Kuidas suutis väike Eesti Nõukogude Venemaad võita? Milline oli Eesti kaitseline korraldus kahe maailmasõja vahelisel ajal? Käesolev peatükk tutvustab Eesti Vabadussõda, Eestit kahe maailmasõja vaheliselt ajal, Eestit II maailmasõjas ning lühidalt okupatsiooniaega Eestis.
Eesti Vabadussõda
Vabadussõda algas 28. novembril, kui Punaarmee ründas Narvat. 6. detsembril alanud pealetungiga vallutas Punaarmee ilma suuremate lahinguteta mitmed linnad, sealhulgas Tartu. Vabadussõda oli üks Esimese maailmasõja jätkusõdu.
1919. aasta alguseks oli suur osa Eesti territooriumist Punaarmee kontrolli all. Rinne oli Tallinnast 30 kilomeetri kaugusel. Vastuhakk Punaarmeele oli alguses raske: esialgu suudeti rahvaväkke, nagu Eesti sõjaväge toona kutsuti, koguda vaid mõni tuhat meest ja seda ei suudetud veel korralikult organiseerida.
7. jaanuaril 1919 algas Eesti Rahvaväe vastupealetung. Järgemööda vabastati Tapa, Rakvere ja Tartu ning jaanuari keskpaigaks oligi rahvavägi sõjalise algatusvõime enda kätte saanud. 17. jaanuaril maabus Udrias eestlaste ja soomlaste dessant, kes vabastas ülejärgmisel päeval Narva. Viru rindel tõrjuti Punaarmee 23. jaanuariks Narva jõe taha. Lõunarindel toimus Punaarmee viimasel kaitsepositsioonil Paju mõisa juures 31. jaanuaril lahing Valga pärast. Sõja ühes veriseimas lahingus sai surmavalt haavata ka legendaarne väejuht leitnant Julius Kuperjanov. Nii Paju kui ka teistes lahingutes oli kaalukas osa vabatahtlikel, eeskätt soomusrongiüksustel ja Kuperjanovi pataljonil ning soome vabatahtlikel.
Eesti väed vabastasid veebruari esimestel päevadel Valga, Võru ja Petseri. Veebruari alguseks olid enamlased tõrjutud Vene ja Läti piiridele, kuid 1919. aasta kevadel tuli pidada ägedaid kaitselahinguid, eriti lõunarindel. Mais alustasid Vene Põhjakorpus ja rahvavägi pealetungi ning 25. mail vallutasid Eesti väed Pihkva ja Põhjakorpus jõudis juuni alguseks Petrogradi alla.
Põhjakorpus ehk Vene Põhjaarmee üksikkorpus allus Eesti sõjavägede ülemjuhatajale.
Lätis tekkis Eesti vägedel konflikt seal asuvate Saksa Rauddiviisi ja baltisakslastest koosneva Landeswehriga. Baltisakslased soovisid iseseisvate rahvusriikide asemel Saksa Keisririigi koosseisu kuuluvat autonoomset Balti hertsogiriiki, eestlased aga suhtusid sakslastesse kui endistesse rõhujatesse vaenulikult.
1919. aasta 23. juunil purustati Võnnu lahingus lätlaste kaasabiga sakslased. Pärast seda, kui Vene valgete Loodearmee katse vallutada 1919. aasta sügisel Petrograd ebaõnnestus, pidas Eesti Rahvavägi Narva jõe rindel veriseid kaitselahinguid jõudu kogunud ja vastupealetungile läinud Punaarmee vastu. Aasta lõpus olid Narva all vastamisi Vabadussõja suurimad väed ja lahingutehnika.
1920. aasta 3. jaanuaril sõlmiti relvarahukokkulepe ning 1920. aasta 2. veebruaril Tartus rahuleping, millega Nõukogude Venemaa tunnustas Eesti Vabariigi iseseisvust. Vabadussõjas langes ja sõja tagajärel suri ligi 6800 inimest.
Kas teadsid, et...?
Võnnu lahingu võit oli kauaoodatud ning tähendas võitu baltisaksa parunite üle. Seetõttu peetakse seda päeva võidupühaks, mille puhul toimub iga-aastane võidupüha paraad.
Vabadussõjas võitlesid Eesti Rahvaväe koosseisus venelased ja sakslased ning liitlased ja vabatahtlikud naabermaadest: soomlased, taanlased ja rootslased ning Vene valged. Eesti suurim liitlane oli Suurbritannia, kelle laevastiku saabumine Tallinna alla 1918. aasta detsembri lõpus oli toeks nii sõjaliselt kui ka moraalselt. Vabadussõjas osalesid ka naised. Paljud neist aitasid sõjaväge toetavas organisatsioonis Ühistöö või halastajaõena. Naised hoolitsesid sõja ajal laste ja majapidamise eest, kuid mõni neist osales ka otseses sõjategevuses.
