Tuhandeid aastaid määrasid põllumajanduse iseloomu üksnes paikkonna geograafilisest asendist tulenevad looduslikud tegurid nagu kliima, pinnamood ja mullastik. Järjepidevalt maad viljeledes hangiti üha enam kogemusi ja tähelepanekuid taimede kasvatamisest, mille najal hakkas põllumajandus arenema. Ajapikku võeti kasutusele mitmesuguseid põlluharimisviise ja -võtteid (niisutamine, väetamine).
Maaviljelus ja karjakasvatus võimaldas muutuda paikseks, sest küttimise ja korilusega võrreldes saadi rohkem toitu. Rahvastik hakkas kasvama ja koonduma, tekkisid linnalised asulad, kujunes geograafiline tööjaotus ja rahvusvaheline kaubandus. Kõik see muutis omakorda põllumajandust, mille paiknemist ja arengut ei mõjutanud enam ainult looduslikud, vaid ka demograafilised, majanduslikud ja poliitilised tegurid (turgude paiknemine, tehnoloogia areng, põllumajanduspoliitika, rahvusvaheline kaubandusregulatsioon).
Põllumajanduslik maa
Põllumajanduse peamine tootmisvahend on maa. Põllumajanduslik maa jaguneb kaheks.
- Haritav maa, mida kasutatakse põllumajanduslike kultuuride kasvatamiseks. Haritava maa hulka kuuluvad põllumaad, mitmeaastased istandikud (nt puuvilja- või marjaaiad), oliivipuusalud, viinamäed ja kultuurrohumaad.
- Looduslik rohumaa on loodusliku rohukamaraga maa-ala, kus kasvavad peamiselt mitmeaastased rohttaimed. Inimesed karjatavad nendel loomi või teevad heina, silo jm haljassööta.
Põllumajanduslikult saab ühel või teisel viisil kasutada kolmandikku maailma maismaast (49 mln km2). Sellest omakorda 31% on haritav maa ja 69% looduslikud rohumaad (vt lisa 1).
Tähtsaim põllumajandusliku maa tüüp on haritav maa, kuna seda kasutatakse intensiivsemalt kui looduslikku rohumaad. Pindalaühiku kohta investeeritakse haritavasse maasse rohkem, see annab suuremale hulgale inimestele tööd, selle tootlikkus on suurem ja toodang mitmekesisem. Enamikus riikides peetakse haritava maa suuruse üle täpset arvestust. Üldpindalalt on Maal kõige rohkem haritavat maad Aasias. Seal asub veidi üle kolmandiku maailma haritavast maast, kuid suure rahvaarvu tõttu on seda ühe inimese kohta kõige vähem: võrreldes Euroopaga nt kolm korda vähem. Euroopa on ainus maailmajagu, kus haritav maa moodustab üle poole põllumajanduslikust maast. Põhja-Ameerikas moodustab haritav maa 47% ja Aasias 35%, Lõuna-Ameerikas, Aafrikas ja Austraalias koos Okeaaniaga aga viiendiku või väiksema osa põllumajanduslikust maast (vt lisa 1).
Üle poole riigi pindalast on haritavat maad nt Bangladeshis, Taanis, Ukrainas, Moldovas, Indias ja Ungaris. Enamikus Aafrika riikides moodustab haritav maa riigi pindalast alla 5%, Euroopas aga hõivab haritav maa riigi territooriumist nii väikse osa üksnes Norras (2,6%). Mis puutub haritava maa pindalasse 1000 elaniku kohta, siis siin on riigiti koguni saja- ja enamakordsed erinevused. Austraalias on haritavat maad 1000 inimese kohta 20,3 km2, Jaapanis aga kõigest 0,3 km2 (Eestis 4,7 km2, vt lisa 2). Need andmed iseloomustavad üsna hästi riigi potentsiaali oma elanikke toiduainetega varustada. Peale haritava maa suuruse on määrav ka see, kui intensiivselt maad haritakse. Mida intensiivsem on põllumajandus, seda suurem on saagikus ehk saagi kogus pindalaühiku kohta. Põllumajanduse intensiivsus varieerub riigiti samuti väga suuresti.
Põllumajanduse peamine tootmisvahend on . Põllumajanduslik maa moodustab kolmandiku pindalast. Sealjuures on tähtsaim põllumajandusliku maa tüüp , mis moodustab ligi kolmandiku pindalast. Haritava maa pindala 1000 elaniku kohta on näitaja, mis iseloomustab hästi riigi . Kõige rohkem on haritavad maad 1000 elaniku kohta , kõige vähem aga .
