- Missugune oli tehnika ja teaduse mõju ühiskonnale?
- Millistes suundades arenes kultuurielu?
Maailm 20. sajandi algul
Lääne-kesksus
Läänelikku ajaarvamissüsteemi kasutavad rahvad astusid 1901. aastal uude sajandisse. Maailm oli veel tugevalt Euroopa-keskne. Ameerika Ühendriigid ja Jaapan olid vanade suurriikide kõrval alles uustulnukad, neil tuli oma jõudu ja võimsust veel tõestada. Ent isegi nende esilekerkimine ei suutnud vaidlustada üldlevinud veendumust, et maailma arengu ja progressi vundamendiks pole mitte ainult Euroopa riigid, vaid ka euroopalikud ideed ning väärtushinnangud. Ühendriigid põlvnesid silmanähtavalt Euroopast, Jaapani tugevus aga sõltus sellest, kuivõrd palju oli ta suutnud üle võtta euroopalikke saavutusi, seda eriti sõjanduse ja tehnika vallas.
Kõik see näitas, et Lääs dikteeris oma tahet peaaegu kogu inimkonnale, läänelikud tarbeesemed, rõivad ja mood olid tungimas kõikjale. Tõsi, sajandi algul leidus veel küllalt rahvaid, kes neist saavutustest midagi ei teadnud, kes sõdisid alles vibude ja nooltega või elasid veel koguni kiviajas, kuid see ei kõigutanud Läänes levinud veendumust, et küllap õnnistatakse neidki rahvaid peagi ristiusu, pikkade pükste ja kirjaoskusega. Seega oodati uuelt sajandilt palju.
Progress
Sajandialgusega seotud ootused olid täiesti põhjendatud, sest väga lühikesele perioodile 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi algul kuhjus seninägematu hulk epohhiloovaid avastusi mitmesugustelt aladelt. Tahes-tahtmata tekkis tunne, et seistakse millegi tohutu ja senitundmatu lähedal, mille läbiuurimise järel tulevad ilmsiks kõik universumi ja inimeksistentsi saladused. Moesõnaks sai progress. Seda käsitati kui katkematut ja vääramatut edasiliikumist madalamalt arenguastmelt kõrgemale. Inimene oli saamas maailma peremeheks, inimkonna saavutused tundusid igaveste ja pöördumatutena. Maailma jõukamates piirkondades võis uuendusi lausa silmaga näha ja käega katsuda. Chicagos leiutatud pilvelõhkujad hakkasid kujundama New Yorgi palet, Pariisis asendati gaasilaternad elektrilaternatega, bulvaritelt kadusid hobutrammid. Maailmalinnade tänavatel marssisid üha häälekamate naisõiguslaste ehk sufražettide rongkäigud. Uuest materjalist tselluloidist hakati valmistama filmilinti, kamme, kraesid ja valehambaid (muuseas, viimased võisid suus kergesti süttida).
Seejuures ei saa öelda, et valitsenud oleks üksnes optimism. Esines ka sügavat pessimismi. Usk darvinistlikku evolutsiooniteooriasse ei tähendanud automaatselt usku progressi, sest teooria juhtis tähelepanu ka degenereerumise võimalikkusele ning selliseid märke nägid oma kaasaegses maailmas paljud intellektuaalid. Pessimistlike meeleolude üheks avalduseks oli antisemitismi (juudivastasuse) tugevnemine. Vastukaaluks rajas Viini ajakirjanik Theodor Herzl sionistliku (juudi rahvusluse) liikumise, mis hakkas koondama juute ja taaselustama heebrea keelt nende ühiskeelena.
- 20. sajandi algul valitsesid maailmas euroopalikud väärtushinnangud.
- Linnapilti ilmusid pilvelõhkujad ja metroo.
- Euroopa riikide kõrval oli tugeva mõjuvõimuga Jaapan.
- Ameerika Ühendriikidesse saabus 19.–20. sajandi vahetusel palju immigrante Euroopast.
- 20. sajandi algul peeti inimest maailma peremeheks.
- Ühiskonnas kerkisid üha tugevamalt esile naiste õiguste eest võitlejad.
- Tugevnes juudivastasus ja vastukaaluks sionismile loodi antisemitism.