Koolipoisid Vabadussõjas
Esimesed kooliõpilased liitusid äsja loodud Eesti Rahvaväe ja Kaitseliiduga 1918. aasta novembris esimeste seas, neid kutsuti õppursõduriteks ja juuniorideks. Neist formeeriti sõja jooksul mitmeid roode ja suuremates linnades ka pataljone. Koolipoisid osalesid peamiselt tagala sisekaitseteenistuses, aga ka rindelahingutes. Pärast suuremate rünnakute tagasilöömist püüti õppursõdureid rindevõitlusest kõrvale hoida, aga osa kooliõpilasi oli liitunud otse rindeväeosaga ja nemad võitlesid sõja lõpuni.
Vabadussõjas osales ligi 3000 kooliõpilast, enamik neist olid 16–18-aastased, noorimad isegi 12–13-aastased.
Vabadussõja võtmeisikud
Johan Laidoner, Eesti sõjavägede ülemjuhataja Vabadussõjas, sündis 1884. aastal Viljandimaal taluperes. Laidoner õppis Viljandi linnakoolis, seejärel Vilniuse sõjakoolis (1902–1905) ja Nikolai kindralstaabi akadeemias Peterburis (1909–1912) ning võitles Vene armees Esimeses maailmasõjas. Vabadussõjas (1918–1920) oli ta Eesti sõjavägede ülemjuhataja. 1920. aastal ülendati ta kindralleitnandiks. 1923. aastal annetati talle teenete eest Vabadussõjas Viimsi mõisasüda, kus praegu asub Eesti Sõjamuuseum – Kindral Laidoneri Muuseum. 1924. aasta 1. detsembri kommunistliku mässukatse järel kutsuti ta uuesti ülemjuhatajaks, teenistusest lahkus ta 1925. aasta alguses. Pärast Konstantin Pätsi võimuhaaramist 1934. aasta märtsis nimetas viimane ta taas kaitsevägede ülemjuhatajaks. Sellesse ametisse jäi Laidoner 1940. aastani. Kui NSV Liit 1940. aastal Eesti okupeeris, küüditati Laidoner koos abikaasaga Venemaale. Laidoner suri vanglas 1953. aastal.
Vabadussõja kangelane Julius Kuperjanov sündis 1894. aastal Pihkvamaal ja õppis Tartu Õpetajate Seminaris õpetajaks. 1915. aastal mobiliseeriti ta Vene armeesse, kus lipnikekooli lõpetamise järel osutus andekaks juhiks. Pärast haavatasaamist tuli ta Eestisse Eesti rahvusväeosade tagavarapataljoni Tartus. Saksa okupatsiooni ajal 1918. aastal organiseeris ta Tartus põrandaalust Kaitseliitu ja Puurmani mõisas allus talle Tartumaa partisanide pataljon, millest kujunes üks kuulsusrikkamaid vabatahtlikest koosnevaid löögiüksusi Vabadussõjas. Leitnant Julius Kuperjanov langes Paju lahingus 31. jaanuaril 1919. Tema hauast Tartus Raadi kalmistul sai Nõukogude okupatsiooni ajal vastupanu sümbol, kus demonstreeriti vastuhakku okupatsioonile ja iseseisvuspüüete kestvust.
Eesti riigikaitse 1920–1940
Eesti oli demokraatlik parlamentaarne vabariik, mis tähendas, et sõjavägi allus Vabariigi Valitsusele ja sõjaministrile ning sõjaväge juhtis Sõjavägede Staap. 1934. aastal, pärast Konstantin Pätsi võimuhaaramist ning kaitseseisukorra kehtestamist, kutsus Päts sõjavägede (kuni 1937 kaitsevägede) ülemjuhatajaks Vabadussõja-aegse ülemjuhataja kindral Johan Laidoneri, kes juhtis Eesti sõjaväge kuni Eesti okupeerimiseni 1940. aastal. Üldise sõjaväeteenistuskohustuse pikkuseks oli kuni 1926. aastani kaks aastat, seejärel lühendati teenistust pooleteise aastani jala-, ratsa- ja suurtükiväes ning 1927. aasta lõpus ühele aastale. Mereväes ja merekindlustes teeniti ka edaspidi poolteist aastat. Teise maailmasõja eel pikendati ajateenistuse kestust uuesti.