Lisalugemist. Põllumajandusliku maa areng ja tulevik
Mida suuremaks kasvas rahvaarv maailmas, seda enam pidid inimesed leidma võimalusi, kuidas suurendada põllumajandusliku ja eelkõige haritava maa hulka. Näiteks Hollandis on poldreid rajades aastasadu merelt maad juurde saadud.
19. sajandi viimasest veerandist kuni 20. sajandi teise pooleni võeti mitmes riigis maaharimise otstarbel kasutusele suur hulk uudismaad, s.o alasid, mida oli vaja kõigepealt kuivendada ning võsast ja metsast puhastada. Aastatel 1860–1920 hariti maailmas üles umbes 400 mln hektarit uudismaad (s.o umbes sama suur ala kui India ja Pakistan kokku). Umbes 40% nendest maadest võeti kasutusele Ameerika Ühendriikides, peamiselt maisikasvatusvööndis; 20% Venemaa mustmullaaladel ja 20% Aasias. Järgmise 60 aasta jooksul võeti kasutusele veel teine 400 mln hektarit uudismaad, enamasti Ladina-Ameerikas, aga ka Austraalias ning Nõukogude Liidus Lääne-Siberi ja Kasahstani steppides. Sajandi jooksul (aastatel 1860–1960) suurenes põllumajanduslik maa Ameerika Ühendriikides 2,5 korda, Tsaari-Venemaal ja hiljem Nõukogude Liidus 4, Kanadas 8 ning Austraalias koguni 27 korda. Sellest alates kuni tänapäevani pole põllumajanduslikku maad sel määral suudetud juurde tekitada ning toodangu suurendamiseks on kogu maailmas, eriti aga kõrgelt arenenud riikides, põllumajandust intensiivistatud (tootmise optimeerimine, mehhaniseerimine, mineraalväetiste kasutamine, sordiaretus, geenitehnoloogia jm).
1960. aastast kuni praeguseni on haritava maa kogupindala maakeral suurenenud ainult 12%. Kiiremat kasvu on pärssinud see, et osa haritavast maast on muutunud kasutamiskõlbmatuks pinnaseerosiooni, kõrbestumise, sooldumise jm tegurite toimel (vt ptk 1.4). Kuna sel perioodil on rahvaarv plahvatuslikult kasvanud, on haritava maa pindala maailmas ühe inimese kohta vähenenud 2,5 korda.
Kas haritavat maad saaks tulevikus suurendada? Potentsiaali nähakse Lõuna-Ameerikas, kus haritava maa pindala võiks looduslike rohumaade arvelt vähemalt kahekordistuda, ilma et senisest veelgi suuremas mahus ekvatoriaalseid vihmametsi maha raiutaks, millel oleksid korvamatud ökoloogilised tagajärjed. Ka Aafrikas on väljaspool kõrbealasid päris palju maad, mida saaks põllumajanduslikult kasutusele võtta.
Looduslikud tegurid
Põllumajanduse struktuuri ja arengut mõjutavad väga suurel määral agroklimaatilised tegurid. Olulisemad neist on päikesekiirguse, soojuse (õhu- ja mullatemperatuur) ja niiskuse hulk. Nende pikaaegsel mõjul on toimunud piirkonna muldade kujunemine ja hooajaliselt sõltub nendest vegetatsiooni- ehk taimekasvuperioodi kestus. Kõik need tegurid mingis piirkonnas määravad omakorda kultuurid, mida on võimalik seal viljeleda.
Kultuurtaimede kasvuperiood jääb üldjuhul ajavahemikku, mil ööpäeva keskmine õhutemperatuur on üle +5 ℃, paljude tuntud kultuurtaimede puhul aga +10 ℃ ja enamgi (vt lisa 3). Mõningad taimed, nt taliviljad, kasvavad ainult kliimas, kus on ka külm periood. Taliviljad peavad kasvu alguses läbima etapi, mil moodustuvad viljapea alged (jarovisatsioonistaadium). See saab toimuda madalal (alla +5 ℃) temperatuuril 30–70 päeva jooksul.
Enamike taimede jaoks peab vegetatsiooniperiood kestma vähemalt 90 päeva. Põhja-Euroopas on +5 ℃ või kõrgema keskmise õhutemperatuuriga päevi aastas alla 100, Vahemere ääres seevastu kuni 260.
Kuna taimeliikidel on erinev soojuse- ja niiskusevajadus (vt lisa 3), aitab heitliku ilmastikuga piirkonnas tootmisriske vähendada eri põllukultuuride üheaegne kasvatamine. Kui näiteks suvise põua tõttu on põuatundlike kultuuride saak kesine, siis tagavad põuale vastupidavamad kultuurid põllumehele ikkagi osalise sissetuleku.
Ka reljeef mõjutab muldade kujunemist, kuid veel suurem on pinnamoe mõju põllumajanduse struktuurile – mägistes piirkondades on otstarbekam tegeleda loomakasvatusega, tasastel aladel taimekasvatusega.