Sufražettide liikumine
Naiste valimisõigused Euroopas | |
Soome | 1906 |
Norra | 1913 |
Taani | 1915 |
Eesti, Läti, Leedu, Poola, Venemaa, Ukraina | 1917 |
Saksamaa, Ungari, Suurbritannia | 1918 |
Belgia, Luksemburg, Holland | 1919 |
Tšehhi | 1920 |
Rootsi | 1921 |
Kreeka | 1930 |
Hispaania | 1931 |
Bulgaaria, Rumeenia | 1938 |
Prantsusmaa | 1944 |
Horvaatia, Serbia, Sloveenia | 1945 |
Itaalia | 1946 |
Malta | 1947 |
Küpros | 1960 |
Šveits | 1971 |
Teadus
Sajandivahetus tõi kaasa terve hulga fundamentaalseid avastusi ja leiutisi. 1900. aastal esitas hollandi botaanik Hugo de Vries (loe: vriis) hüpoteesi geenide olemasolust. Ehkki DNA struktuurist ei teatud siis veel midagi, oli see teedrajav mõte. Teadlased asusid otsima organismi pärilike omaduste materiaalseid kandjaid ja panid sellega aluse geneetikale.
Samal aastal jõudis ka saksa füüsik Max Planck otsusele, et energiaallikad ei kiirga energiat mitte pideva joa, vaid n-ö pakettide või portsjonite kaupa. Ta arvutas välja selle energia-aatomi suuruse ja nimetas selle kvandiks. Nii sündis kvantmehaanika.
Aatomi ehituse väljaselgitamine oli peadpööritav hüpe teaduse arengus. 1897. aastal avastas inglane Joseph Thomson elektroni, 1911. aastal esitas teine inglane, Ernest Rutherford, planetaarse aatomimudeli, 1913. aastal valmis taanlase Niels Bohri töö vesiniku aatomist. Bohri teooria oli ühtlasi näiteks, kuidas teadus areneb: kuigi teooria osutus oma põhiosas ekslikuks, oli see ometigi vajalik vahesamm teel adekvaatsema mudeli poole.
1905. aastal avaldas Šveitsi patendiametnik Albert Einstein kolm artiklit, milles ta esitas oma kuulsa erirelatiivsusteooria. Kogu sajandile vajutas pitseri Sigmund Freudi psühhoanalüüs, selleteemaline esimene n-ö klassikaline teos ilmus 1900. aastal ja kandis pealkirja „Unenägude tõlgendus”. Selles esitas Freud oma teooria põhialused, mille tuumaks oli seisukoht, et inimese tegusid määrab olulisel määral nn teadvustamatus ehk alateadvus ja et alateadvus koosneb peamiselt allasurutud seksuaalsetest tungidest. Freudi kuulsaimad õpilased Carl Gustav Jung ja Alfred Adler arendasid tema ideid edasi.
Uus teaduslik tõde ei pääse võidule seepärast, et see oma oponente veenab ja laseb neil näha valgust, vaid pigem seepärast, et selle oponendid lõpuks surevad ning peale kasvab uus põlvkond, kes on sellega tuttav.
Inimene vajab loodusteadusi selleks, et tunnetada ning usku selleks, et tegutseda.
Kui loogika vastu ei patusta, siis ei jõua üldse millenigi.
Elu on nagu jalgratas – selleks, et tasakaalu hoida, tuleb edasi liikuda.
Kui peab otsustama mõne inimese üle, on tähtis eelkõige kindlaks teha, kas tal on või puuduvad kolm omadust: ausus, tarkus, headus.
Meie kultuur põhineb üleüldisel tungide allasurumisel.
Kujutav kunst
Euroopa kujutavas kunstis ja arhitektuuris valitses esialgu juugendstiil ehk art nouveau, mis oli tekkinud juba 19. sajandi viimasel kümnendil. Juugend rõhutas ilu, kasutas väga stiliseeritud, lüürilist kujundikeelt ja eripäraseid väänlevaid ornamente.
Ekspressionismi tõid kunsti osalt needsamad kunstnikud, kes olid kuulsust kogunud juba juugendstiiliga (näiteks norralane Edvard Munch). Ekspressionistid seadsid esiplaanile inimese sisemaailma, tema tunnete ja tõekspidamiste kujutamise. Kunstnikud kasutasid tihti räigeid värvikontraste või meelega poriseid värve, inimesed on nende piltidel sageli jõhkra ja inetu välimusega, mille tagant aimub piina ja ängistust. Sellega taheti iseloomustada inimeste hingeelu ja ühiskonna seisundit.
Ekspressionistid olid lähtunud natuurist, seda küll üsna vabalt moonutades, abstraktsionistid aga ütlesid tegelikkuse kujutamisest hoopiski lahti. Abstraktsionismi iseloomustab maailma ja meeleolude kujutamine abstraktsete värvide, joonte, punktide, pindade ja vormide abil. Selle voolu alusepanija ja üks tähtsamaid ideolooge oli venelane Vassili Kandinsky.