Eesti maavägi jagunes kolmeks diviisiks. 1. diviis staabiga Rakveres vastutas kaitse eest Narva suunal. 2. diviisi staap oli Tartus, diviis vastutas Kagu-Eesti kaitse eest. 3. diviisile, mille staap oli algul Pärnus ja hiljem Tallinnas, allusid Harju-, Lääne-, Viljandi- ja Saaremaal paiknevad üksused.
- Maaväe relvaliikidest oli kaitseväel peale jalaväe ka suurtükivägi, soomusvägi (tankid ja soomusautod ning soomusrongid), ratsavägi, sidevägi ja pioneerivägi.
- Lennuväest sai 1930. aastal iseseisev Õhukaitse.
- Eesti merejõududele allusid merekindlused Eesti rannikul võimsa rannakaitse-suurtükiväega. Neist võimsaima, Aegnal asunud 305 mm suurtükipatarei laskekaugus oli 38 kilomeetrit.
- Sõjalise hariduse ja väljaõppe süsteemi hakati looma juba Vabadussõja ajal ning 1923. aastal liideti sõjaväelised õppeasutused Sõjaväe Ühendatud Õppeasutusteks, kuhu kuulusid Sõjakool, kindralstaabi kursus (hilisem Kõrgem Sõjakool) ja Allohvitseride Kool.
1928. aasta kaitseväereformiga jaotati väeosad kaheks: kaadri- ja katteüksusteks. Kaadriüksuste, üle Eesti paiknevate jalaväepataljonide ülesanded olid väljaõpe, mobilisatsiooni ettevalmistamine ja lahinguüksuste formeerimine mobilisatsiooni korral. Katteüksused olid alalises lahinguvalmiduses. Katteüksustes teenis suveperioodil u 7700 ajateenijat. Ajateenistuse läbinud mehed arvati alalisse valmisolekureservi, keda võis ohu korral ilma mobilisatsiooni väljakuulutamiseta uuesti tegevteenistusse kutsuda. Ajateenistus ja alalises valmisolekureservis oldi kokku viis aastat. Pärast seda jätkus teenistus reservväes.
Eesti Teise maailmasõja ajal
1939. aastal jagasid Saksamaa ja Nõukogude Liit omavahel Ida-Euroopa ära ning alustasid selle põhjal Teist maailmasõda. 1940. aasta juunis okupeeris Nõukogude Liit Eesti, Läti ja Leedu. 1941. aasta 22. juunil ründas Saksamaa senist liitlast Nõukogude Liitu ja liikus seejärel kiiresti edasi. 1941. aastal 7. juulil ületasid Saksa väed Eesti piiri ja jõudsid 8. juulil juba Pärnusse ning vallutasid Viljandi, Valga, Võru ja Tartu lõunaosa,samuti Lihula ja Virtsu. Seejärel rinne peatus, kuid 1941. aasta 22. juulil alustasid sakslased uuesti rünnakut ja vallutasid 25. juulil Tartu ning 28. augustil Tallinna.
Nõukogude võimu arreteerimiste, mobilisatsiooni ja küüditamiste eest metsadesse varjunud inimesed alustasid Saksa vägede lähenedes vastupanu Nõukogude võimule. Suvesõda algas partisanisõjana, kui Nõukogude võimuasutuste töö takistamine kasvas üle avalikuks lahingutegevuseks, mille käigus võeti üle mitmed asulad, näiteks Kilingi-Nõmme. Eestlastest moodustati ka vabatahtlike üksusi, mis võitlesid koos Saksa vägedega, kuni sõjategevus väljus Eesti piiridest.
Hoolimata sellest, et rahvusvahelise õiguse järgi ei tohi okupeeritud riigi kodanikke mobiliseerida okupeeriva riigi sõjaväkke, tegid seda nii Nõukogude Liit kui ka Saksamaa. Eesti kodanikud võitlesid Teises maailmasõjas nii Nõukogude Liidu, Saksamaa kui ka Soome sõjaväe vormis.
Teadaolevalt esimene Teise maailmasõja lahingus langenud eestlane Arnold Soinla võitles siiski lääneliitlaste poolel ning Saksa Wehrmachti vastu. 1940. aasta aprillis oli Saksamaa ootamatult rünnanud Taanit ja Norrat, Norra kaitsejõud osutasid aga sissetungijaile visa vastupanu. 1940. aasta maikuus pidasid Norra üksused koos Briti ja Prantsuse vägedega ägedaid lahinguid juba Põhja-Norras Narviki rindel. Ühes sellises Wehrmachtiga peetud lahingutest 20. mail 1940 koos kümmekonna Eesti vabatahtlikuga Norra armees sakslaste vastu võidelnud 26-aastane Arnold Soinla langeski.