Lisalugemist. Põllumajandus mägedes
Kõrgemal kui 2500 m elab maailmas kokku 140 miljonit inimest, sh kõrgemal kui 3000 m umbes 30 miljonit. Kuigi mägised piirkonnad on põllumajanduseks üldiselt ebasobivad, tegeletakse sealgi maaharimisega. Mägedes on vaja teha rohkem rasket käsitsitööd, sest järskudel nõlvadel ei saa traktoreid, kombaine jm tehnikat sageli kasutada. See, milliseid põllukultuure kasvatada, sõltub mäeahelike asendist ilmakaarte ja valitsevate tuulte suhtes ning mäestiku jalamil paiknevast kliimavöötmest ja põllumaa kõrgusest jalami suhtes. Mäestikes esineb kõrgusvööndilisus ja kliimavöötmed vahelduvad vertikaalselt. Mida lähemal ekvaatorile mäestik paikneb, seda kõrgemal saab seal põllumajandusega tegeleda. Näiteks Boliivias kasvatatakse kartulit 4300 m kõrgusel, Tiibetis otra 4750 m kõrgusel.
Osa kultuure kasvab mägedes isegi paremini kui tasandikel. Näiteks saadakse kõige paremat kohviuba Araabia kohvipuudelt, mis kasvavad kõrgemal kui 700 meetrit üle merepinna (araabika kohv). Kuigi päikesekiirgus on seal sama intensiivne kui jalamil, on õhutemperatuur siiski madalam ja seetõttu valmivad kohvioad kauem. Pikemalt küpsenud ubade maitse on aga rikkalikum.
Majanduslikud ja majanduspoliitilised tegurid
Ajaloo vältel on nii Eestis kui ka mujal maailmas püüeldud selle poole, et saada maaomanikuks. Maa on tootmisvahend ja maaomanik on huvitatud nii oma maa kvaliteedi säilitamisest kui ka parandamisest. Kõige suuremad konfliktid põllumajandusliku maa omandiküsimuste pärast on tekkinud tänapäeval Aafrikas ja Ladina-Ameerikas. Väga ebavõrdselt jaguneb maaomand Ladina- Ameerikas: valdav osa maast kuulub vähestele suurmaaomanikele.
Põllumajandust mõjutab ka riigi suurus ja üldine sotsiaalmajanduslik tase, mis väljendub toidukaupade nõudluses ja inimeste ostujõus. Väikese ostujõuga riikides peavad põllumehed tootmise elushoidmiseks oma toodangut rahvusvahelistele turgudele müüma. Teisalt teevad seda ka põllumehed suurtes ja jõukates riikides. Nemad suudavad toota nii tõhusalt, et rahuldavad siseriikliku nõudluse ning väga palju jätkub veel ekspordikski. Põllumajandussaaduste piiriülest kauplemist takistavad aga tollimaksud ja mahupiirangud. Need on sageli kehtestatud üksikutele kaubagruppidele, sõltuvalt sellest, millist kodumaist toodet või tootmisharu soovib riik importkauba eest kaitsta. Siinkohal on hea erand Euroopa Liit, sest liikmesriikide omavahelises kaubanduses tollimakse pole.
Põllumajandus nõuab väga palju kapitali (maa, hooned, seadmed, seemned, väetised, tööjõud) ning tootmistsükkel on suhteliselt pikk, st investeeritud kapital on kaua aega tootmises kinni, enne kui põllumees selle tagasi teenib. Selleks, et investeeringuid rahastada ja vajaduse korral jooksvaid kulusid enne saagi müümist katta, on põllumehe jaoks oluline saada soodsa intressiga pangalaenu.
Väga tugevasti saab põllumajanduse arengut mõjutada põllumajanduspoliitikaga. Eesti seisukohalt on kahtlemata kõige olulisem Euroopa Liidu ühine põllumajanduspoliitika (ÜPP, ingl k Common Agriculture Policy ehk CAP; vt lisalugemist "Euroopa Liidu ühine põllumajanduspoliitika" allpool).
Põllumajanduse areng käib käsikäes tehnoloogia arenguga. Ulatuslik mehhaniseerimine, agrokeemia, geenitehnoloogia, transport – kõik see võimaldab toota ja müüa tõhusamalt ning suuremates kogustes.
Möödapääsmatu on ka väetiste ja pestitsiidide oskuslik kasutamine. Selleks, et saak oleks piisav, peab kasutama väetiseid. Kuna orgaanilist väetist pole piisavalt, kasutatakse ennekõike arenenud riikides palju mineraalväetisi. Mõningate põllukultuuride saagikust on mineraalväetiste abil lausa kümnekordistatud.
