Esiaeg on kokkuleppeline ajalooperiood, mis hõlmab inimkonna ajalugu kuni kirja leiutamiseni. Ajajärgu alguseks peetakse tavaliselt kas australopiteekuste kujunemist või tööriistade kasutuselevõttu vastavalt u 4,2 mln või 3,3 mln aastat tagasi. Esiajaloo lõpu daatumid võivad aga erineda tuhandeid aastaid, sest kirja teke ja kasutuselevõtt toimus väga pika aja vältel alates u 5000 aastat tagasi. Eestis on esiaja ja ajaloolise aja piiriks Saksa-Skandinaavia vallutusperiood 12. sajandi lõpul ja 13. sajandi algul.
Kaart on ajastule omaselt orienteeritud lõunasse. Kui see teist pidi keerata, võib vaevata ära tunda Pürenee poolsaare ja Vahemere (vt järgmist pilti). Põhja-Euroopat tundis aga Sitsiilias elanud kartograaf halvasti. Olgugi et pole päris selge, kas sellel kaardil esineb Eesti kohanimesid, ja kui esineb, siis mis paigad need täpsemalt on, ei ole kahtlust, et esiajaloo lõpusajandi Eesti ala on sellel kaardil kujutatud.
A – India ookean
B – Niiluse jõgi
C – Vahemeri
D – Apenniini poolsaar
E – Pürenee poolsaar
F – ala, kus on kujutatud ka Eestit
G – Kaspia meri
A – India ookean
B – Niiluse jõgi
C – Vahemeri
D – Apenniini poolsaar
E – Pürenee poolsaar
F – ala, kus on kujutatud ka Eestit
G – Kaspia meri
Esiajaloo perioodid
Esiaega periodiseeritakse sõltuvalt uurimistraditsioonist mitut moodi. Euroopas on tavaks jagada see tööriistade valmistamiseks kasutatud peamise materjali alusel kolmeks: kivi-, pronksi- ja rauaaeg. Mõnel pool eristatakse kivi- ja pronksiaja vahel veel vaseaega. Suured põhiperioodid jaotatakse murranguliste muutuste järgi tehnoloogias, majanduses, ühiskonnas või kultuuris omakorda väiksemateks järkudeks. Kuna eri piirkondades toimusid muutused erinevalt ja erinevatel aegadel, erinevad ka perioodide ja alaperioodide dateeringud ning mõni alaperiood võib paiguti üldse puududa.
Suured leiutised ja avastused
Esiajal sai alguse enamik tänast inimkonda iseloomustavaid nähtusi. Nende sünnis etendasid olulist osa peamiselt nüüdisinimesed, kuid sellised tähtsad oskused nagu kivist tööriistade valmistamine (enam kui 3 mln aastat tagasi), tule kasutamine (enam kui 500 000 aastat tagasi), elamuehitus (enam kui 100 000 aastat tagasi), kunstilooming (enam kui 50 000 aastat tagasi) kujunesid juba inimese eellastel.
Vaid paarisaja tuhande aasta eest kujunenud nüüdisinimene Homo sapiens asustas juba esiajal elamiskõlbuliku osa planeedist. Moodustades mitmesuguseid ühiskondlikke kooslusi, jõudsid Homo sapiens’id keeruliste hierarhiliste süsteemideni, mis ühendasid kümneid tuhandeid inimesi ja millest hiljem kujunesid riigid.
Tööriistade hulk mitmekesistus varasemaga võrreldes kiiresti, ja kuigi esiaegsed jahi- ja sõjariistad on vahetunud ajaloolise aja leiutistega, võib paljudes praeguse aja igapäevastes töö- ja tarbeesemetes ära tunda esiajaloolisi eeskujusid (kirves, nuga, ader, kamm jms).
Paljud nüüdsed tehnoloogilised saavutused põhinevad esiaegsetel avastustel ja leiutistel. Juba kiviajal õppis inimene muutma materjalide omadusi tule abil (keraamika valmistamine u 25 000 aastat tagasi, vase valu u 7000 aastat tagasi jms), edaspidi aga hakati tehismaterjale valmistama (nt pronks u 5000 aastat tagasi).
Sellised tähtsad toidutaimed nagu riis, nisu, oder, rukis, hirss, tatar kultuuristati esiajal, alates enam kui 10 000 aastat tagasi. Niisamuti kodustati ka kõik olulisemad kariloomad, nt lammas, kits, siga, veis, alpaka.
Mineviku saavutuste hulka kuulub kõrgetasemeline kunst, aga ka rikkalik usundimaailm. Tänini on säilinud hulgaliselt kujutava ja tarbekunsti mälestisi (kaljutaiesed ja figuraalplastika alates u 30 000 aastat tagasi), leitud muusikariistad annavad tunnistust sellest, et juba kiviajast alates on inimesed musitseerinud ja küllap ka tantsinud.
Esiajal sai alguse ka haridus – laste õpetamine selleks, et anda neile edasi aegade jooksul kogunenud teadmised ja luua nii võimalus paremaks eluks või ehk isegi alus ellujäämiseks.
- elamuehitus
- haridus
- sport
- kunst
- kirjandus
- tööriistade valmistamine
- riigid
- põllumajandus ja karjakasvatus
- küttimine ja korilus
- religioon
Muutuv esiajalugu
Esiaja teadusliku uurimisega on tegeletud vaid paarsada aastat, mistõttu on mõistetav, et avastatud ja süsteemselt kirjeldatud on vaid väike osa minevikupärandist. Meie teadmised inimajaloo kõige pikemast ja vanemast perioodist täienevad ja muutuvad pidevalt, iga üksikleid võib lisada sellele kübekese uut. Nii on esiajaloost kirjutatud raamatud tegelikult vananenud juba trükist tulles, sest tuhanded arheoloogid ja teised ajalugu uurivad teadlased on iga päev tööl väljakaevamistel või laborites. Nii on ka käesolev õpik vaid üks vahekokkuvõte, tänapäeva teaduslikul tasemel korrastatud üldvaade.
See arvatavasti Eestis rauaaja lõpul valmistatud ese sisaldab väga mitmekülgset informatsiooni esiajast ning võimaldab teha järeldusi tehnoloogia (skulptuur on valmistatud pronksist), loomakasvatuse (kujutatud on hobust), kunsti (taies on ajastukohaselt stiliseeritud) ning ehk ka inimeste sotsiaalsete suhete (kujutatud on ratsanikku) kohta.
