Kuidas kirjandust tehakse?

LUGEJAT OTSIDES

Oma „Pihtimustes“ jutustab Augustinus, kuidas temani jõudis otsekui taevast lauldud sõnum: „Võta ja loe.“ Tema elu muutis Püha Pauluse kiri roomlastele, mis näis olevat otsekui talle kirjutatud. Ent kuidas saaksime mobiliseerida ingleid nõnda, et nad pakuksid samasuguseid teeneid kõigile inimestele? Maailmas on „lõputu“ hulk raamatuid ja „lõputu“ hulk inimesi. Kes paneks need kaks lõputut hulka kokku nõnda, et lugeja isiklikul ajalool ja teksti sisul põhinev kohtumine võimalikuks saaks?

Enamikul juhtudel on raamatu loomupärane lugejaskond piiratud mõnesaja või mõne tuhande inimesega, keda see raamat kõnetab. Neid on nii vähe, et nende nimekiri kuluks marjaks ära. Aga keegi ei tea, kuidas neid leida, kuidas trükkida õige arv raamatuid, jagada need planeedil laiali ja õigetele lugejatele neist teada anda. See raamat on kirjutatud sulle, siin see on, võta ja loe. Raamatuid vahendavad inimesed – kirjastajad, levitajad, raamatukoguhoidjad, kriitikud, õpetajad, lapsevanemad, sõbrad – teevad, mida suudavad. Raamatu ajalugu on täis pingutusi, et raamat ja lugeja kokku viia.

Esimene pingutus tehti ürgajal. See seisnes mõne kauni kuuldud ja kordamisväärse sõna päheõppimises, et seda teistega jagada. Nõndamoodi jõudsime üürikesest kõnest mäletamisväärse teksti loomiseni: lausetest laulude, lugude, kõnedeni, lõpetades monumentaalsete teostega, nagu Homerose eeposed, mis õpiti pähe ja anti edasi suuliselt. Selline tekstide taastootmise ja levitamise viis ei ole kusagile kadunud. Paljud laused, suurem osa nalju, hea hulk ühiskonnakriitikat, linnalegendid, kaasaegsete kogukondade anekdoodid ja aforismid, ning otse loomulikult tavapärane suuline kirjandus ringlevad ikka veel samamoodi. Niihästi telefon, raadio kui ka televisioon on seda eelajaloolist tekstide levitamise viisi tugevdanud.

Järgmisena ilmus kiri, sõnade füüsiline kandmine kivile, savinõudele, papüürusele, pärgamendile, vahale, paberile, ning fotograafiline, fonograafiline ja elektrooniline salvestamine. Need uued süsteemid elavad kõrvuti algupärasega. Mõnes mõttes need tugevdavad seda (transkriptsioonid ja salvestused ulatuvad kaugemale kui suuline suhtlemine ja kui mälu veab alt, on võimalik seda värskendada või parandada), mõnes mõttes aga muudavad – kui on olemas transkriptsioon või salvestus, pole improvisatsioon enam nii vaba, kehtestatakse standardversioon ja tekib vähem kohalikke teisendeid –, ent ennekõike mitmekordistavad need meie võimalusi uuel moel mäletamisväärseid tekste luua, paljundada ja levitada.

Tekstide ja teiste teoste säilitamine füüsilisel andmekandjal pakub välistuge bioloogilisele mälule, mis teeb loomise võimalikuks. Jutu võib peas kokku panna ja suuliselt ette kanda, aga romaani mitte. Laulu võib peas valmis komponeerida ja ette laulda. Ent kuidas mälus pilt maalida ja see hiljem näitusele välja panna? Loomingulise töö füüsiline säilitamine mitte ainult ei pikendanud kollektiivset mälu läbi aja ja ruumi, vaid võimaldas inimkonnal rajada loomingulise pärandi, kiirendades seeläbi inimsoo arengut. Iseäranis lubas see esile kerkida üksikul lugejal, üksikul autoril, üksikul kirjastajal, üksikul kriitikul. Suulise kirjanduse ajajärgul on need rollid olemas alles algelisel kujul – vaevalt oletatavad või äratuntavad, kaovad need anonüümsusse või kirjutatakse legendaarsete allikate arvele. Ent säilitamine võimaldab ka uusi anonüümsuse vorme: XVIII sajandi pamfletid, XX sajandi samizdatid, naljad, kriitika ja veebis ringlevate tekstide salajane levitamine.