Kaasaegse tehnoloogia ulatuslikuks kasutamiseks vajalikku kapitali jätkub enamasti vaid kõrgelt arenenud riikides. Seetõttu on nende riikide põllumajandus vähem arenenud riikide omast intensiivsem.
- et osta kokku maad
- et ajatada majandamiseks tehtavaid kulutusi
- et maksta tollimakse
- et teha annetusi poliitlistele parteidele, kes põllumehele soodsat poliitikat ajavad
- et võtta kasum välja enne müügitulu teenimist
Põllumajandusliku tootmise majanduslikud iseärasused
Põllumajanduses on tootmistsükkel suhteliselt pikk. Loomade kasvades või enne saagi koristamist ja toodangu müümist tuleb põllumehel kanda üksnes kulusid. Ka toodangu ületalve säilitamine nõuab suuri väljaminekuid. Seepärast peab põllumehel olema võimalus võtta pangalaenu.
Kuna põllumajanduslik tootmine, eriti taimekasvatus, on hooajaline, vajab põllumees ka lisatöökäsi. Mitte üheski teises majandusharus (v.a mõni väiksema mahuga majandusharu, nt turbavarumine) ei ole hooajatööliste vajadus nii suur kui põllumajanduses. Põllumajanduse hooajalisus avaldab vähem mõju sooja kliimaga riikide tööhõivele, sest seal on võimalik saada aastas mitu saaki.
Lisalugemist. Euroopa Liidu ühine põllumajanduspoliitika
1950. aastatel algas Lääne-Euroopa integreerumine. Sama kümnendi lõpul ja 1960. aastate algul kujundati ühine põllumajanduspoliitika (ÜPP). Pärast teist maailmasõda valitses seisukoht, et Euroopa peab suutma ise oma elanikke toiduga varustada, sest sõjaaegset toiduainete defitsiiti mäletati hästi. Ühine põllumajanduspoliitika toetas põllumajandusliku tootmise moderniseerimist ja laiendamist ning aitas hoida toidukaupade turuhinda tasemel, mis tagas tootjatele piisava sissetuleku.
1990. aastatel reformiti põllumajanduspoliitikat ning seati ka uued eesmärgid: säilitada ja arendada maalist eluviisi, kaitsta keskkonda, tagada toidu ohutus ja kõrge kvaliteet. Järjest karmimaks on muudetud nõuded loomakasvatustingimustele, mis peavad aitama kindlustada loomade heaolu ja niiviisi ka loomsete saaduste kvaliteedi. Põllumajandustootmise kõrval püütakse säilitada kaunist looduskeskkonda, kaitsta põhja- ja pinnavett ning vältida muldade erosiooni.
EL-i ühtset põllumajanduspoliitikat on nii palju muudetud, et enamik algsetest meetmetest on nüüdseks kaotatud ning ka toiduainete tootmine on suuremal või vähemal määral jäetud turu reguleerida. See kajastub ka ühise põllumajanduspoliitika rahastamises: kui 1980. aastal läks Euroopa Majandusühenduse (EL-i eelkäija) eelarvest 71% ÜPP finantseerimiseks, 2016. aastal moodustas põllumajanduse ja maaelu toetamine aga vaid 30% EL-i eelarvest.
Euroopa Liit ekspordib põllumajandussaadusi ka liiduvälistesse riikidesse. Selleks et üpriski kallilt toodetud toidukaup maailmaturul konkurentsivõimeline oleks, makstakse EL-i eelarvest põllumeestele suuri eksporditoetusi. Aeg-ajalt väidetakse, et see meede laastab arengumaade põllumajandust. Eksporditoetused moodustavad siiski vaid kaks protsenti ÜPP eelarvest. Olulisem on aga see, et Euroopa Liit võimaldab umbes viiekümnel vähem arenenud riigil müüa oma tooteid Euroopa turul soodustingimustel. Nende riikide põllumajandustoodangust eksporditakse EL-i riikidesse 58%. Euroopa Liit omakorda impordib arengumaadest rohkem põllumajandustooteid kui USA, Austraalia, Uus-Meremaa, Kanada ja Jaapan kokku. Seega, ühelt poolt on Euroopa Liit vähem arenenud riikide konkurent, teiselt poolt aga aitab nende riikide põllumajanduse arengule tugevalt kaasa.
Mõisted
- vegetatsiooni- ehk taimekasvuperiood – ajavahemik, mil on taimede kasvamiseks sobiv ilmastik, eelkõige temperatuur (ööpäeva keskmine üle +5 ℃); põllumajanduses mõistetakse selle all aega, mis kulub mingi taimekultuuri kasvama hakkamisest kuni selle põllult koristamiseni või koristusküpseks saamiseni