Sellega pole sajandialguse -ismid veel kaugeltki ammendatud. Sensatsiooni tekitasid ka näiteks fovism (tuntuim esindaja Henri Matisse), naivism (Henri Rousseau) ja kubism (Pablo Picasso jt). Hiljem üheks sajandi suurimaks kunstnikuks tituleeritud Pablo Picasso tegi aga läbi enam-vähem kõik nimetatud moevoolud.
Juugendstiil
Juugendstiil levis kõikidesse kunsti- ja disainisfääridesse alates arhitektuurist ning mööbli kujundamisest kaunite kunstide, raamatuillustratsioonide ja tekstiilini välja. Juugendstiili võib käsitada nii tööstusrevolutsiooni produkti kui ka vastureaktsioonina sellele. Oma orgaaniliste vormide ja looklevate läbipõimunud joontega näis ta kehastavat justkui absindijoobest inspireeritud unenägu, mis eitab tööstusajastu tegelikkust.
Kirjandus ja muusika
Kirjanduses ei avaldunud moodsad kunstivoolud nii reljeefselt kui näiteks maalikunstis. Kirjanike seas on oluline koht enam-vähem traditsioonilise romaani meistritel, kuid leidub ka spetsiifilist, n-ö juugendlikku uudsust (nt Rudyard Kiplingi lühijuttudes või Maksim Gorki loomingus). Paljusid tundlikke inimesi oli hakanud vaevama eelaimus, et senine maailmakord on oma aja ära elanud ja peab asenduma uuega. Mõni tervitas sellist väljavaadet rõõmuga, mõni kartis ega tahtnud vanast loobuda. Veel selgemalt peegeldas Euroopas maad võtvat ebamäärast ärevust 1910. aasta paiku kirjandusse jõudnud uus vool ekspressionism, mis juugendliku estetismi ja suurejoonelise harmoonia asemel seadis esikohale autori isiklike, enamasti närviliste tundmuste ja elamuste väljendamise.
Maailma muusikapealinnad olid Pariis ja Viin, kus katsetati uudset helikeelt, mille kunstilised taotlused kattusid samal ajal kirjanduses ja kunstis valitsenud suundumustega. Meloodia ei olnud enam esmatähtis, otsiti uusi kõlavärve ja väljendusviise. Tuntuimad heliloojad olid Claude Debussy, Arnold Schönberg, Richard Strauss, kusjuures nii mõnigi kord saatsid nende novaatorlike teoste esmaettekandeid skandaalid ning pahameel.
Esietendus Pariisis
Ehkki kunstimaailmas oli ikka veel võimalik skandaale tekitada, polnud nii suurt kära veel kunagi tõusnud, kui puhkes 1913. aastal pärast Pariisis toimunud järjekordset balleti esietendust. Teose autor oli noor vene helilooja Igor Stravinski (1882–1971). [---]
Äsja valminud Théatre des Champs-Elysées' juugendstiilis saal oli viimase kohani täis, publik heas tujus, oli ju õhtu alanud sündmust vääriva klassikalise tantsuga valgetes baleriiniseelikutes. Kui „Püha kevade” musika kõlama hakkas, oli aga kohe esimestest taktidest selge, et see on midagi ennekuulmatut. Õhus hõljus kõrge meloodia, seda mängis aga fagott, mis on mõeldud palju madalamate helide esiletoomiseks. Publiku hulgas viibib helilooja Camille Saint-Saens, kes oli küll suurepärane käsitööline, aga keda ei saanud kuidagi avangardistiks nimetada, hüppas püsti ja lahkus oma kohalt. „Kui see on fagott, olen mina paavian,” sisistas ta tõustes naabrile. Varsti pärast seda läks lahti päris põrgu. „Esimesed kaks minutit püsis publik vaikne,” meenutab dirigent Monteux, „siis aga algasid ülemistel rõdudel pahameelehüüded ja viled, varsti järgnes rõdudele parter. Kõrvuti istuvad inimesed hakkasid üksteist tümitama rusikate, jalutuskeppide või muu käepärasega. Peagi pöördus nende viha aga tantsijate ja eriti orkestri vastu ... Kõik, mis kätte juhtus, lendas nende pihta, aga mängisime edasi.” Kaos kasvas üleüldiseks, kui publik läks omavahel kaklema, nii et kõik olid kõigi vastu. [---]
„Püha kevade” oli revolutsiooniline teos mitte üksnes orkestratsiooni ja instrumentide kasutuse, vaid kogu teostuse poolest. Traditsioonilisest ülesehitusest oli loobutud. Selle asemel ründasid kuulajat erinevad, ootamatult jõulised motiivid ja passaažid. Koos trummide tekitatud trampivate rütmidega kutsusid teised löökpillid ja keelpillid esile hirmu sisendavaid helipilte, puupillid tõid kuuldavale ebakõlalisi kaeblikult karmikõlalisi toone, mida katkestasid vaskpillide agressiivsed ja tihti brutaalsed hüüatused ning seejärel saabus täielik vaikus. Flöötide otsekui siuglevatest ja virvendavatest trilleritest kujunesid rõhutatud, peaaegu ekstaatilised episoodid, mille ajal pinged orkestris tõusid peaaegu selle võimete piirini. [---] Muusika ei saanud enam kunagi olla niisugune nagu see oli olnud varem.