Mõned füüsilise säilitamise viisid on kadunud: vahatahvlitele kirjutamine, mille Edison oma fonograafiliste silindrite jaoks üürikeseks taaselustas, 78-pöördelised vinüülplaadid. Kunagi ei ole puudu olnud Kassandratest, kes kuulutavad ette kõigi teiste süsteemide lõppu. Ent samamoodi nagu plastmass ja alumiinium ei ole teinud lõppu vase ja raua kasutamisele, võivad ka paberile kirjutamine ja raamatute trükkimine kesta veel väga kaua. Nagu vask ja raud, muutuvad need tõenäoliselt ja paiknevad uutesse võistlevatesse niššidesse. Tegelikult pole nõudlus paberi järele elektrooniliste süsteemide saabumisega mitte kahanenud, vaid kasvanud. Need süsteemid ise ei ole veel kuigi kaua olemas olnud. Teades, kui kiiresti arenevad tark- ja riistvara, võib mõne aasta taguseid digitaalseid tekste olla keerulisem säilitada ja lugeda kui sajandite eest trükitud raamatuid või tuhandeaastasi käsikirju.

Tootmine ja levitamine lao olemasolu korral. Liikuvate tähtedega trükipress oli moodsa tööstuse ettekuulutaja: vahetatavate osadega (tähtedega) süsteem, mis võimaldas korduvalt teha väga erinevaid tooteid (raamatuid) odavamalt kui käsitööna valmistatud (käsitsi ümberkirjutatud) üksikeksemplarid. Samal ajal kerkis moodsa tehases toodetud kauba ette ühine probleem: laoseis.

Kui raamatuid paljundasid kopeerijad, kes neid ükshaaval ümber kirjutasid, ei olnud seda probleemi olemas. Iga koopia toodeti nõudmise peale. Trükipress tõi kaasa vajaduse pidada ladu, selle rahastamise küsimuse ja riski, et kõiki eksemplare ei õnnestu maha müüa. Garanteeritud müügieduga raamatute, nagu piibli, tootmist rahastasid kapitalistid, kes asusid seda levitama ja kellest said viimaks kirjastajad. Ülejäänud raamatute puhul kahandati riski tellimisega. Ettetellimiste süsteem ei ole kusagile kadunud, ehkki sellest peale, kui kirjastajad hakkasid omal kulul tootmisega äririski enda peale võtma ja kogu protsessi ise rahastama, on selle osatähtsus langenud.

Risk on kõige alus. Peaaegu kogu kirjastajate kapital on kinni autorite ettemaksu, inventari (paber, ettevalmistamisel raamatud, laos seisvad raamatud ja tagastamisõigusega müüdud raamatud) ning levitajatele ja raamatumüüjatele antud krediidi all. Selleks ajaks, kui raamatu esimese tiraaži investeering on tasa tehtud, on esialgsest väljaminekust möödunud kuud või aastad. Enamasti jäävad tsükli lõpuks lattu müümata raamatud, mis tuleb kas maha kanda või hävitada, ning see kahandab teiste raamatute avaldamiseks vajalikku kapitali.

[‑‑‑]

Kui kirjastajate käsutuses oleks inglite armee, teaksid nad täpselt ette, kuidas nõudlus muutub ja millistes linnades oleks ühte või teist raamatut mõtet levitada. Neil oleks nimekiri igast raamatust huvitatud lugejatest koos aadresside ja telefoninumbritega, et oleks võimalik neid teavitada ja müüa neile raamat, mida trükitaks täpselt õige kogus. See välistaks tagastamise ja laojäägid ning viiks paljudel juhtudel otsemüügini. Ent inimestest vahendajad ei ole inglid. Kirjastajate kogemus näitab ilmekalt, kui lihtne on valesti hinnata niihästi raamatu kirjanduslikku väärtust kui ka müügipotentsiaali.