1944. aasta lahingud Eestis
Teise maailmasõja sõjategevus jõudis taas Eestisse 1944. aastal. Et Soome oli olude sunnil Saksamaa liitlane, oli Eesti sakslastele strateegiliselt tähtis ja siia koondati suurearvulisi vägesid, sealhulgas eestlastest moodustatud üksuseid. Märtsis pommitas Punaarmee järgemööda Narvat, Tallinna ja Tartut.
Juuli lõpus Narva vallutanud Punaarmee pealetung peatati Vaivara Sinimägedes. 10. augustini kestnud Sinimägede lahingud on Eesti ajaloo ohvriterikkaimad lahingud. Sinimägedes Punaarmee läbimurret ei saavutanud, kuid tungis augustis lõuna poolt Eestisse ning vallutas 13. augustil Võru ja 25. augustil Tartu. Kodumaale saabunud soomepoiste abiga suudeti augustis Emajõel rinne peatada.
Porkuni vennatapulahingud
Eesti kaotas sakslaste jaoks strateegilise tähtsuse, kui Soome katkestas nendega suhted ja hakkas Nõukogude Liiduga rahuläbirääkimisi pidama. Septembris hakkas Saksamaa vägesid Eestist välja viima. 20.–21. septembril pidasid Sinimägedest taanduvad eestlastest formeeritud üksused Avinurme ja Porkuni juures lahinguid Eesti Laskurkorpusega. Seda kurba episoodi on seetõttu nimetatud vennatapulahinguteks. 22. septembri hommikul jõudsid Punaarmee tankid Tallinnasse. 25. septembriks oli Eesti mandriosa vallutatud. Hiljem hõivas Eesti Laskurkorpus Muhumaa ja Saaremaa kuni Sõrve sääreni, mis vallutati 24. novembriks.
1944. aasta suvel koondunud rahvuslikud jõud tahtsid sarnaselt 1918. aasta 24. veebruariga kasutada võõrvõimude vahetust ära Eesti iseseisvuse taastamiseks. 18. septembril 1944 määras presidendi kohusetäitja Jüri Uluots ametisse valitsuse Otto Tiefi juhtimisel. Ametisse nimetati sõjavägede ülemjuhataja Jaan Maide, kes ülendati kindralmajori auastmesse. Eruadmiral Johan Pitka organiseeris relvaüksused, kes pidasid mõned väiksemad lahingud sakslastega ja heiskasid Pika Hermanni torni sinimustvalge lipu, kuid hajusid pärast seda laiali.
Metsavennad
Nagu ka mujal kommunistlike režiimidega Ida-Euroopa maades, võideldi Teise maailmasõja järel ka Eestis Nõukogude võimu vastu. Relvastatud vastupanuvõitluses osalejaid hakati kutsuma metsavendadeks, kelle koguarvuks arvatakse 15 000 inimest. Enamik metsavendadest oli olnud Saksa või Soome sõjaväes või hoidnud kõrvale Punaarmee mobilisatsioonidest. Metsavennad ründasid Nõukogude võimu asutusi ja režiimiga aktiivset koostööd teinud isikuid.
Kuigi hoiduti suurematest lahingutest, said metsavennad mõneks päevaks oma võimu alla terveid asulaid. Metsavennad tegutsesid üle Eesti ning piirkonniti tehti koostööd ja korraldati ka ühiseid operatsioone, kuid üle-eestilist katusorganisatsiooni ei tekkinud. Suurimaks organisatsiooniks oli aastatel 1945–1949 tegutsenud Relvastatud Võitluse Liit, mis koordineeris mitme maakonna vastupanuliikumist. Nõukogude võim nimetas metsavendi bandiitideks ja püüdis neid hävitada. Metsavendluse selgroog murti 1949. aastal toimunud küüditamise ja kolhooside loomisega, millega jäeti metsavennad ilma neid toetanud inimeste abist.
Okupatsiooniarmee Eestis ja eestlased Nõukogude armees
1945. aastal tagasi Eestisse jõudnud 8. Eesti Laskurkorpus nimetati ümber 41. Kaardiväe Eesti Laskurkorpuseks, kuid see likvideeriti 1946. aasta kevadel. Eesti üksused koondati 22. Eesti Üksikusse Kaardiväe Laskurbrigaadi ning 1951. aastal moodustati sellest 118. Kaardiväe Eesti Tallinna Punalipuline Laskurdiviis. Aastatel 1944–1951 oli Eesti NSV-s Kaitseministeeriumi eesotsas Eesti Laskurkorpuse ülemaks olnud toona veel kindralmajor Lembit Pärnaga (hilisem kindralleitnant), kes kavandas Eesti Punaarmee moodustamist.
