„Ja kuhu on kadunud sinu tekstist kõik komad?” küsis õpetaja, kui mulle vihiku tagasi ulatas. „Ole hea, vaata oma kirjand kohe üle ja lisa kõik puuduvad komad.”
Ei olnud midagi teha, avasin ohates oma koolilaua sahtli ja torkasin ettevaatlikult sinna käe. Esimese hooga sattus mulle pihku uinakut tegev Hüüumärk, kes mind pahaselt nimetissõrmest hammustas. Võpatasin ja pillasin Hüüumärgi sahtlisse tagasi. Õnneks ei märganud õpetaja midagi, vaid jagas teistele vihikuid.
Piilusin tasahilju lauasahtlisse. Hüüumärk seadis end uuesti mõnusalt mu lõunase võileiva kõrvale tukkuma, Jutumärgid vaidlesid omavahel millegi üle ägedalt, Küsimärk oli kõveras sahtlinurgas ja sügas selga, Punkt mängis Kooloni-poistega keksu. Koma aga oli niisama kadunud kui siis, kui ma eile kirjandit pidin kirjutama. Viimaks leidsin ta joonlaua tagant, kus ta vaikselt omaette muinasjutte luges.
Ajasin Koma muinasjuttude kõrvalt oma vihikusse, sest teadagi tuleb enne töö ära teha ja alles siis lõbutseda. Siis aga läks alles pahanduseks. Esmalt sättis Koma end lause algusesse, kust suur algustäht ta kohe minema kihutas. Seejärel hiilis ta lause lõppu, kust Punkt ta pikema jututa ära saatis. Viimaks leidis Koma lausete sees mitu suurepärast kohta, kus ta end hästi tundis, kuid isegi paarist kaunist kohast lause keskel käskis õpetaja ta vähe aja pärast ära kustutada. Mul hakkas Komast kohe kahju: ei ole tal kerge töö, muudkui vahi, kuhu sobid ja kuhu mitte! Kui aga õpetaja lõpuks minu pingi juurest rahulolevalt lahkus ning ütles, et kõik komad on kenasti paigas, lasin Koma südamerahus pingisahtlisse tagasi. Koma läks jooksuga joonlaua juurde ning hakkas poolelijäänud muinasjuttu lugema. Helises vahetunnikell.