1911. aastal lükkas André Gide tagasi Marcel Prousti „Swanni armastuse“. 1964. aastal lükkas McGraw-Hill tagasi Laurence J. Peteri raamatu „Peteri printsiip“, öeldes: „Ma ei näe sellisele raamatule ette mitte mingit müügiedu.“ (André Bernard, „Karmid tagasilükkamised“ – Rotten Rejections). Vigu, mis lähevad kalliks maksma, tehakse ka vastupidises suunas (ettemaksud, avaldamise kulud ja üleliia suured tiraažid), nagu võib lugeda ajakirja Publishers Weekly lehekülgedelt. Ent kõige sagedasemad vead ei satu suure kella külge. Need kuhjuvad vaikselt ladudesse.

Tootmine ja levitamine lao puudumisel. Tööstuse jaoks üldisemalt leiutasid jaapanlased tootmise täpse ajastamise viisi, mis kahandab laovarusid miinimumini, ja transpordi ajal tootmise, mille puhul tootmisprotsess leiab aset turule sõitva laeva trümmis, kahandades seeläbi tootmises, transiidil või valmis olevate toodete tagavarasid. Tänapäevase tööstuse utoopiline ideaal pöördub teatud mõttes tagasi käsitöö juurde: võtta igalt kliendilt tellimus, kõrvaldada kauplused, levitajad ja valmistoodete hoidmise ladu. Kõige märkimisväärsem näide on senimaani Dell, kus pannakse arvuti kokku vastavalt tellija nõudmistele (väga laia võimaluste nimekirja alusel) ning saadetakse see kliendile otse koju. Raamatu tulevik käib käsikäes selle utoopilise ideaaliga ja loob oma ideaale, iseäranis unistust kõikehõlmavast raamatukogust.

Muinasinimesed nägid universumit raamatuna ja unistasid selle taasloomisest raamatukoguna. 1941. aastal viis Borges selle fantaasia äärmuseni ja tema „Paabeli raamatukogu“ sisaldas isegi neid raamatuid, mida ei olnud veel kirjutatud. [‑‑‑]

Keskaege piibel oli selle projekti varane vorm: universumi peegel, kuhu koguti kõik pühad raamatud, mis ühendati hüpertekstuaalselt viidete, ühildumiste ja kommentaaridega. Võrgus – digitaalses universaalses raamatukogus, mis sisaldab kõigis keeltes ilmunud kõigi raamatute täistekste kogu ajaloo vältel – oleks midagi võrdväärset saavutada keeruline ja kallis, kuid tehniliselt võimalik.

[‑‑‑]

Digitaalse trüki meetodid kaotavad vajaduse raamatuid pidevalt käepärast hoida. Selle asemel, et toota iga nimetust mitu tuhat eksemplari ning kokku voltida, köita ja kaanetada tuhandeid raamatuid, nagu trükikojad seda tavapäraselt teevad, ja selle asemel, et kopeerida ühtainsat lehekülge tuhat korda, seejärel teist, kolmandat ja nii edasi, et tuhat eksemplari kokku panna, nagu lihtne koopiamasin seda teeks, võivad uued masinad nagu vanad ümberkirjutajadki kopeerida või elektrooniliselt trükkida ühe täieliku eksemplari esimesest leheküljest viimaseni. Niimoodi ei saa trükkal enam kirjastajale öelda: „Ma võtan iga eksemplari pealt vähem, kui sa rohkem trükid.“ Protsessi olemusest tulenevalt peab ta küsima sama hinda, isegi kui kogus on väike.