Nõukogude Liidus saadeti kõik rahvusväeosad laiali 1956. aastal pärast seda, kui Gruusia rahvusväeosad olid keeldunud relva jõul laiali ajamast Gruusias puhkenud massimeeleavaldusi. Eestlased pidid osalema ka Nõukogude Liidu sõjalistes konfliktides, näiteks Ungari 1956. aasta ja Tšehhi Praha kevade 1968. aasta ülestõusude mahasurumises ning aastatel 1979–1989 Afganistani sõjas.
Teise maailmasõja lõpust kuni taasiseseisvumiseni läbis Nõukogude armees ajateenistuse umbes 300 000 Eestist pärit isikut. Alguses kestis sundajateenistus kolm, alates 1967. aastast kaks aastat (mereväes vastavalt viis ja kolm aastat). Teeniti väeosades, mis paiknesid üle Nõukogude Liidu ja teistes Varssavi pakti maades. Paljud tulevased Kaitseväe taastajad ja juhid läbisid ajateenistuse või teenisid ohvitserina Nõukogude armees.
Eesti riigikaitse taastamine
Pärast Eesti iseseisvuse taastamist 1991. aastal tuli enamikus eluvaldkondades läbi viia reforme ning riigikaitse üles ehitada niisama hästi kui tühja koha pealt. Okupatsiooniarmeest alles jäänud taristu polnud Kaitseväele sobilik, lääneriigid Eestile veel relvi ei müünud, samuti nappis eestlastest sõjaväelasi ja tsiviilisikuid, kel oleks olnud teadmisi ja kogemusi iseseisva väikeriigi riigikaitse korraldamisest. Ühiskonnas oli Kaitseväe loomisele ka arvestatav vastasseis: arvati, et piisab mõnest tseremoniaalsest üksusest ja sisejulgeolekut tagavatest jõududest.
Siiski taasloodi veel enne taasiseseisvumist rahvaalgatusena Järvakandis esimese riigikaitseorganisatsioonina 17. veebruaril 1990. aastal Kaitseliit, mis kogus enda ümber rahvuslikult meelestatud ja riigikaitsehuvilisi kodanikke. Kaitseliitlased olid paljude rahvuslike ettevõtmiste turvajaks.
Kaitseministeeriumi taasasutamine
Kaitseministeerium taasasutati 1992. aasta aprillis. 1992. aasta suvel kiideti rahvahääletusel heaks Eesti Vabariigi põhiseadus, milles sätestati riigikaitse keskne põhimõte: riiki kaitsevad Eesti kodanikud üldise põhiseadusliku kohustuse alusel. Põhiseadusega määrati riigikaitse kõrgeimaks juhiks presidendi.
Kaitseväe areng ei kulgenud probleemideta
Kaitseväe areng ei kulgenud probleemideta. Relvakonfl iktile oldi lähedal 1993. aasta suvel, kui Läänemaa Vabatahtlike Jäägerkompanii ei tahtnud täita käsku Paldiskisse ümber asuda, teatas, et lahkub kaitsejõudude juhtimise alt, ning keeldus seejärel laiali minemast, kindlustades ennast Haapsalu lähedal Pullapääl. Õnneks suudeti konfl ikt lahendada verevalamiseta. 1990. aastate alguses raisati palju aega vaidlustele ja tülidele selle üle, kuidas riigikaitset ja kaitseväge üles ehitada. Põhiseadus jättis tõlgendada selle, kellele allub Kaitseväe juhataja. See omakorda pärssis riigikaitse arengut. 2011. aastal jõustus põhiseaduse muudatus, mille järgi kinnitab Kaitseväe juhataja ametisse valitsus, mitte enam Riigikogu.
1996. aastal kiitis Riigikogu heaks riigikaitsepoliitika põhisuunad, millega sätestati, et riigikaitse ehitatakse üles kahel teineteist täiendaval ja seotud printsiibil: iseseisva kaitse arendamine ja rahvusvaheline kaitsealane koostöö. Rahvusvahelisele koostööle ja praktilistele koostöösuhetele NATO-ga andis sisu ühinemine NATO programmiga „Partnerlus rahu nimel“ 1994. aastal. Kümne aasta jooksul, kuni Eestiliitus NATO-ga 2004. aastal, sai Kaitsevägi harjutada NATO-ga koostegutsemist ning riigikaitsesüsteem tervikuna sai aru, kuidas NATO toimib.
