Doonor ja vereülekanne

Sõna „doonor“ on pärit ladinakeelsest sõnast donare, mis tähendab kinkima, andma, annetama. Doonoriks võib nimetada tervet riiki, kui see abistab mõnd teist riiki või firmat oma kasu silmas pidamata. Kõige sagedamini aga kasutatakse mõistet „doonor“ inimeste puhul, kes annavad oma rakke, kudesid või elundi teisele inimesele siirdamiseks.

Legendi järgi olnud maailma esimene doonor siiski lind – pelikan. Linnuriigis olnud rasked ajad. Edutust toiduotsingutest ja näljast jõuetuks jäänud linnuema laskunud rusutult pesale, kus teda pikisilmi oodanud viis poega. Näljased pojad võtnud ema vastu käratsedes, nokkinud asjatult ta sulgi ja toksinud nokaga vastu ta rinda. Lind polevat tundnud valu, teda vaevanud ainult üks mõte: kuidas toita oma poegi. Tugevate nokalöökidega rebinud pelikaniema lõhki oma rinna. Sooja vere nired voolanud otse näljaste linnupoegade nokkade vahele. Nende elu oli päästetud.

Ehkki tänapäeval kedagi küll verega ei toideta, on veri kude, mida on kõige sagedamini vaja siirata, sest verekaotus kaasneb paljude õnnetustega ja haiglas tehtavate operatsioonidega. Samuti on vereülekannet vaja inimestele, kelle keha ei suuda mõne haiguse tõttu piisavalt vererakke toota.

Väikese verekaotusega tuleb organism kenasti ise toime. Seetõttu pole vaja vereülekannet, kui näiteks on lõigatud näppu, kukutakse veriseks põlv või jookseb ninast verd.

Kuna organism suudab väiksema kaotatud verekoguse taastada, saab inimene verd annetada. Doonorilt võetakse vaid niisugune kogus verd, mis tema tervist ei kahjusta. Koos teistelt doonoritelt saadud verega saab aidata inimest, kelle verekaotus on liiga suur, et ise sellega toime tulla. Teise inimese verd talub organism hästi ja sobivat verd leida pole raske, sest see ei pea tulema sugulaselt. Veredoonor võib olla iga terve täiskasvanud inimene.

Väga vähestel inimestel ei teki seoses verega mitte mingit tunnet. Enamasti on ebameeldiv juba ainuüksi verest rääkida, verd nähes aga kipuvad päris paljud minestama ja selle vastu ei saa midagi teha.

Need tunded pärinevad sügavalt alateadvusest ja on oma loomult ürgsed. Ilma sellele otseselt mõtlemata annab meie keha meile ohusignaali. Veri peab olema peidus, sest nii on hea ja õige! Kõik sellest erinev, ka verest rääkimine on ebameeldiv ja hirmutav. Võimalik, et need tunded lubasid väga ammustel aegadel maha jätta haavatud kaaslased, kui ainus võimalus ellu jääda oli kiiresti põgeneda.

Võimalik, et oma mõju on ka sellel, et aastasadu peeti rääkimist kõigest kehaga seonduvast lubamatuks ja häbiväärseks.

Õnneks on inimkond läbi teinud tohutu arengu ja verekaotus ei tähenda enam elu lõppu. Verest räägitakse ja väga paljud inimesed on oma verega valmis teisi aitama.

Samasuguse arengu teeb kasvamisprotsessis läbi iga inimene. Väikelapsest, kes näpuotsas verepiiska nähes lohutamatult nutab, ja teismelisest, kes vereteemast kuuldes ütleb: „Uhh, vastik …“, saab lõpuks doonor. See muutus tuleb koos teadmiste ja mõistmisega.