Suurte trükimasinatega, millega toodetakse hulgi pehmekaanelisi raamatuid, ei tasu toota ainult mõnda tuhandet eksemplari. Samamoodi ei tasu traditsiooniliste trükimasinatega toota mõndasada eksemplari. Nõudetrüki meetodil saab kerge vaevaga toota mõnikümmend või kas või ainult ühe eksemplari. Need on konkurentsivõimelised ka kõige väiksemate tiraažide puhul ning raamatud on ühesuguse kvaliteediga. Nende kõige tähtsam ülesanne on kasvatada selliste raamatute eluiga, millest ei tasu teha kordustrükki.

Väikestes kogustes juurdetrükkimine võimaldab kirjastaja kõiki ilmunud raamatuid müügil hoida, ehkki nõudmine mõne nimetuse järele võib langeda saja või isegi kümne eksemplarini aastas. (Kõige äärmuslikum juhtum Guinnessi rekordite raamatu järgi oli üks kopti keelest ladina keelde tõlgitud raamat, mille andis välja Oxford University Press ja mida aastatel 1716–1907 müüdi 2,6 eksemplari aastas.) [‑‑‑]

Tootmine ja levitamine ilma vahendajateta. Kahel sõbral ei ole tarvis vahendajat, kui nad teineteisega telefoni teel räägivad. Paljud renessansi- ja barokiaja luuletused kirjutati käsitsi ümber ja need ringlesid autori sõprade seas, ehkki trükipressid olid juba olemas. Tänapäeval annavad koopiamasinad, faksid ja elektronpost sõpradele võimaluse avaldamata tekste isekeskis paljundada ja levitada. Toimetajaid, kirjastajaid, levitajaid, raamatukaupmehi, kriitikuid, õpetajaid, lapsevanemaid ja sõpru on tarvis alles siis, kui viimistletud tekst tuleb toimetada anonüümsete lugejateni, meie tundmatute sõpradeni.

Tekst ise on anonüümse lugeja jaoks kutse. Ideaalis piisaks loomuliku lugejaskonna leidmiseks sellest, kui tekst parki vedelema jätta või võrku üles panna. Saatuse nähtamatu käsi võib kaosesse kadunud teksti teinekord päästa. Ent inglite või inimestest vahendajate sekkumine on see, mis teeb kaosest vestluse. Vahendajad sõeluvad kaose läbi ja loovad läbimõeldud tähtkujud, võimaldades kirjanikul seeläbi lugejaga mõtteid vahetada.

Isegi utoopia universaalsest virtuaalsest raamatukogust, mis sisaldab kõiki maailma raamatuid, vajab vahekäsi raamatute valimiseks (mitte iga kokku köidetud sõnakogum ei ole raamat), õige versiooni valimiseks (teksti eri variantide uurimine algas juba Aleksandria raaamatukogus Homerosega ja jätkub tänapäeval Joyce’iga, küll arvutite abil, aga mitte kunagi täiesti mehaaniliselt), nende toimetamiseks (raamatud peavad olema loetavas vormis ja seda mitte ainult tüpograafilises mõttes), katalogiseerimiseks, levitamiseks, arvustamiseks ja soovitamiseks. Loomulikult võib selline vahendamine toimuda võrgus, mis olekski ehk mõistlik, kui kõnealune tekst oleks tõlge kopti keelest ladina keelde. Otse loomulikult võib ka kirjanik ise olla enda vahendaja, nagu paljud on seda olnud ja on ka edaspidi. Ent tulevastel lugejatel, neil alles avastamata sõpradel, ei ole sugugi lihtne leida välise abita üles see üks ja ainus kirjanik miljonite seast.

Tehnoloogilistest ja majanduslikest tingimustest sõltumata jätkavad vahendajad heidutavast kaosest vestlusele innustava mitmekesisuse loomist. Kultuur on vestlus ja vahendajate roll on seda vestlust kujundada ning anda lugejate elule uut hingamist lihtsalt sellega, et aitavad lugejail leida raamatud, mida neil on vaja lugeda.