijate valgusfoor on roheline. Kui jalakäijate valgusfoor puudub, tuleb teed ületada siis, kui sõidukitele mõeldud valgusfoor on punane.)
• Miks tuleb rula, ratta, tõukeratta või tasakaaluliikuriga ülekäiguraja ääres seisma jääda ja sellelt maha tulla? (Need liiklusvahendid on palju kiiremad kui jalgsi kõndimine. Autojuht ei jõua nii kiiresti reageerida ega pidurdada, kui keegi tema jaoks ootamatult ülekäigurajale sõidab.)
• Kas bussist maha tulles tuleb teed ületada bussi eest või tagant? (See on trikiga küsimus – buss peab olema ära sõitnud, enne kui teed võib ületada.)
• Videos näidati, et auto pidurdusteekond linnas on vähemalt 28 meetrit. Kui auto sõidab aga kiiremini kui linnatänaval tohib, kas sõiduki pidurdusteekond võiks õpilaste meelest pikeneda või lüheneda? (Mida kiiremini auto liigub, seda pikem on ka pidurdamise teekond. Sellepärast ongi linnatänavatel autode piirkiirus palju väiksem kui näiteks kiirteel, kus jalakäijaid ei liigu.)
• Miks tuleb vilkuritega kiirabi-, politsei- või tuletõrjeautole teed anda? (Nad peavad võimalikult kiiresti jõudma kedagi päästma.)

Tunni kokkuvõtteks võiks vaadata pilti lk 7 ja kõigepealt paarilisega, siis ühiselt nuputada vastuseid õpiku küsimustele. 

• Kes peab pildil andma teisele teed: kõrvalteelt tulev roosa auto või jalakäija? Miks?
• Kes peab pildil andma teisele teed: peateel liikuv sinine auto või mees ülekäigurajal? Miks?
• Kumb auto peab teede ristumiskohas teisele teed andma, kas kollane või sinine auto? Miks?

Kui aega jääb üle, võib iseseisvalt Opiqust lahendada materjali arusaamist kontrollivaid ülesandeid: ptk 1.1 ül 1, 2a, 2b ja 3.

Koduse tööna võiks õpilased pildistada või joonistada üht koolile ja üht oma kodule kõige lähemale jäävat liiklusmärki.

Lisamaterjali liikluse teemadel leiab näiteks lehelt liikluskasvatus.ee.