Sport
Ajastut iseloomustas ka spordi tohutu populaarsus. 1896. aastal olid toimunud esimesed nüüdisaegsed olümpiamängud, see traditsioon jäi püsima ja muutus kord-korralt aina tugevamaks. Võidukäiku jätkas 19. sajandil sündinud moodne jalgpall, mis 1908. aastal ka olümpiamängudele jõudis. Olümpiakavas oli esikohal kergejõustik, kuid väga populaarsed olid ka jalgrattasport, raskejõustik (tollal oli Georg Lurichi karjääri kõrgaeg) ja ujumine. Tol ajal oli sport valdavalt amatöörlik ega tähendanud mitte üksnes sportimist füüsilises mõttes, vaid ka sportlikkust laiemalt – au- ja härrasmehelikku käitumist (mille eeskujuks Mandri-Euroopas peeti traditsiooniliselt inglise džentelmeni), julgust riskida, oskust kaotada ja võitjast lugu pidada.
Georg Lurich
19. sajandi lõpul hakkas Euroopas jõudsalt arenema raskejõustik. Tugeva tõuke selleks andsid elukutselised jõumehed, kes reisisid linnast linna ning demonstreerisid oma jõudu ja osavust peamiselt mitmesuguste raskuste tõstmises ja maadluses. Sedasi innustasid nad kehakultuuri harrastama paljusid noori, ka noort Georg Lurichit.
Lurich sündis 1876. aastal Väike-Maarjas. Koolimineku ajaks kolis pere Tallinna ning Lurich alustas õpinguid Tallinna Reaalkoolis. Ta hakkas tundma huvi raskejõustiku vastu ning alustas treeningutega raskejõustikuklubis Linda.
Aastatel 1895–1920 võitis Lurich maadlusvõistlusi nii Venemaal kui ka Euroopas. Näiteks 1901. aastal krooniti ta Hamburgis elukutseliste MM-võistlusel Kreeka-Rooma maadluses maailmameistriks. Ta püstitas kümneid maailmarekordeid tõstmises ning tuli võitjaks ka kehailuvõistlustel.
Lurichi eeskuju ärgitas raskejõustikuga tegelema palju noori mehi. Ta kirjutas kehakultuuri, karskust ja tervet eluviisi propageerivaid artikleid, mis ilmusid nii kodu- kui ka välismaa ajakirjanduses.
Mood
Silmatorkavad muutused leidsid aset moes. 1901. aastal suri Inglise kuninganna Victoria ja ühes sellega hakkas lõppema viktoriaanlik ajastu, mis oli nõudnud ülima piirini viidud kombekust, seda ka moes. Nüüd ütlesid naised järk-järgult lahti lämmatavast korsetist, ahistamise ja allasurutuse sümbolist, samuti S-kujulisest ideaalfiguurist, mis nägi ette alakehast tugevasti ettepoole sirutuvat ülakeha. 1908. aastast alates levinud uut joont võib nimetada ampiirlikuks, sest kõrgele tõstetud vöökohaga kleidid meenutasid mõnevõrra Napoleoni-aegset moodi. Vaimustuti eksootikast, moodi tulid karusnahad ja idamaised pärlitega kaunistatud peapaelad, millele võis kinnitada efektse sule.
Küsimused
- Nimeta euroopalikke väärtushinnanguid, mis olid maailma arengu ja progressi vundamendiks.
- Milline kunstiteos või kunstivool võiks iseloomustada kõige paremini 20. sajandi algust? Põhjenda oma arvamust.
- Milline kunstnik on sinu arvates kõige paremini tabanud 20. sajandi alguse muutusi? Põhjenda oma arvamust.
- Mida tähendas olla moodne inimene 20. sajandi algul?
- Kuidas seletad spordi suurt populaarsust 20. sajandi algul?
- Arutle, kas lääne tsivilisatsiooni progress 20. sajandi algul oli illusioon või tegelikkus.
